Lõpeta üritamine

 Sensatsiooniline! Ma nägin praegu p ä r i s e l t naist, kellel on vuntsid. Iseenesest mõista oli ta ka paks, vana ja dressides, aga see ei ole ju midagi ebatavalist. Laupäevad kaubanduskeskuses on iganädalane rõõmustamine maailma allakäigu üle - inimesed tulevad kokku ja ostavad mõttetut paska. Nad ei muutu sellest märgatavalt ilusamaks, normaalsemaks, targemaks ega kasulikumaks, ainult igas mõttes vaesemaks. But I can handle this, kõrvalpoes on täna see ingellikult ilus tüdruk tööl ja mulle on hakanud hinge see budistlik mõtteviis: kui sa midagi paremkas ei saa teha, siis ära hullemaks ka tee. 

 Näiteks nagu me juba õppinud oleme, siis ega kiima kotis ei hoia. Kiima rahuldamine on samasugune baasvajadus, nagu söömine, pissimine, joomine, hingamine. See toimub automaatselt, sest meil on keha, mis võib olla (nagu hiljutised avastused on tõestanud) täiesti isevärki regulatsiooniga kui vaim. Võib ju mõelda küll, et mis mul viga on, et ma märgi unenägusi näen, - see on ju loomalik! -  aga ega see ei muuda fakti, et sa pead sellest kiimapingest vabanema, sest nii on määratud sinust kõrgemate ja võimsamate jõudude poolt. Ja kui seda kiima tavapäraste meetoditega (mitmetel mõistetavatel põhjustel) rahuldatud ei saa, siis juhtuvad veidrad situatsioonid nagu vasakpoolsetel piltidel kujutatud. 

Sellised perverssused võin vähemalt mina küll täiesti omaks võtta, hakamata neid hukka mõistma, sest enamus inimesi teeks seda ju nii või naa. Kuigi ma ei saa aru, kellele ei meeldiks Lolita?

Teine asi on end lootusetult üles tuunida. Ükskõik, kui professionaaselt või mitteprofessionaalselt seda teha, värv on värv ja kui see juba peal on, annab see igale liigutusele natuke teise ilme. Kui näiteks uhkete sukkade, kõrgete kontsade ja pisikese kleidikesega mustaks värvitud suuga mossitada, siis on see omajagu teatraalne. Tuleb väga puhas kaader sarjast "Elu on film". Samas kontekstis on üks mu nõrkustest kanaema asjade ajamine, kui ma enda üles olen löönud. Nagu see:

Pahad tüdrukud on ilusamad, kavalamad ja stiilsemad kui head ja hästikasvatatud tüdrukud, seda peaks iga inimene teadma. Veel parem on suureks kasvanud paha tüdruk. Siis võib tema kohta öelda intelligentne, stiilne või saatuslik naine, aga sõna otseses mõttes ja ilma nende peenutsevate omadussõnadeta on meil tegu Mõrraga. Siinkohal ei maksa nüüd hakata ettekujutama tüüpilist piitsaga punases latekskostüümis suure tagumiku ja tissidega pornostaari kategooriasse kalduvat nüpeldajat - see on ainult kõige tüüpilisem näide mõrrast, mis on oma stereotüüpsusega peaaegu et täiesti maitselage. Tõeline mõrd on kaasaja suurim mässaja, sest ta võitleb lolluse, mitte sassis toa vastu. Täielik mõrd ütleb: "On nii ja mitte kuidagi teisiti." Despootlusest eristab Mõrda emalik süda, mille väljenduseks võib tihtipeale näha sametit, pitskaunistusi, siidisukki jms. Need on detailid, mida on võimatu märkamata jätta, ja sellistel valikutel on alati oma kindel tähendus. Kui keskmine eesti naine võib-olla ei mõtle rohkemale kui kliimale, kui ta riidesse paneb, siis Mõrd, olenemata rahvusest, on teadlik riidekandja - ta kannab ainult seda, mis  talle meeldib.
Võib täiesti argumenteeritult väita, et minu kontseptsioon tõelisest Mõrrast on idealiseeritud, aga ma ei kannata mingeid poolkõvasi asju. Näiteks kui sa kannad seda kullast nailonpolüester hernehirmutist, siis tasub gaas juba täiesti põhja panna ja teha sellele debiilne lõige, mis on peale kõige muu ka mitu numbrit suur.

