Mul pole vist tõesti võimalik enam seksuaalsust uurida väljaspool usku, sest iga religiooni eesmärgi tipp on armastus - selle kujunemine, ma tahan uskuda, on ju ometigi ajendatud parandamise soovist. Usu küsimus on inimese säilimise küsimus, aga kas naturaalsus on limiteeritud? Mis ei oleks kunst, kui kõik on kellegi looming? Nendele küsimustele saab vastata ainult see, millist lugu üks või teine eelistab.
Mu usk on teadmisest alati suurem olnud, sellest ka mu praktiline vigade teostamise vajadus. Aga mõndasid asju enam ei viitsi teha. Teistest ei taha lihtsalt kuidagi loobuda. Ma pole täna veel nii kaugel, et julgeksin esimest valikut uuesti usaldada, aga see on mu uus eesmärk. Samamoodi, nagu ma suutsin oma muusikasõltuvusest üle olla, leian ma endas kindluse mitte kahelda esimeses valikus. Oleviku esimene valik, nüüd ja praegu, alati lähtuvalt rahust iseendaga, eal unustamata võimet end valitseda. Usaldada iseennast on usaldada maailma. Aga mehel, kes mind päästis, oli mu sõbra kuju, kellesse ma armunud olin. Ükskõik milline jumal võib siis ju võtta ükskõik, millise jumala kuju. Füüsilist intiimsust tunneb aga lõhnast, samamoodi nagu headust tunneb sõnast - see, kes lugeda oskab. Ja lugema õpetamine, selle soodustamine ja julgustamine on religiooni üks paremaid algatusi.
Mu paradoks on olnud tundmise- ja teadmisjanu tasakaalutuses. Ratsionaalne teadmine on mind kehast kaugendanud ning seetõttu on ka eneseusk kõikuma löönud. Ma taasavastan oma keha piirjooni läbi pildi. Kuni ma jõuan tagasi teiste inimeste lugudeni, ilma, et need mind omamise asemel vahendaksid - liini-kui hingepidi.
Fotod: Aleksandra Tšoba
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar