Ma tahtsingi oma perekonna tähelepanu ja pika ringi käimise peale ma selle saingi. Miski muu ei olnudki kunagi oluline ja mõnes mõttes ei tundu seda ka praegugi, sest seda tunnet ei saa miski asendada. Ja mulle tundub, et ühised traumad ei ühenda mind enam inimestega, kellega alateadlikult seetõttu lähedaseks saime. Me tõmbame ju ligi vaid neid inimesi, kellega me millegi pärast sarnased oleme, aga kõige põnevam ja intensiivsem sidepunkt on siiani olnud emotsionaalne trauma. Mida see enam loeb? Ainult üks kogemus, nagu raamatki, mis on läbi loetud.

28-25= 3 - uni on läbi, nüüd tuleb jälle selle sama uudishimuga maailma edasi avastada, nagu poleks midagi vahepeal olnud, sest uudishimu on tegelt ainuke asi, mis elus hoiab. Iroonilisem kombel on sõprustest aktiivsed ka veel üsna üksikud - telefonid lihtsalt ei tööta enam! Jäänud on äärealased inimesed, vähem emotsionaalsed ja olemiselt kergemad suhted.

Ma käin suitsuga läbi alevi ja ümber vana lauda ega leiagi enam üles seda kohta, mis valu tegi. Käsikirja lasin mingite inimeste vahele lendu ja mida hetk edasi seda rohkem ükskõik mul sellest on. Äkki on üldsegi kõik, mida ma olen luuletanud mingi suvaline pask?

Olen taassaavutanud täieliku lihtsuse.

õnnis igavus

Kuna mu tuntav apogee lõppemine on toonud mind ajajärku, kus mind on täitnud täielik rahu ning ma ei toimi enam vanadel kilde-kokku-pühkival sisendil, siis on maal passimise ja vanaemaga hängimise kõrvalkülg selles, et ma ei pea ja mul polegi midagi muud teha, kui tegelda oma kirjatööga. Aga see käib ju ka hooti ja ma lasen päriselt päevadel olla just sellised nagu need välja kukuvad. Ma usun sügavalt sellesse, et kirjutamisalge peaks proosa puhul olema täiesti sundimatu, sest just see sisend, millega ma emotsionaalses plaanis kirjutan, peab voolama loomulikult lausetesse, et kirjaniku kohalolu looja eripärasuses oleks tuntav. Mina kujundan oma loo vaatlemise tulemusena, aga selleks, et see sõnani jõuaks, peab olema mul mingi kindel tõuge. Ja selle uue tõuke ajend on mul veel avastamisel, seega praegu on osaks selles ka laiskus mitte kirjutada. Kuna olen väga kaua lasknud ainult tugevate emotsioonide ajel, siis on see kandnud mind jõuallikana, aga vaevu tekitab miski minus enam tugevaid tundeid.