Ainus ajatu moesoovitus, mida ma üldse kunagi anda võiksin on soovitus kanda kõike, mida teiseid ei kanna. Ja kuigi me oleme selle moeasjaga nüüd nii kaugele jõudnud, et suht kõik on moes ja nii lihtne on ükskõik millise kaupsi poe asju teise kaupsi poe asjaga kombineerida, ei tohi anda alla. Kuigi ma tituleerisin küll, et pingutamine tuleks lõpetada, siis ei mõtle ma selle all siiski, et aju võiks välja lülitada. Max Normal on öelnud: "If you don't think for yourself, you become retarded." Ja miski pole retardim kui plekkida mingitele massitöösturitele, et näha välja keskpärane. 

Kuigi see homeless chick on ka vist mingile osale riidekandjatest teadvusse jõudnud kui moesuund, on sel siiski  üldisele kohale jõudmisele vähe potentsiaali, sest viise, kuidas lambikas välja näha, on vist rohkem, kui kaalutletult maitsekas välja näha. Muidugi by far kõige parem asi, mida jälgida, on omaenese tuju. Samamoodi, nagu inimene tahab süüa ainult seda, mis talle maitsev näib, peab ta ka riietuma vastavalt sellele, mis tema hetke seisundit väljendab. 

Ma vähemalt arvan, et see on nii.

Mida siis öelda homeless chicki kohta? Et ta on homeless või?

Might be, kunagi ei või teada, ja kui jätab rohkem mulje, kui päriselt on, siis pole ka pahasti. Sada muud asja võib olla selle asemel, mis näib.

Viimastest eelistustest

 Tere noored moehuvilised. Kuna ma olen viimasel ajal vist sama imelikes tujudes nagu menopausis keskealine naine, mõistan ma siiski, et negatiivsus toodab ainult negatiivsust juurde,  seega teen ma tänasel päiksepaistelisel päeval postituse oma isiklikest viimase aja stiilieelistustest ja-kinnisideedest. Mu tänased valikud on paljuski argise reaalsuse ja selle vastandi, unistuste ja asjadega, mis mul puudu on, seotud.

Alustuseks tahaksin rõhutada peidus naba. Nabaga on selles suhtes sama teema, mis tisside ja tussudega (ma ei leia paremat sõna) - need on huvitavamad, kui ma neid ei näe. Aga vöökohaga meeldib mulle piirajasse lasta. 
Üleüldse harrastan ma viimasel ajal väga palju mingit väga suvalist riietumist. Kuna riiete ostmise olen ma teatavatel põhjusel täiesti välistanud (ma ei tunne poes käies enam isegi kiusatust), siis ma sõna otseses mõttes organiseerin omale mingeid asju selga. Mu uus taktika näeb ette kõikide asjade pilbasteks kandmist, sest mulle ei mahu enam pähe, mille jumala pärast ma peaksin omale veel uusi asju ostma, kui ma olen kõik needki, mis mul on, kokku varunud ideega 'jah, seda ma hakkan küll kandma'. Ja mul on peaaegu vastuoluliselt ükskõik, mis mu kapis leidub - ma panen selle selga.


Iseasi on see, kuidas see mu tujuga sobib. Aga kui ma naba sama peitu panen, kui see tüdruk siin, siis tunnen ma end eriti turvaliselt. Mul näiteks on pardi kõht (see on nagu oleks paar kuud rase) ja Meg Bundy stiilis pükste kandmine teeb selle pigem uhkustavalt eripäraseks, selle asemel, et magusaisu pärast põdema paneb.

Ja ketiga kott on raudselt selline asi, mis mulle alati meele järgi on olnud. (Eriti patšokkidega, mille suhtes ei saaks öelda, et tolerantne suudan olla.)

Suuuuurest puhvis helesinisest kleidist olen mu küll terve elu unistanud. Olen isegi paar suurt puhvis kleiti ostnud, aga midagi on nendega metsa läinud. Ja see on minus tekitanud soovi saada veel rohkem puhvis kleiti. Lilla ja erinevad toonid siniseid - appi maisuuda..

 A ja üldse ma olen nüüd lõplikult aru saanud, et kleit on mu lemmik riide-ese üldse. See on nagu kõik-ühes, sest kleidi all ei pea ilmtingimata kingi kandma. Eriti suvel.

