Selle väga tugevalt tuntava üleminekufaasi juures on üks peamine jälgimisülesanne mitte otsida peeglikilde. Lasta lahti tugevalt introvertsest maailma sisse neelamise kogemusest sisaldab paratamatut selja keeramise sundi: see on samasugune otsus, mis tuleb varem või hiljem teha, kui sa tahad, et miski su elus muutuks. Ma tunnen, et ma pean jaatama seltskondlikkust, sest see on midagi mille suhtes olen suure osa oma elust tajunud ohtu. Aga sellest ma end ei taanda, et perekondlik+lähiajalooline minevik on lahutamatus sidemes indiviidi kujunemisega. Pardakk inimsuhetes on alati sõja mitte lõppenuks kuulutamine oma peas. Puudujääkide ebateadlik hõõrdumine vastu kõrvalseisjaid on muidugi ka inimlik, aga türa kui palju tööd ma olen endaga teinud, et sellest välja saada ning psühholoogia mind ses osas enam lihtsalt ei köida. Mis toimub kehaga keskkonnas, kui ma ei lase hingel seda valitseda - on hoopis teine küsimus.
Viimaste kuude hämarus on ilmselt mu üleminekuriitus, aga ma ei tea veel täpselt, kes must selle tagajärjel saama peaks, ent see polegi oluline, sest täiesti uus tasand on hakata päriselt maailma usaldama. Varem usaldasin ma ainult iseennast - ja kui keegi lähedale jõudis, siis oli see teine üks minuga. Sellest ka seestumised. Ilmselgelt on toorus taolisel kujul end ammendanud. Aga minu keha kuulub ju mulle!
Et Tallinn on väga füüsiline ja linn oma olemuslikult intellektuaalsem - mõistusega loodud konstruktsioon - kui loodus, maalolek, provintslikkus, siis on iseenda tajudes selle erisuse hajutamine omaette õppetund. Viimasel ajal meeldib mulle eriti omale väikesi eesmärke seada. Selles on analoogia trenniga, kus üksikute mõõtühikute kaupa ennast ületatakse. Ilmselt on vaja võrrand praegu tasakaalu saada kehaliste kogemuste kaudu mateeriat jälgides, sest inimese osadeks võtmisega olen ma liiga kaugele läinud. Saavutasin mingil tasandil esoteerilise profesionaalsuse, mis on teisest küljest üsna mõttetu - samavõrd nagu ükskõik, millise unistuse täitumine on pärast raskeid otsinguid end avaldanud.
Kuidas kogeda keset linna tihedat liikumist, lärmi ja inimestest õhkuvat emotsionaalsust samasugust stoilisust nagu metsas? Mitte olla oma otsustes mõjutatud, ent ometi arvesse võttes asjaolusi ilma liigse teadvustamiseta. Naine ja mees on enda sees vaja paari saada, aga naine kardab oma apetiitsust kaotada. Meest kotib tegelt rohkem hing, aga kuna mehelikkus on ekstravertne ja välise maailmaga kontakteeruvam, siis see omadus iseenesest kandub energiana naise eneseehtimisse. Mingil kujul on tasakaal alati minus olemas olnud, see on alati kõigis, aga mis millega seotud on, pole kõrvaltnäha alati kõige lineaarsem. Seosed on vaja luua enda sees samavõrd kui väljas, aga ma sidusin kogu oma sisemuse välimiseks. Mis pole ka päris vale, aga vot see ongi hullumeelsuse piir. Nii maailm kui mina ise on iseenesest olemas. Ja ma saan otsustada seda, kui palju energiat ma olen.
Intiimsus on ju ka keha ja selles sisalduva kokkusaamispunkt - kui ma räägin hästi tasakaalukalt seisukohalt. Ja sellelt pinnalt hakkab tegelikult see igaviku igavus ka - kui ma ei ole rahuldanud meest enda sees. Just tema vajab seda liikumist - pidevat seljakoti otsas elamist, alalist kolimist -, mida ma praegu "justkui" rahutusena väljendan. Aga kirjanik mu sees on naine, kes igatseb midagi, mida tal pole.
Oma seksuaalsuse kustutamisega olen ma siiski üsna edukalt hakkama saanud ning inimeste näod paistavad juba palju selgemad. Ent ometi jälitab mind ikka see "aga miks mitte? Kõik on kogu aeg võimalik!" ja see on tõeline vabaduse tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar