vaikusest

Mul ei ole vaja, et mind kummardataks. Ma isegi alles harjun selle uue olukorraga, kus pole mitte midagi muud kui täielik otseühendus ainult antud hetkel vajaliku infoga. Mitte midagi muud nagu enam polekski - kui ma soovin kedagi näha, siis ma näen, kui ma kellelegi mõtlen, siis on sellel põhjus. Nähtamatut maailma on ilma kunstita võimatu usutavalt kirjeldada, sest inimkond ei suuda seda selgust veel nii puhtal kujul vastu võtta. Nad poogivad oma paranoiad lähedase inimese vabaduse külge, sest ei suuda iseendale samasugust vabadust pakkuda ja on kadedad, et headust, mis voolab täiesti iseeneslikult, nendele ei kanaldata. Miks ei kanaldata? Sest energiad ei liigu vastastikkuselt. Pole õiglane võtta rohkem kui vastu on anda. Pole õiglane anda rohkem kui vastu suudetakse võtta.
Üksinda suudan ma selle kaalukausi liikumist kontrollida. See tasakaal on nii ilus ja habras, et ma, imetlusest selle saavutamise üle, lausa pelgan end isegi liigutada. Aga ma harjutan, väikeste välispidiste suhtluste kaudu (mõistan sõbralikkuse, smalltalki ja viisakuse vajalikkust kui vaimutreeningut nüüd ülimuslikult hästi!) iseendaksjäämist. See on hoopis uus võlu. Mu keha on antud mulle kui õpik, mille kaudu välist maailma lugeda. Hinge tarkus juhib ta vastavatesse kogemustesse, mis on määratud saama, et seal ammutada kogu olemasolevat infot. Raamatud tulevad seekord jälle lohutusena, aga üldse mitte meeleheite eskapismist (põgenemaks reaalsuse õudsa kogemise eest, sest ma ei satu enam sinna, kus ma olla ei taha), vaid kui sõpradena, kellega sisulist teemat arutada.

Oma usu osas ei saa ma järeleandmisi teha. Ma ei saa seda ka kellelegi peale suruda. Religioon on atribuut armastusele, ent erinevatest tehnikatest hoolimata taandub see - võimust olenemata! - toorel kujul ikkagi tingimusteta armastamise taotlusele. Mis mind nii kehauskumatult õrnaks teeb, on mu süütus rakendamaks sama sügaval tasandil, nagu ma kunagi enda tervise arvelt kulutasin, halastust inimeste suhtes, kelle hinges leidub väga palju lahendamata ja vabaks laskmata sitta. Pean olema veel kartmatum oma aususes, sest luule kirjutamine on juba tükk aega ainult matra eesmärgil kõigest isiklikke huve teeninud. Pean olema hirmutu öeldes välja, mida ma selgelt näen, sest selle allaneelamine just ongi see, mis mu eluenergiat õgib. See on põhjus, miks ma olen enamasti vait: inimesed ei talu ausust. Isegi kui nad arvavad, et on tugevad, ei suuda nad mu arvamust tegelikult kuulata, sest neil on valus teada kellegi teise suust seda, milleni nad ise endas jõudnud pole. Ja ilmselt pole mul ka siis õigust neile seda öelda. Aga info on ju paratamatult minu valduses. Mida mina siis sellega tegema pean? Kõigi osapoolte jaoks on lihtsam seda mitte näha. Kuni selleks võrdselt valmis ollakse.

Inimesed kohtlevad teisi nagu nad tahavad, et neid endeid koheldakse. See on peegelefekt isegi oma eituses. Miks peab midagi rõhutama läbi selle väljatoomise? Hädavajalikkus sunnib rääkima. 

Ma ei päästa sind sinu paranoilisusest, seda pole  minul võimalik teha - vaid sinu usk teisesse inimesse peab ennast taastama läbi iseenda kogemise. Muidugi paistan ma egoistlik, sest räägin kogu aeg isiklikust kogemusest ja enesega rahulolust ning lisaks sellele olen ma ka veel õnnelik! Häbitus on seda sinuga mitte jagada, kas pole. Küsimus on lihtsalt selles, mis positsioonidel me teineteise jaoks asetseme. Oleme kokku leppinud sõpruse, aga seksuaalsuse, mis meie vahel on täpselt sama puhas nagu iga teine aspekt looduses, oleme nurka surunud. Minus õitseb see vabalt - otsides kinnitust sinus. Et seda vägivaldselt alla surud, ei kaota see seeõttu oma vajalikkust minu sees. Kui mind seetõttu karistad solvumisega minu vabaduse pärast, siis kas sa tõesti arvad, et olen midagi valesti teinud? Kas sinu vangistuse pärast pean minagi end aheldama - ainult seetõttu, et sind armastan nagu ei kedagi teist? Kas mu köidikud vähendaksid su piinu või toidaksid su ego? Ole vahelduseks aus. Minuga kahekesi oled sa alati aus, sest sa usud tegelikult, et ma mõistan. Ja sa vajad minu mõistmist, see puhastab sind nagu sa ennast ise puhastada pole mõistnud. Sellepärast punud sa võrke, millesse mind meelitada, et saaksid tõestust minu olemasolule, minu mitte ära kadumisele - aga ma näen ju sedagi läbi. Mis on sinu mängu tõeline ajend? 

Ma armastan sind ka sinu hirmus. Ma armastan sind sinu hullumeelsuses, milles on peidus õelus, tõusiklikkus, kättemaks, alandamine, manipuleerimine, valetamine, nõrkus ja trauma. Ma armastan sind, sest ilma kõige eelnevata poleks sa nii õrn, mõistev, hoolitsev, kerge, sundimatu, vaimukas ja helde. Sa oled kes sa oled ja ma usun sinusse ning su tahtesse jääda heaks. Küllap leiad sa kunagi endas vabaduse näha minus rohkem kui kunsti, näha mind samamoodi nagu mina eelkõige sind eelistan näha: inimesena. Mul on sellesse väga palju usku, lootust ja armastust.