Casual aelemis- ja tööriie ühes: maternety dress. Panen ainult retuusid alla (ja isegi tagumiku ja kintsude pealt kulunud retuuse saab nii pilbasteks kanda!). Plus neile võib pihale suuri jurakaid vöösid panna, mis eriti moes on praegu. Aga ma ei soovita midagi mis moes on.  Kuigi võib. Kanda.

Siia alla käiks ilmselt ka 10 numbrit suuremate riiete, näiteks mantlite kandmine. See on tohutult mugav - suure mantli all saab näiteks pintsakut kanda, mis on üldiselt üsna ebamugav asi, mida mingi suurema/soojema asja all kanda. Kui panna näiteks sukapüksid, saapakesed ja megasuure mantli, siis mängib välja ka. Ma armastan sinna juurde kanda ka kriiskavrohelist kunstlakknahast peaaegu neoonrohelist monstrumkotti, mida on rahva seas hellitavalt happe märsiks hakatud kutsuma. (Loomulikult on see juba vähemalt kaks korda mind tänaval õlalt maha kukkumisega häbistanud, aga on veel paar avaust, mille kaudu ma sellele odava Terranova sätendava vöö ülapaelaks saan riputada.)

 Aga rasedusest tõelise stiili juurde tulles: Ford Mustang. See on ilmselt esimene auto, mille läbi ma suudan väljendada oma kirge liikumise suhtes. Uhkeid ja kiireid autosi on palju, aga mitte miski ei aja mind sõitmise suhtes rohkem kiima kui vana ja stiilne. No sel on juba selline nägu peas, et kui ta käivitada, siis hakkab ta sellist häält tegema, et tahaks kosmosesse kihutada. Aga see on mu fantaasia.

Päriselt ma pole isegi ühtki Mustangi katsudagi saanud. Kõige rohkem meeldiks mulle, ütleme viienda generatsiooni (sest esimene on ikka liiga ulmeline juba) Mustangiga sellisesse kohta sõita. Ooo.. ainult merekohin ja tuul.. ja ei mingeid üleliigseid inimesi ega lärmi ega läbu ega midagi..

 

Ilusates hilpudes AELEMINE

NEED I SAY MORE?

Illustratsioon inimeksistentsile

 

See läheb nüüd ka sinna ebareaalsete unistuste kategooriasse: Versace Atelier. Kui ma seda kollektsiooni vaatan, tuleb mul lausa pisar silma - midagi tõeliselt ilusat on veel olemas. Ja veel nii värske! Ja minu lemmiktoonides! Ohh.. Lootust ikkagi jätkub.

Kui palju on liiga palju?

 Olles nüüdseks mitu kuud olnud sunnitud jälgima keskmise eesti naise stiili, olen ma näinud maitsetust selle ühes ükskõiksemas ja keskpärasemais vormis, ent kui ma täna juhuse tahtel kõõmaportaalile elu24 sattusin, leidsin ma vastandi eesti naise kilejope-nahksaabaste-ja-õlakotiga labasele tuimusele.

Tema nimi on ..oota, ma juba unustasin.. Nicki Minaj ja ta on RÄPPAR (vähemalt elu24 põhjal). Kõigepealt oli seal tsitaat Britneylt, mis ültes, et ta tahab Nickit (ja kohe!!) ja ma pidasin seda mingiks ameerika maiustuseks vms, sest neil on kombeks anda kõigele kena nimi, sest sisu on asjadel ju enamasti vähe. Okei. Lugesin siis veel midagi sellest, et Nastja hakkab teispoolsusest Marie Underiga rääkima, aga tuli välja, et see on 1. aprillil postitatud. Ja siis tuli uuesti mingi Minjai ja ma sain aru, et šokolaaditahvel ei saa seksuaalset orientatsiooni manifesteerida. Lause "Ma ei ole bi!" kõrval oli pilt mustanahalisest naisest, kellel olid mu unistuste türkiissinised juuksed. Pilti ma sellest siia ei saanud, kuna google ei lasknud mind ligi, pakkudes mulle saksa fännisaitidele(!!) sisenedes kohe porni(!!!). Ent sellegipoolest jätkus mul veel paariks minutiks nii huvi kui kannatust edasi otsida. Hea kogu selle popkultuuri piiride avardumisega on tõsiasi, et see on arenguvõimeline (mida viimased  10 aastat poleks osanud oodata), kui mitte muusikalises mõttes, siis vähemalt individualistlikus võtmes. Sest vaadake või seda kõrvalolevat pilti kolmest noorest daamist - kas ei ole ootamatu ja värske kombinatsioon igapäevase sulejopenduse keskel?
Multikulti, postmodernism ja seksiiha. (Mõtlen praegu, et kui mul oleks pisikeste tisside asemel suured, kas ma tahaksin siis ka neid niimoodi näidata..)