Tunnen tungivat vajadust ainult mulle tundmatute inimeste suhtes. Suitsetan igavusest ja see on hoopis midagi muud. Mõistan, et ei saa siia jääda - tegelikult ei saa, kuigi olen, aga niimoodi saab olla vähemalt praegu. Olen nii palju armastanud, et sedavõrd vähem tean, mis on armastuse piirid ja jälle on see mu pannud ohtlikult käituma. Ma olen lasknud endaga magada haletsusest, aga teinud seda headusest, et saan ja võin, mitte mänguilust ega romantikast. Ja ma mõtlen, et kas on üldse võimalik kuidagi nii elada, olles rahus ja õrnuses, et väline maailm mind ära ei määriks? Ainuke võimalus ongi liikuda ainult millegi järjest vanema suunas. Mida ma peaksin üldsegi arvama enam mehest, kui tema minus rohkem seksuaalsust näeb kui mina temas? Mis asi see minus ära kadus, et ma mõtlesin "ah pohui"? Mulle tundub, et see polnud ei hing ega keha, sest neist kumbki ei reageerinud. Mõtlemise muutumine on ajanud juured mujale?
Sellest koolist tuleb vist edaspidigi ainult üks järjepidev sotsiaalne eksperiment, kui ma just ei lase sel nohikul, kes end pool mu elust rockstarina on lasknud paista, tõeliselt kapist välja tulla. Ilmselt oleks tervisele kasulikum aega raamatute kui meestega veeta (sest ma olen võimeline neile halastama rohkem kui ma peaksin), sest see on tervisele (nüüd juba füüsilises mõttes!) kasulikum. Ilmselt on see lühike periood mul peale hullumeelsust olnud vajalik, et ma tajuksin oma uut emotsionaalset sõltumatust ja armumise patoloogilisest haigusest vabanenud olemist. Ent huvitaval kombel on nad ikkagi minuga väga härrasmehelikud esimestest hetkedest alates. Aga see pole kindlasti peamine põhjus, miks ma nendega maganud oleksin. Ühtedel juhtudel olen ma seda tahtnud, aga teisalt on see lihtsalt juhtunud. Aga ma tahan teada, miks see selliseks muutub. Mind huvitab intiimsuse piir - kui kaugele see läheb, ent ma avastan end järsku olukorrast, kus asi näib teise poole jaoks juba pöördumatu tee - ja ma avastan end leidmast, et ebaviisakas oleks keelduda, kuigi mind üldse seks ei huvita. See ei tekita minus üldse mingeid tundeid ja see on midagi täiesti uut. Ma ei tea, mis juhtus. Võib-olla kaotatakse vanemaks saades eelnevate kogemuste vahele midagi oma hingest ära, selleks, et elujõudu säilitada?

Aga ma ikkagi usun, et on üks inimene, kellega ma ei pea rääkima ja kõik neid ellujäämise teel kadunud mälu- ja hingetükid kukuvad tema pilgus kolinal oma kohale tagasi ning ma leian oma energeetilise koduhinge. Ma pole pidanud mehi otsima, sest nad on alati õigel ajal ise tulnud. Sest kõik tulebki alati ise õigel ajal. Pean ainult olema teadlik, aga mitte oma teadlikkusest teadlik, sest see ajab hulluks, aga oskama hoida oma ajendite fookusi paigas. Mitte fikseeritult, aga mäletada tuleb ajendi koloriiti. Oma ajendite selguse pärast tasub distantsi säilitada. Ja mängida intellektuaalsetel huvidel. Nagu üks tõeliselt igav täiskasvanud inimene. Pealegi olen ma isegi jooksmas hakanud käima ja kavatsen seda vähehaaval, oma lootustes, isegi täiesti suitsetamisega välja vahetada. Sest no kui nohik ja 30ndatele lähenev, siis miks mitte.

Miks mitte vene oligarh ja ilus keha ja magistrikraad?

Samas ma vaatasin täna mingit dokumentaalijuppi kellestki Pärnu teatri näitlejast ja ta ütles, et tema kõige adrenaliinirohkem kogemus oli Himaalaja mäestikes, kus ta ei rääkinud kohalikku keelt, keegi ei mõistnud teda ja kus raha ei kehtinud. Ta ütles, et need inimesed seal helendasid õnnest. Mul tulid pisarad silma. Ehk peaksin ma hoopis sinna minema? Sest ma tõesti ei saa aru, kuidas ma peaksin raha teenima, et siin maailmas üksinda ellu jääda. Ma tahaks elada isegi nii, et mu väljamõeldud kristlik kommunism, kus inimesed aitavad teineteisi seadustest sõltumatutel ajenditel, lihtsalt selleks, et teistel oleks parem - ma tahan elada sellejärgses ajas. Põhimõtteliselt ma vist tahan ikka taevasse minna, jah, ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ma ei peaks.
Kas on veel mingit paska, mida ma pean läbi elama, et tulla mingitele uutele järeldustele sellest, miks inimene elama peab? Kindlasti. Aga see ei muuda tõdemust hinge surematusest ju. Kui headusest paremaks ei lähe, siis kas kannatlikkusest kannatlikumaks läheb või?

