Ma olen nüüd selle käsikirjaga. Kindlasti on see võrreldes eelmise aastaga kihilisemaks ja tihedamaks saanud, aga ma pean selle kogumise ja kollektsioneerimise tipuks veel endaga rahu tegema selleski osas, et lasen luuletajal endas rahus surra. Lihtsalt sellepärast, et ma saaksin edasi elada. See on omaette pikk protsess. Olla luuletaja on mu kaitsemaailma looming, midagi, mille üle keegi pole saanud võimu omada peale minu - ja niimoodi valitsesingi ma maailma. Ja niimoodi ma ka peitsin end selle eest. Ma pean lõpetama luuletamise, sest see jõudis nõidumiseni. Nüüd õpin ma uuesti kirjutama, unustades kõik, mida ma kirjutamisest teadsin. Mind ei ärgita enam tunne - sellest ju luule kontsentreeritus ja täpsus - vaid see energia on mu kehas laialdasema pinna leidnud. Tundub nagu epohhi lõpp.

Märgata lihtsalt seda, mis on, vajamata seda kohe ilmtingimata endast välja saada, vaid usaldada kordumise kordumatusi. Ajas rändamine on ju lihtne - selles püsida on aga omaette õnnistus. Ausalt lõpetada üks pikk kogemise faas on ühtlasi ka endale oma vigade ja teadmatuse andestamine. Ja teha just õigete tekstide valik, et need seisundid ei oleks vaid näljase ahnitseja kestad, vaid killud selles väga pikas tripis, mida ma enda egoga võitlemisel leidsin - see on hoopis uutmoodi õrnus. Lugeda seda nii palju läbi, kuni ma kaotan igasuguse häbi - kuni see raamat võtab mu kõrval minust eraldiseisva vormi. Vist nii valusat sünnitust polegi varem olnud - nii teadlikku. Ma usun, et kui luule loomisest kaob spontaansus, siis see vorm ongi läinud. Ja polegi midagi muud kui jääda rahulikuks, sest see on muuseas ka tehnika, mis toetas mu sisemist sõda. Muidugi - sõda oli vajalik, et olla elus, aga enam pole vaja sõda pidada et elu hinnata. Kui ma ei mõõda elu enam surmas, mis siis edasi saab?
Ma hoidsin end tagasi vanadest mustritest - minna pärast hullumaja poemüüjaks tööle, ei kolinud mõne vana peikaga kokku, kuigi vanadest asjadest vabanesin küll - keha võttis endale uue tähenduse, ma tulin tegelikkusele märgatava sammu lähemale ja unistamisest sai olemine. Selline, mida ma mäletasin ainult lapsena olemasolevat: täielik.


25aastane uni lõppes ära juba aprillis. Pidin ma siis vana kombe kohaselt end kohe rahu saabudes psüühiliselt ekstreemsuse piirile panema? Jah, sest interts oli sees. Kõige vähem talus tühja kohta intensiivsus, millega ma harjunud olin. Sain vahepealse paari kuu vältel mitmekordse annuse - ja praegu tundub, et olen igavaks eluks valmis, naudin juba praegu kõige tühisemaid asju. Sensatsioonid on tuhmunud ja minu meelest on see ilus. Nüüd ma võin olla mitte keegi.