Käisin üleeile emaga surnuaias, sest emadepäev oli. Et oma uurimisi tasakaalustada tundsin vajadust istudada oma ema poolsete naiste haudadele lilli. Rahu tegemise ja austuse märgiks. Vett lillede kastmiseks me surnuaiakaevust ei saanud - see oli kuivale jäänud. Ei imestanud väga, ent tulin hiljem tagasi kahe veepudeliga. Ema ütles, et on lille jaoks on traumeeriv, kui teda ühest keskkonnast teise transporditakse. Lill vajab vett, et keskkonda paremini sulanduda. Käisime korraks ka tädi juures, kelle käest võtsin kaks pudelit vett kaasa. Ühega kastsin mõlemad lillepeenrad ära. Teine jäi kasutamata, aga usaldasin ema, kui ta ütles - ilmselt kaevule viidates: las keegi teine saab õnnelikuks. Edasi astusime ka kirikusse sisse. Seal oli külm ja valge.

Olen viimasel ajal tõsiselt mõelnud, kuidas ma edasi peaksin elama nii et see kellegi haiget ei teeks. Minul on inimestega lihtsam leppida kui neil minuga. Inimeseksolemise vajaduse lihtsus teeb kultuuris oma piruette, ja niimoodi taandun ka mina - eksides ja leides end nii väikeses kui suures. Emaga tuleb olla hea, ja võib-olla on see aeg, kus ma alles nüüd tean, kuidas tema laps olla.

Mina ja mu rituaalid? Hea lugu, aga ise mõtlesin välja, ise jäin end uskuma ja ise lõin kõik olukorrad, mis mind parasjagu ümbritsevad. Mässu on asendanud rahu. Armastusest jäänud on sõprus.

 lihtsalt üks inimene
olen paljude teiste seas

maha vabastamisest
mängisin armastuse
sest hoidis temagi
mind hoidmata

igasus öelda oleks
vist lääge
aga ometi on
ja küllap jääb veel

vaevu nutta
hinges hoida
saan teda kui tuttav