Ma arvan, et ma vist lõpetasin armumise. See on narkomaani otsus: mitte rohkem peale teha. See viimane kestab veel sellisel kujul, mis enam ei poo, aga vahelduseks on mu hing jahe. Armastus on, enam ei ole küsimust. On ainult silmad ja kõrvad, mis kuulevad ja näevad. See on minu ja Morrissey teema ja ilmselt on mu vaesed ja üksildased päevad oma paratamatuses parimad. Sest ma ju võin ju minna oma parimas viimases välja - et teadagi.. teha ära see turvaline versioon elust, mida ma nimetan välitööks, et mul oleks mingisugunegi raam, mille sisse end formuleerida. Jumala eest, kuidas ma olen armastanud kõike välja mõelda, et näha tegelikkust iseenda valitud viisidel. Tegelikkuses - milles mina ja kõik muu on lõpuks samaväärselt mängulisel skaalal - aga vihkamiseta neutraalsel pinnal on mul üksindusega võimalik leppida palju kergemini kui kunagi varem.