Olles avanud omale ukse popmaailma, ei jäänud mu silmad puutumata teistest stiiliblogidest, mille päises  näiteks ilutseb autor oma garderoobis, kust paistavad kiletaskukestesse pakitud 90ndate lõpust pärit kõrge kontsaga sandaalrihmikud. Ja selle stiiliblogi autori üks stiiliikoone on seesama Amber Rose. Ja ta on vist kuulus sellepärast, et ta käis Kayne Westiga. Või et ta on supermodell. Ühesõnaga tegelt pole vahet, kas ta oli enne ühte või teist, sest see ei muuda fakti, et talle meeldib siilisoenguga käia. Ta on ehtne näide sellest, kuidas naine teab, et tal on kuum keha, ja kuum keha, nagu modellimaailmgi näitab, on suurepärane (mitte ainult riidepuuna) võimalus kanda ükskõik mida ükskõik kuidas. Selles suhtes pole Amber kõige lollimate seas. Aga see outfit on lihtsalt lambikas, kuigi talutav, võrreldes alljärgnevaga.

Üks eitamatu tendents, mis popmaailma kuidagi väga loomulikult sisse on imbunud, on mõjutused pornograafiast. Seksikus on alati teema olnud, ent enam ei piisa meile Mona Lisa salapärasest naeratusest või Monroe tuulistest seelikusabadest või isegi mitte varaküpsest Lolitast, rääkimata Britney liiga napist "Hit me baby one more time" kooliseelikukesest. Kõrvalolev Amberi pilt on oma temaatikas  mehelikkus vs naiselikkus moe ajalukku kuldselt kirja pandid. Kompositsioon pintsakust (või pintsakulaadsusest), punastest huultest ja konkreetsetest musta raamistusega silmadest, sigaretti mainimatagi, on klassika. Sellega on raske mööda panna, kuigi, olles samuti ülevoolavalt seksikas, on see oma rangusega siiski  kunstilistes taotlustes tõsiseltvõetav. Aga räppar Nicki Minaj lööb järjekordselt stiiliga üle võlli.

< HALB

Üks neist krõhvadest allpool peaks olema Lil Kim. Ja kui ma ütlen krõhva, siis ma olen lihtsalt siiras, mitte veel isegi mõrd. Kui palju siin veel täpsemalt öeldes pornost üldse puudu ongi? Asi kaldub isegi veidi mingisse shemale'i temaatikasse, niiet pole mingi ime, et vahepeal käisid jutud, nagu Lady Gagal oleks peenis. Esitamta küsimust, mis mõju see väikestele tüdrukutele tekitab, tahaks ma teada, kuhu jääb väärikus?

HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB HALB VALE VALE VALE VALE VALE VALE VALE VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR VÄÄR 

Mis Evaga juhtus?

Ilmselt on asi tegelikult selles, et ma olen vanamoeline. Ma talun veidrusi ainult siis, kui need mu väljamõledud maailma sobivad. Olen ka tihti peale Lady Gagat märganud teiste naiste taoltusi teadlikult üle pingutada, aga selliseid asjad töötavad ainult ühe korra. Ja ükskõik, kas olla indiaanlane või mustanahaline - ei saa ühte asja mitu korda teha. See meenutab mulle seda  käibeolevat hullumeelsuse definitsiooni: kui teha üht asja ja oodata erinevat tulemust võib teoreetiliselt inimesele juba hulluauto kutsuda.
Ent malbemale tasandile tagasi jõudes võib  Londoni tänaval lateksnaise taksosse istumist näha pigem kummastavalt unenäoliselt: kas keegi pani mu joogi sisse hapet ja ma olen sellelt igavalt peolt multifilmitrippi sattunud? Minu meelest on see küll leebem, kui kellegi tussut või S-suuruses särki mahutatud D-korvi näha.

