peamised arusaamatused mitte ülitundlikutega

Rääkisin telefoni teel emaga peale viimast konflikti, mis mul korterikaaslasega oli. Suhted mu vanematega on olnud komplitseeritud ja sellega seoses, inimese psühholoogia kujunemisel esimeste elukogemuste najal, on need keerulised ka teiste inimestega. Mu ema on sellest vastutusest teadlik, mis mõju tal mu arenemise juures on olnud ning pärast seda, kui ütlesin, et me teieteise peale karjusime, tunnistas ta minu kirjelduse järgnedes, et see mehanism võib mul olla ülevõetud, sest meie oma perekonnas ei osanud asju muudmoodi lahendada. Ja seeõttu kujunevad ka minu tülid sõnasõdadeks, et see on viis, kuidas ma olen näinud, et tülisid lahendatakse. Olen tagantjärele sellisest tähelepanekust väga liigutatud. Mitte ainult sellepärast, et see on tõsi, vaid ka seetõttu, et ei ole enam isiklike sotsiaalsete seoste loomise arusaamas üksinda.

Olen ropult vaeva näinud mõistmtaks, et mu reaktsioonid inimsuhetele ei ole keskmise närvikavaga võrreldes adekvaatsed. Ma ei saagi kõigi eest rääkida, aga teiste inimeste emotsionaalse seisundi ülevõtmine ehk (ükskõik, mis vormis) energiate  tajumine on üks ülitundlikkuse konkreetseid eripärasi.  Sellise omadusega kirjeldatakse ka empaate, ja kuigi ülitundlikud on ka empaatilised (peegelneuronid), võib empaatia eksisteerida eraldi võrreldes ülitundlikkusega. Kuna empaaditripp on veidi eraldiseisvat ülitundliku omast, siis räägin enda seisukohalt, kirjeldades ühe tüli anatoomiat.
Ma ei oma piisavat kogemust ekstravertsete ülitundlikega, mul on ainult aimdus selle omaduse väljendumisest enda ekstravertsuse (sest keegi ei ole absoluutne ekstravert ega introvert) ja mõne oma lähededase inimese jälgimisest.  Neid eristab introvertsetest, kellele juba ülitundlikuseta on omane suurem vaikimine ja kalduvus üksiolemise eelistamisele, suhtlemise mastaapsus ning vajadus rohkemale tegutsemisele. Kuidas ülitundlik ekstravert oma jõuvarudega ümber käib, jääb seega mulle pisut müstiliseks, sest ma ei suuda ette kujutada, kuidas inimene kogu sotsiaalset infot, mis koosneb nii kontekstist kui inimeste erinevusest (ÜTI on väga detailne jälgija) endas protsessib. Seega ma ei ürita kedagi disrespectida, aga kui ma karjuma satun, ja isegi kui mu vastas on ekstravert  (vaatluse tulemisel kinnitatust leidnud), kes on vähemalt loomingulises mõttes intellektuaalselt ülitundlik, siis minu kui introvertse ülitundliku seisukohalt on garanteeritud, et korjan üles selle inimesega kaasas käiva emotsiooni. Siinkohal tuleb rõhutada väljendi ingliskeelset terminoloogiat: highly [sensitive person] > high ehk kõrge tundlikkusega inimene, seega toimub ülekanne metatasandil; on potentsiaalne reaalsuskonflikt. Anatoomiliselt koosneb karjuv tülitsemine järgnevatest komponentidest: mina, kellel on oma pinged, lähiajalugu, keemilised reaktsioonid ja temperament + tema, kellel on kõik samad nimetajad + meid siduv põhjus kindlas aeg-ruumis ehk teema. Nii, siiamaani on veel lihtne. Aga kujuta ette seda: ekstravert loeb kõik uudised läbi, reageerib neist pooltele omaette (tubli), osadele häälekamalt omaette (ikka veel tubli) - samal ajal tuleb ruumi hommikune introvert. See hommikune introvert siin kuuleb ainult vaikust segatud vee keemiliste reaktsioonidega, istub maha, et süüa, ja ekstravert ei suuda enam vastu panna ja hakkab oma senimaani talitsetud muljeid väljendama. No nii, aegruumi jagamise ühine teema on tõstatatud. Edasi läheb metaks: idealism, filosoofia, praktika, kogemuskäitumine. Reaktsioonile järgneb reaktsioon, mis on kummagi osalise puhul hargnenud sügavalt subjektiivsest lähtepunktist. Muidugi ei kavatse ma õigustada introverdi väsimust olulisemaks ekstraverdi väljenduslikkusest, aga see on paradoksaalne plahvatusoht. Psüühilised lävendid on by default erinevad.

