naturaalne religioonilugu

Let us become thoroughly sensible of the weakness, blindness, and narrow limits of human reason: Let us duly consider its uncertainty and endless contrarieties, even in subjects of common life and practice: Let the errors and deceits of our very senses be set before us; the insuperable difficulties, which attend first principles in all systems; the contradictions, which adhere to the very ideas of matter, cause and effect, extension, space, time, motion; and in a word, quantity of all kinds, the object of the only science, that can fairly pretend to any certainty or evidence.

Ma lasin endal oma loomingulise ja emotsionaalse funktsioneerimisega liiga kaugele minna. Energiad ei olnud ühildunud ühtsele fookusele, vaid rippusid laiali ja killustasid mind nii et ma kaotasin aegruumi tähenduse - ma ekslesin ajas kahe aasta sees. Üks hetk ma tõesti ei mäletanud, mis aastal ma elan. Rääkimata sellest, et alles eile avastasin ma Gmailis, kuidas vanade kirjadeni jõuda - ma olin veendunud, et mind on mu minevikust ära lõigatud ning seetõttu pole mul enam õigust eelnenut isegi meenutada. Nii hullusti olin lappes, jah.

Nendel päevadel, nagu täna, kui taevas on lihtsalt valge ja varje ei teki, sest valgus on jaotanud kuidagi võrdselt ja ühtlaselt - sellises looduse meeleolus on peidus samasugune igavikutunne, apokalüptilisus ja düstoopia, mida ma iseenda sees tundsin. Sellest kirjutada lugusid, nagu varem - praeguse seisuga tegelikult mõttetu. Ma olen tõeliselt hea proosa jaoks veel toores, sest ma olen ikka veel liiga vaatlev - ma pole piisavalt inimesena elus osalenud, mulle on võõras sotsiaalsus selle kerges vormis, nagu see on omane sotsialismis kasvanud eestlasele. Kuna ma oma töös selle vaimse lõhe märkide jälgimisega juba nii palju tegelenud olen, siis pean ma ka praktikas selle ajarände sisemiste liikumiste kõrval olema. Ja milline vabanemine on ikka veel mõista: ma olen elus. Ja see on tõesti napikas.
Olen küll omandanud uue võime kirjutada, uue kihi olustiku edasiandmiseks, aga ma ei suuda veel oma pinstlit portree jaoks värinata käes hoida - suurem laastamistöö on ju alles möödas, selle rusud veel hõõguvad ja ma ei saa hakata otsima tükke, millest midagi uut ehitada ainult seetõttu, et vana tükid mulle armsad on. Meeleheide on eile.



See kõik algas päevadega, mil ma jooksin koju enne päikseloojangut, et ridades paljundada oma elu, kestis öödes, mil puhastasin oma keha pestes hingi, keda ma ei tundnud ning värises pimeduses, milles kartsin, et päev ei algagagi..