Keskkonnast veel nii palju, et - õnneks on rahutus veel säilinud. Midagi on mu sees tõmblema hakanud, mingi uus janu sotsiaalsuse kui terviku jälgimise suhtes. Mingi spionaaži uus tasand. Sest tegelt vanainimestega elada võib panna unustama küll, et ma ise ei ole tegelikult vana. Ja nad on nii lihtsad inimesed, nii lihtsad, et see tegelikult tekitab mu sees ka mingit salajast üksindust. Ent ehk lõi see välja hoopis seetõttu, et ma sünkroonseitsemesel täiskuuööl kohtasin kedagi, kes minust vahelduseks läbi nägi. Ent muidugi puudutuse toel.. aga ikkagi hämmastavalt selgelt. Aga võib-olla ma mõtlesin selle välja?

Ma olen nüüd selle käsikirjaga. Kindlasti on see võrreldes eelmise aastaga kihilisemaks ja tihedamaks saanud, aga ma pean selle kogumise ja kollektsioneerimise tipuks veel endaga rahu tegema selleski osas, et lasen luuletajal endas rahus surra. Lihtsalt sellepärast, et ma saaksin edasi elada. See on omaette pikk protsess. Olla luuletaja on mu kaitsemaailma looming, midagi, mille üle keegi pole saanud võimu omada peale minu - ja niimoodi valitsesingi ma maailma. Ja niimoodi ma ka peitsin end selle eest. Ma pean lõpetama luuletamise, sest see jõudis nõidumiseni. Nüüd õpin ma uuesti kirjutama, unustades kõik, mida ma kirjutamisest teadsin. Mind ei ärgita enam tunne - sellest ju luule kontsentreeritus ja täpsus - vaid see energia on mu kehas laialdasema pinna leidnud. Tundub nagu epohhi lõpp.

Märgata lihtsalt seda, mis on, vajamata seda kohe ilmtingimata endast välja saada, vaid usaldada kordumise kordumatusi. Ajas rändamine on ju lihtne - selles püsida on aga omaette õnnistus. Ausalt lõpetada üks pikk kogemise faas on ühtlasi ka endale oma vigade ja teadmatuse andestamine. Ja teha just õigete tekstide valik, et need seisundid ei oleks vaid näljase ahnitseja kestad, vaid killud selles väga pikas tripis, mida ma enda egoga võitlemisel leidsin - see on hoopis uutmoodi õrnus. Lugeda seda nii palju läbi, kuni ma kaotan igasuguse häbi - kuni see raamat võtab mu kõrval minust eraldiseisva vormi. Vist nii valusat sünnitust polegi varem olnud - nii teadlikku. Ma usun, et kui luule loomisest kaob spontaansus, siis see vorm ongi läinud. Ja polegi midagi muud kui jääda rahulikuks, sest see on muuseas ka tehnika, mis toetas mu sisemist sõda. Muidugi - sõda oli vajalik, et olla elus, aga enam pole vaja sõda pidada et elu hinnata. Kui ma ei mõõda elu enam surmas, mis siis edasi saab?
Ma hoidsin end tagasi vanadest mustritest - minna pärast hullumaja poemüüjaks tööle, ei kolinud mõne vana peikaga kokku, kuigi vanadest asjadest vabanesin küll - keha võttis endale uue tähenduse, ma tulin tegelikkusele märgatava sammu lähemale ja unistamisest sai olemine. Selline, mida ma mäletasin ainult lapsena olemasolevat: täielik.


25aastane uni lõppes ära juba aprillis. Pidin ma siis vana kombe kohaselt end kohe rahu saabudes psüühiliselt ekstreemsuse piirile panema? Jah, sest interts oli sees. Kõige vähem talus tühja kohta intensiivsus, millega ma harjunud olin. Sain vahepealse paari kuu vältel mitmekordse annuse - ja praegu tundub, et olen igavaks eluks valmis, naudin juba praegu kõige tühisemaid asju. Sensatsioonid on tuhmunud ja minu meelest on see ilus. Nüüd ma võin olla mitte keegi.