Simone de Beauvoire' järgi on naine oma keha külge aheldatud paratamatumalt kui mees, millest ma uurijana saan luua allegoorilise ja naeruväärselt stereotüpiseeriva dihhotoomia, et naiselikkus on introvertne ja mehelikkus ekstravertne (aga samas kui sa järgi mõtled, siis..), ent introvertse ülitundliku maailma vastuvõtt on just sama  paratamatult kompleksne ja mitmetasandiline kui on naise aheldatus tema reprodutseerimisvõime külge - niiet see on üks peamisi konfliktsuse allikaid temaga suheldes. Ma ei ütle, et ekstravert on lihtne, aga ta on oma tegevuste paljususes pinnapealsem. See väljendubki konkreetselt selles, et ta suudab teha rohkemaid asju sama aja sees, mil introvert suudab tegeleda vähematega. Ja see on puhas loogika: samal ajal kui üks süveneb aeglaselt detailidesse, käib teine neist lihtsalt mööda ja saab palju kiiremini tehtud. Ent tagasi ülitundlikkuse juurde tulles tõestab isiklik kogemus pikaajalise pingutuse seost emotsionaalse investeerimisega. See tähendab, et eesmärgile pühendumine on esmajärguline, fookus määratletud ning impulsiivsusele jääb vähe ruumi. Põhimõtteliselt toimib see nagu raadiosagedus: et üht sagedust selgelt kuulda, peab see olema väga täpselt häälestatud. Ja kuna kogu see postitus siin on tegelikult natuke ka indulgents oma pattude eest, sest kellegi peale karjumine on minust rumal, siis tunnistan ka seda, et ma tõesti näen, et osad inimesed on lihtsalt lollid. Kui keegi tuleb mulle oma idealismi nina alla hõõruma, mida ta ainult teoorias elada suudab, siis puudub mul põhjus end tagasi hoida. Õigemini: mul läheb meelest ära, et trolle ei tohi toita. Mul läheb meelest ära, et kui ma talle ta ebatäiuslikkust meelde tuletan, ei võta ta seda fakti, vaid solvanguna ja nii on sitt juba ventikas ära käinud. Mu häälestus oli nii ratsionaalne, ja seda on ennegi ette tulnud, et see mõjub külmalt ja ebainimlikult - ma jään arusaamatuks, sest empaatia on olukorrast lahkunud, nähes, et seis on lootusetu: siin pole midagi kaasa tunda, kui inimene järjekindlalt enda sõnade vastu tegutseb. Ent kui mina ei ole emotsionaalselt tasakaalus, tähenduses, et emotsioon on välja lülitatud, et mõistuse tasandil laiemalt laveerida, siis leiab emotsioon mu välispidiselt ikkagi üles. Paras mulle. See on minu probleem, et ma paremini inimeste olemasoluga arvestada ei osanud.
Ma lahendasin olukorra sellega, et lõpetasin kogu suhtluse, sest juba pikemaajaline kalkulatsioon näitas ammugi, et sõprusesse see suhe ei kvalifitseeru. Sama süsteem on muuseas meestega ka, aga õnneks see on tunduvalt valutum: lihtsad mõõtmised tajude, emotsiooni ja mõistuse tasandil on piisavaks tõestuseks ükskõik mille kohta. Maailm näitab mulle andmeid, mina analüüsin ja kirjutan endale raporteid. Ja kogu selline süsteem on välja kujunenud ainult enese alalhoiu tulemusena.

Muidugi ma olen idealist, muidugi on mu emotsionaalse intelligentsuse standard liiga kõrge  ja mul pole mitte mingit õigust solvuda inimeste peale, kes ei tea seda, mis minu jaoks on sisseprogrammeeritud. Inimesele on omane mõelda teisega suheldes, et too on nagu tema, eelduses, et teineteist mõistetakse samamoodi. Tegelikkus on selles, et me mõistame teist eelkõige enda moodi, mitte sellena, kes teine tegelikult on. Emotsionaalselt intelligentsemad inimesed suudavad iseeneslikult arvestada sellega, et tõlkes (rääkimisest kuulmiseni) võib midagi kaduma minna. Aga mõni võtab taolisi arusaamatusi isikliku solvanguna. Mis on valik ega kuulu arvustamisele, ent otsustamist mõjutab see küll. Täiuslik pole meist niikuinii keegi, küsimus on ainult selles, kelle ebaperfektsust me suudame kannatada ja kelle oma mitte. Valulävi on mitmetasandiline, subjektiivne ja emotsionaalset süvenemist eeldav ning alati erinev inimlik omadus. Minul isiklikult on lihtsalt lõplikult kõrini inimsuhetest, kus armastatakse mu õrna ja nunnut poolt, aga kui mul on halb, kui mina endaga võitlen, siis keeratakse minust ära, tembeldatakse mind hulluks (jah, see on kõige domineerivam omadussõna) ja unustatakse kogu õrnus, mida ma olen kunagi väljendanud. Kas pole siis iseenesestmõistetav, et kavatsen kõik inimesed juba ette nahui saata, kes piisavalt head pole?

Ma ei oota, et keegi teine mind kaitseks. Ma teen seda ise, kontrollides, mis alustel ja kellega ma suhtlen.