emadepäevast alates

Bukett lilli
ja vaikus
valgete linade sahin
on armastuse revolutsioon

Helgus on uue inimese evolutsioon

Ruudud lõikavad end ringideks
ihu pind lahti saab karmusest
aususest relv valede ees
mis ohutu ja kindel
see on peast kiirgav headuse silinder
ja ilmeksimatult sirgelt
vaikides teeb etteantud tööd

Rahuvees kõnnivad jalad

*
ainsad üksikud head
on read mu enda peas
lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis keegi
mind hoidmata

igatsus vist öelda
oleks lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav

*
lasknud lahti hoian alles
kerguse, mis käib kaasas
üks käsi kui viipab teist
ning läbi nalja kui tuntaks teineteist

sõpruse rahu
armastuse kirg
kannatajate piinad
kõik kohtub inimeses

mured murduvad
liivaterasarnasteks
soe õhk laseb neil
tolmuna eemale tantsida

ning eemalt vaadates
just selgemalt
me peale paistab kõik

*
kurbusest elab vaid lill
kes joob tõrvase maa mett
igal pool vedelevad kaardid
sunniks justkui midagi õpetada

klaverimäng õhus
see tormiste tuulte keerd
kui käbisid raputab puult
et laulda sõnumit suurt
kuigi igavalt väike on suu

ning neetult aeglaselt
kasvavad puud järgi lilledele
kelle ilu on täpne ja terav
aga tuulte käes õõtsuvad
mõlemad meeletult

on kevades sügise kahvatuid toone
kuhu vahele turnib just valge
ning vaid päikese varjus
sirutab end must
nagu kollased lehed raamatus


Ah, kas on kedagi teist
kes pakiks kokku mu
kurbuse
kuigi ta ainuke
keda tõeliselt tunnen

Nagu linnud, kes ei saa lennata

on päike, kes ei põle
ja ometi rutakas
on meel nagu vang
tujude maailmaturneel
"Lennata koju!"
karjub miski mu sees
aga mis muu on mu kodu
kui iseenda lõplik üksindus
mis vaikides kuulata võib ümbrust
ja mõista morne torme
nii kaua kuni on kannatust
olla võimsusest vait,
see on kannatlikkus

Rohkem armastust
mis päästab mõistmise
reaalsuse, milles on ime
on toibumine

on ärkamise aeg
enda hämarusest sirgumine
talumatu kerguse poole püüdlus
on inimene olla mina ja sina

*
ma ei küsi
uuele armastusele nime
sest armastan iseennast

kõik teised möödunud
väiksemad ehk tugevamadki veel
aga siiski jäänud
seljataha metsas mida ma ei süüta
ega süüdista võtmaks mu süütust

sest kõige metsikumad peod
olen ma pidanud vaid lausa
iseenda sees
ja peas
kuhu lõplikult kolinud rahu

neoonides blingivad mälestused
ja need peod
need olid rajud
nagu välk mis toob suve
on tema teha
kes otsustab maailma korra