Kui ma kevadel haiglasse sattusin, siis töötas mu mõistus kooliskäimise stiimulil veel üsnagi teadlikul tasandil. Muidu poleks ma arstidega nii hästi läbi saanud ega ennast soovitatud ajast tunduvalt varem välja rääkinud. Olen piisavalt psühhitanud, et teada, kuidas süsteem töötab. Ja süsteem töötab keha kaudu. Minu probleemid, ja ma usun, et üldse inimeste, kes haiglasse satuvad, probleemid on seotud hingega. Ma tõlgendan enda jaoks hinge kui mittemateriaalset inimeseksolemist, seisundit, mis eksisteerib nii kehaga kui kehata. Ühiskondliku kui materiaalse eksistentsi põhiprobleem ning samal ajal minu pidevatesse jamadesse sattumise sisu ongi hinge ja mateeria harvaesinevas kattumises. Arstiteaduse kontekstis olin ma seega nagu sõna pildiraamatus.
Ma võiksin minna oma eluga edasi ilma sellest kõigest rääkimata, aga oma tuleviku huvides pean ma endale ääremärkusi tegema. Samuti on tegu pöördumatu avastusega intiimsuse kohta. Kui ma nägin Marta Vaariku Seestumise näituse kutset ja lugesin antud teema kohta, hakkas vaikselt kohale jõudma, mis minuga juhtunud oli. Ma ei läinud sellele näituseavamisele, sest haav oli veel liiga lahtine. Ja veel praegugi kasvab see millimeetrihaaval kinni. Kuna see kogemus oli intensiivne veel teistegi intensiivsete kogemuste taustal, on mul väga palju mäluauke. Kogemise ja teadmise paradoksaalne kokkulangevus venitas mu hinge oma tavapärasest seisundist välja. Ja kuigi ma tean, et jagasin oma keha teiste vaimudega, siis nende vahetul (ja ma ei mäleta millal see juhtus) kadumisel jäi mu kehasse ikka veel nii palju ruumi, et elavate probleemid seal seda kergemalt ligi pääsesid. Olla tahtest sõltumatul ravil kinnises akuutosakonnas oma ülima empaatilise kogemuse kulminatsioonis oli ülimalt raske. Mul polnud võimalik end muul moel iseenda juures hoida, kui halba luulet kirjutades. Võib-olla see ongi mu elu kõige suurem identiteedikriis olnud. Suht loogiline kah, kui ma mulle võõraid inimesi enda sisse lasen. Ja seda kõike lihtsameelsast headusest.
Hirmus osa sellest kogemusest oli täielik kaitsetus. Mitte keegi ei saanud mind aidata. See avas mulle ukse nii sügava haavatavuseni, millest mul varem aimugi polnud. Tagantjärele mõista ma tänu sellele oma teatraalset eskapismi ja karmaatilist traumat, mis kummitas mind mu meessuhetes. Seda kirjutades läheb mul iseendast süda pahaks. Kuigi olen endale oma mineviku käitumise andestanud, olen end siiski avastanud nutmas sellepärast, et pole armastuse sundimatust romantilise potentsiaali juures enne hinnata osanud. Miski ei tee rohkem haiget kui lollus, aga see on kõige inimlikum omadus üldse, sest me elame, et läbi kogemuse õppida. Kuna ma olen nii tundlik nagu ma olen, siis on iga mu õppetund olnud hingeliselt väga valus. See on lihtsalt mu eripära. Aga seda enam hindan ma koolis käimist, sest see loksutab emotsionaalse energia paika. Olen väga kaua mõistuse distsipliini igatsenud, aga mässumeelsus vanade ja mittetöötavate režiimide suhtes polnud veel lõplikult minust kadunud. Ma ei usaldanud maailma, sest see oli mulle haiget teinud. Seetõttu oli kellelgi veel raskem mind mõista.
See kõik paneb uude perspektiivi ka ratsionalismi turvalisuse. Olen Foucalti "Seksuaalsuse ajalugu" juba mitu kuud kaasas tassinud nagu hinnalisimat aaret, aga nüüd seda vahelduseks järjest lugedes tuleb mulle meelde filosoofia matemaatilisus. Sellest õhkub siiski veidi seda sama salastatud meeleheidet, mis just liiga orgaaniliselt ei mõju. Aga oma aju pean ma sel suvel rangelt töös hoidma, sest nüüd usun ma selle võimekusse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar