kuidas lahjenemisega läheb

Oh neid sensatsioonilisi kunstilisi ambitsioone, mis eksamite ja emotsionaalse pitsitustunde taganevas kulminatsioonis end nii grandioosselt tunda andsid! Nüüd on neist järel hoopis see samm korraga rahus astuv tervislik liikumine, mis meenutab haiglas oldud aja kasulikkust, mida ma seal olemise ajal ei mõistnud. Eks see ole, kuidas aeg end aina enam olevikus olemise zenni veeretab ja mu kõige armsam üllatus ja teadmine neil päevil on taevasse vaatamise vaikuse ja rahu avastamine.  Tööde-tegemiste mehaanikas on midagi nihkunud, vähe sellest, et ma täielikus mitte millelegi pretendeerivuses žanripiiridel tuian, nagu ma tuian ühest Eesti otsast teise, enda keha üleni iga hetkega aina lihtsustumas ilmeks "ah, mida, mina vä" lasen kujuneda, on seal ka hingelist lahtilaskmist juba tunduvalt palju rohekm kui varem. Armastuse idee rakendamine on meeleheitest igatahes üsna edukalt peaaegu täiesti välja astunud. Olen ette võtnud erinevaid raamatuid, et viibida nende ruumides ning jälle, nagu eelmine aastagi sisseastumiskatseteks, ei lase ma endal ühtki raamatut liialt kiiresti lugeda. Päriselt suhtlemise tagajärgedest saab aga järeldada, et sovieti-lõhe on rohkem valulik teoorias kui praktikas. Ideede massiividki tuikavad õrnemalt ning midagi mu sees annab vähehaaval iseendale oma hullumeelsusi andeks ning selles andeksannist paljastub ka mõistmine iseenda kirglikkusest. Tsölibaat murrab end reetmata nagu õde tunneb ära oma kauakadunud olnud venna.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. 

Armastus ei omanda ega ole omandatav; 

Sest armastusest piisab armastuseks. 

Gibran saabus väikeseks ja väga vajalikuks varjuks selle pehmemaks keeratud idaeuroopa surfi peal, mis oma hingelises evolutsioonis ei tundugi enam üldse nii kriipiv kui mu täielik teadmatus Piiblist. Praegu just onuga jalutades (olen avastanud perekondliku inimlikkuse kõige kergendavamaid olekuid!)  mõistsin ma aegruumi käsitluse seost kristlusega: see ongi üldse meie keelekonteksti aegruumi määratlenud. Olles end, täie austusega ainetesse, trippinud aegruumi ülesesse olekusse, on ju täiesti loogiline, et lokaalsetest kultuurilistest asjaoludest tingituna põrkusin ma kokku just Jumalaga. Tema on loonud aja, milles inimene, kes on kujundanud ruumi, arvab end Jumala ülese olevat. Aga millest inimene aru ei saa on, et teda ei oleks, kui ei oleks olnud tema loojat. Ateism on kontseptuaalselt arusaadav nagu ükskõik, millise materiaalse asja olemasolu, aga selles jumalikkuse puudumises postsovieticuse hinges, mis uhkustab oma ateismiga, on sees õõnes auk. No vot ja igasugused sellised probleemid on mind elu aeg huvitanud. Et kuidas teha sitt asi söödavaks ja nii. Point on aint selles, et praegu ma harjutan seda, kuidas elada nii et sitt külge ei jääks. Vaatlemise sisse-elamise piiri peal. Enne oli kogu aeg elu ja surma piiril kompamine. Pohuid on nagu vähem ja see on kergem. Aga no täielik võit on arusaamine, et rahuga saavutab igas olukorras sitaks palju rohkem kui ükskõik, millise muu emotsiooniga. Ja et see on omaette stiil. Üldse päris palju asju saab tegelt stiilile ära taandada. Žanri kui vormi ju ei saaks ilma stiilita olla.

Nii ja järgmine suur asi on läheduse seos füüsilise kohaloluga. Füüsilise viibimise lubadus ja paiknemise jõud annab hoopis teistsugust lubadust kui hingeline hoidmine.  Ei saa öelda, et üks oleks teisest lihtsam, aga see sõltub inimese enda tasakaalukusest, kuidas need asjad mängima hakkavad. Iha muidugi pimestab, loob enda tasakaaluks meeleheidet, aga kui ma võtan need kaks asja üldse mängust ära, siis läheb jälle kohe palju kergemaks. Ja muuseas, kui need üldse programmeerida endas unustada, siis avaneb kohe väga palju uusi aknaid selle asemel. See eeldab iseloomu, mis on sündinud suurest üksindusest, et sellest kõigest lahti lasta muidugi. Võtta asemele seda, mis juba olemas on, selle asemel, et oodata midagi juurde. No ja kui me juba sellesse reaalsusesse materialiseerunud oleme, kus me teineteist ja eelkõige iseennast (aga kas seetõttu et teised on olemas või..?) füüsiliselt ära tunneme, siis miks mitte panna fookus oma ihu jälgimisele, mille erinevad teadvustamistasandid näivad praegu eriti moes olevat. Tervislikkus, skulptureerimine, disain, varuosad.. inimene masinana on iseennast uuendades väljavahendamas, aga ta arvab ikka veel, et tema valitseb olukorda, sest tal on aju. Mina küll ei saa aru - või õigemini, mul on väga raske uskuda - et kui mingit juppi meie surelikus kehas asendatakse või parendatakse, siis oleme me sama lihalikul ja ausal moel inimesed edasi. Ei ole ju! Masin kui mõistuse leiutis on juba meie iseenda aitamise võimest üle pea.  Aga kriteeriumina jääb sellest kõigest hoolimata alles sisestusajend. Selleks, et ajendi põhjust tuvastada adekvaatselt on vaja tajude teravust. Ja siinkohal läheb füüsiline ja vaimne maailm jälle kildudeks.

Aga noh, elada on siiski väga suurepärane ja luksuslik. Viimasel ajal on iga koht kuhu ma lähen minu jaoks nagu paradiis. Eks need depressiivsed lihtsalt peavad tunda saama oma kubruse põhja enne kui nad midagi muud tundma saavad, meist keegi ei saa seda teha nende eest. Aga viisakas olla on sealjuures vähim, kuidas neid mitte häirida.