D-korvist selline märkus ka veel, et Tõeliselt Suurte rindadega pole soovitatav kanda mingeid megahelmeid, ükskõik, kui uhke sa ka oma tisside üle poleks. Ausalt öeldes tekitab see pigem tunde, nagu oleks peo peakülaline sinu rinnapartii ja vaevalt keegi seda taotleks, kui me just ebaproportsionaalse kehaehituse tähistamise porno stiilipidu ei korralda. Tissid on normal biit, ükskõik millised nad on, nii kaua, kuni nad enda omad on, aga see on lihtsalt sõbralik märkus. Ma olen ikka siukest möödapanekut näinud, et kahju kohe - enesekindlust oli kõvasti rohkem kui maitset..

 

 Aga nüüd täiesti koju jõudes tuleb tunnistada, et Twiggy-tüdrukuid leidub tänapäeval ikka väga vähe. 60ndad on minu meelest ikka veel kuldsed, aga noh.. ilmselt pärast plastilise kirurgia võidukäiku pole enam moodne lihtne olla? (Tegelt oleneb vist kontekstist, kas palju või vähe, aga ma olen selle seks-popi paugu all praegu päris kõvasti.)

antistiiliblogi alustab

Avastasin mõnda aega tagasi, et mul on komme riideid moonutada vastavalt enda vajadusele. See ei ole midagi eriti märkimisväärset, aga minu jaoks on see olnud nagu salaelu. Ma olen võõrutanud vajaduse käia regulaarselt riideid ostmas, aga ma pole saanud üle kitšist, lõike mutantidest, prügimäe- ja 1-krooni riietest, litritest, pärlitest, pitsist ega nendest hüljatud värdjatest, mida ükski normaalne inimene enam selga ei paneks. Rääkimata nõrkusest kingade vastu, mis on ülitavaline. Aja jooksul on plaanis üles võtta ka ise valmis tehtud esemed ükshaaval, võib-olla lahates veidi nende tausta. Sissejuhatuseks näitan mõned mu huvi ääremaadele iseloomulikud pildid.

Klassikaline kompositsioon: lumivalged suvestiletod (1.-), odavad mustad sukad (alati kindlapealt minek) Grossi toidukauplusest ja sõbranna ema seelik tema nooruspäevilt, mille me keldrist leidsime.

Lihtne ja regular: valged laste sukapüksid; valged laste pellad (teised pellad on sukapükste all, see vana hea sukkade ülevalhoidmise nipp); eriti hea leid, mis siiamaani hästi on vastu pidanud on need leopardi mustriga kindad, mis ma ostsin suvaliselt mingist kosmeetikakauplusest 27.50ga; meremehe särgi ostsime turismireisilt Peterburi gigamarketist. Pikad blondid juuksed on igatsusväärsed.
Veel üks oluline märksõna on kostüümidraamad, mida ma iseendale armastan korraldada. Mul oli roosade juuste ja paruka kinnisidee ja seetõttu tegin ma oma rikkamatel päevadel impulsiivse otsuse (milliseid ma toona liiga palju tegin) ja ostsin omale kõige nässima paruka üldse ning sedagi lootusetult kalli hinnaga. Ülejäänud kombost nii palju, et seal on veel roheline kombinee, mida kandsin kleidina ja meremehe embleemidega hästiistuv pintsak, mis on naturaalmajanduse vili - vahetasin selle elektrisinise keebi vastu, mille tänavalt leidsin.
"Neooninimene otsib tobi." See pilt on seeriast "tegin meigi, aga ei lahkunud majast" ja siit hakkab tõde juba ilmsiks tulema: liiga rõvedaid asju liiga palju. Lipsuga roosa peavõru on Seppälä lasteosakonnast (praak loomulikult, aint ma ei tea kust - hind oli poole odavam igatahes). Jope sain kuidagi nii, et käisin puid tassimas kuurist ja mulle anti see selga, et ma riideid mustaks ei teeks ja no muidugi ma küsisin selle endale. Täpiline kaelarätik on mu üks lemmikuid, Pauluse kaltsukast. Selle oranži rõveduse andis mulle Kairo, sest talle vist ei mahtunud see. Kusjuures sel on kuldsetest litritest õlapaelad ka. Hõbedased liibukad on ..lihtsalt hõbedased liibukad. Punased hoorasaapad ei paista ja siis ma neist ei räägi.
See pilt on tehtud kellegi Cameron Smithi poolt ja võtab üsna hästi kokku mu taotlused riietumisarengus: odavalt, lihtsalt ja ise. Et minna üksi suvel kiikuma ja kuulata pleierit.