Ma lihtsalt tean ja ma ei tea, kuidas ma olen teadnud - miks need unenäod, miks need ended, miks need märgid - miks see lapsepõlv? Ma võin sellest kõigest kirjutada lugusid ning muud võimalust mu enda kaineks hoidmisel ei olegi. See on selle suve plaan: panna lõpuks ometi kokku see mitu aastat kirjutatud proosaraamat, mille kujundusegi olen ma ammu välja mõelnud. Ja ma ei tea, kuidas see avaldatud saab, aga see saab - just nii nagu ma olen mõelnud.

Kui ma ehk poleks juba lapsena mehi paika pannud, panniga pähe - vist mingist muust ajendist, mis mul kavandatud oli - siis on selline tundlikkus süüd väärt? Kui on, siis võtan omaks. Tagasi ajada pole mul enam mitte midagi. Ja armumised? Päriselt on olnud neid kaks. Ja minu võimetus nendega vääriliselt toime tulla ehk peakski olla premeeritud üksindusega, milles ma alati end kõige kodusemalt olen tundnud. Kodusemalt - sest kodu on olnud ainult minu ego. Arvestada olen ma samavõrd oma egoga osanud ainult üht inimest mu kõrval korraga. Ja ei - ma ei ole tõelises armastuses osanud käituda naisele omaselt. Mees mu sees on selleks liialt tugev olnud.

See roos tänasel pildil on mu vastavastatud õrnus. Seda õrnust õpetas mulle J. Ja kuigi ma pole mitte kunagi tahtnud olla tema suhtes agressiivne on mingi ajalooline mälestus minu eelkäijatest vere kaudu jätnud musse jälje, mis siiski ka temataolise õrnuse juures hüsteeriana väljendus. Ja kuigi mu vabandustel ei pruugigi enam mingit kaalu olla, siis sellegi poolest: ma tänan sind. Ja ma tänan kogu perekonda, keda ma imetlen isegi neid tundmata.

Kui ma poleks sündinud sõdalasena, poleks ma sellist nime saanud. Ma olen ellujääja. Aga ma ei kavatse rahu nimel sõdida, vaid ainult kindlamini edasi astuda. Ma saan ja suudan mõista igat inimest. Tunda kultuuri läbi oma ihu, mitte ainult aju - see on mu kaasasündinud privileeg. Ma ei teadnud, et ma sellistes tajusfäärides üksinda ei ole. Lihtsalt sellepärast, et ma olen harjunud üksinda olema. See on: üksinda oma peas. Meeleheide taolisest üksindusest on pardale tirinud ridasid, hääli ja sõnu, mille ma enese omaks olen pookinud. See on egoism, aga ego ongi hinge kaitsekilp. Iga rakk mu kehas on mu ego teenistuses. Seetõttu mehed mind kardavadki. Ma ei saa mitte kuidagi keerata vaiksemaks teadlikust oma teadlikkusest, kuigi ma harjutan. Sellest ka mu vaikimised.


Haldjas öelda oleks liiga kerge, nõid jällegi liiga raske ning seetõttu taandan ma end ikkagi inimeseks. Ma ei taha teha rohkem vigu, aga ma tean, et ma vääratan ja see ongi elamise võlu. Luulest olen ma end tühjaks kirjutanud, ent seegi asi tuleb väärikalt lõpetada - audio-video luulekoguna. Ma pean saama maailmale tagasi anda selle, mis mulle on antud. Ja mis on halb mõju? Vastuvõtja enda probleemid.

Telefon on lihtsalt telefon. Telepaatia on lihtsalt telepaatia. Ei saa eeldada, et üks peaks ilma teiseta toimima - kuigi need tõesti töötavad teineteisest sõltumata. Ent millegi eeldamise on surve, mis vähendab loomulikkust. Just see on ka põhjus, miks ma vihkasin kooli: sest ma pidin tõestama.
JA MUIDUGI: orgaanika töötab ainult ilma vahendita. Ent vahelduseks võiks ka vahend talle loomuomasel viisil toimida.