Oma lollusest olen ma ühele mehele oma elus väga rõvedalt haiget teinud. Ja muidugi saab see arusaamine mulle tagantjärele ainult faktiks, mida muuta ei saa, aga ometi võin ma ausalt ja täiest südamest avaldada kahetsust ja paluda andestust. Olles aastaid endaga kaasas vedanud seda taaka, mis end ikka meelde tuletab, kuigi on tundunud, et olen sellest ammu üle saanud, kumavad mu enda kiirusest tehtud vead ikka läbi. Olen olnud liiga kirglik, liiga vihane, olen hoidnud endaga kaasas liiga kaua liiga palju vimma. Olen elanud korraga mitme inimese tundeid ja ma ei tea, kas see on halb või hea, aga nii on see olnud. Miks mul elamisega nii kiire on olnud? Kas soovist või hirmust surma ees?Ilmselt mõlemist korraga. Pole kunagi suutnud leppida asjadega nii nagu need on. Ma ei saa olnut enam muuta, aga ma saan muuta tulevikku - kõigi nende inimeste nimel, kes mu ümber on. Sest nad esindavad just seda, mis on maailmas halb ja mis on hea. Et ma seda kõike nii selgesti näen, ei jää mul muud üle, kui levitada lepitust - eelkõige leppides iseendaga.
Teadmisest vähema teadmise poole liikuda ei saa, ainus, mida saab teha, on jääda heaks. Seega ma annan endale andeks. Võim on võimutuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar