minu vaikne nädal

Naljakas on see, et mul pole enam pükse jalga panna. Ja see et ma tõesti suudan vaid ühe päeva nautida seda õndsat rahu, mis mu sees alles hiljaaegu avastatud on. Aga ma unistan ikkagi kõige lihtsamast koduelust. Mis mul ju praegu on, aga noh, see on ilma temata. Ma ei saa neil päevil paljuga riskida ja ma pean end tormilise käitumise eest hoidma. Temaga on asjad hirmus kirglikud - isegi kui ma olen selle kõik välja mõelnud, siis tema tasase hääle taga on palju, mida ma ainult tajuda suudan. Ja need tajumised on teinekord päris täppi läinud.

Sellel nädalal pean ma rohkem iseendale mõtlema. Oma soengule ja sellele, mis selle all toimub. Hommikud on varased, siis loen ma antropoloogia kohta ja kirjutan paralleelselt esseed. Sest ma elan - teadagi, elan kõike endast läbi, ja see ei muutugi kunagi. Selles on mu keha väiksus. Õhtuti tahaks ma rohkem õues olla ja mäletada lihtsaid armsaid asju.


Mul on üks teooria, miks meie kohtumine nii keeruline on, aga ma ei taha sellest praegu kirjutada. Seda varjutab veel liigselt mu kõikumine teaduse ja kunsti vahelise väljamõeldud silla habras vari. Mõned asjad lihtsalt löövad mind oma loogilisusega, aga see loogika on nii sügavalt subjektiivne, et minu kohalejõudmine maailmasse nõuab päris palju tõlketööd, ja mu isiklikus mõttes tähendab see tunnete kui toidu läbiseedimist.

Ja ma arvan, et ma ei taha mitte midagi akuutosakonnast kirjutada. Peale selle, et ma ütlesin siis talle telefonis, et ma teda armastan ja seda, et kõik need inimesed, kes selles osakonnas peale minu olid, peegeldasid kõik minust ühte külge. Kõikides inimestes on peidus midagi meist endist. Sest me oleme samast liigist ja sellega ei saa eriti mööda panna. Meie sõjad on ainult intellektuaalsed tegelikult. Ja sellest tulenevalt riivame me teineteist emotsionaalselt. Mis on täiesti mõttetu. Ma mõtlen, et ideesid lihtsalt nendena austades, mis need on, oleks kõigil lihtsam elada.

Olgu. Ma lepin endaga kokku, et jätan hommiku teadusele ja õhtu kunstile. Isegi kui see kunst ongi vaid jalutuskäik selles väikeses metsatukas. Vähemasti tean ma nüüd kindlalt neid komponent, mille pärast ma haiglas olin:
psühhedeelikumid
intiimteadus
armumine
religioon