uusaastaeelne sisekaemus

Ma saan aru küll, kui väike ma olen. Mitte ainult seetõttu, et inimene keset universumit ongi üks äärmiselt pisike ja üksinda vaadatuna veel päris tähtsusetugi olevus, aga ma olen väike kõige selle pärast, mis ma olen ja teen - suhtes teistega. Õigupoolest toimub ju kõik inimese peas, selles, mida ta välja suudab mõelda. Ja siis vahel, nagu täna õhtul, saan ma aru, kui mõttetu see kõik on. Ei ole kedagi, kellega mina poleks oma lähedastest tülitsenud, kellega meil poleks eriarvamusi. Mingi osa minust ei saagi ehk kunagi naiseks. Ja võib-olla on naine samamoodi müütiline konstruktsioon, legend, nagu meeski - keegi, kes on "suureks saanud". Mitte keegi ei jõua lõpuni oma tegude, mõtete ja soovide tagajärgede eest vastutada. Ja väiksena paneb mind veel tundma asjaolu, kui suured on mu tunded. Miks need niimoodi üle pea kasvavad, et ma avastan end isegi nurka surutud oleva, rääkimata sellestki, kui need tunded kõigisse mu närvirakudesse ja jäsemetesse pääsevad, mil ma hakkan neid suurte žestide ja sõnadega mööda ilma laiali jagama, absoluutselt ette kujutamata, mis tundeid need teistes võiksid tekitada. Ma mängin oma mängu tihti illusioonis, et teine osapool tuleb mänguga kaasa. 

Aga võib-olla ma hoopis kiusan teda oma intensiivsusega, sest tema tekitab minus mängulusti. See tekitab minus häbi. Et ma tunnen tema suhtes sellist ahvatlust, millele ma silma pilgutamatagi alistun.

Aga ju ma pean endale selle andestama. Ma ei oska oma tundeid ainult endale hoida. Ma ei ole see inimene.

Ja maailmas pole midagi, mida ma rohkem vajan, kui see, et ka mind mõistetaks. Kogu mu raskuses või keerulisuses. Nii tihti ei saagi ma end muudmoodi väljadada, kui lahkumises. Sest mingid provokatsioonid toimuvad autopiloodil, see on mingisugune sisemise masinavärgi iseärasus. 

Et keegi teine ei saa mind peaaegu mitte kunagi aidata mu enese mõistmisel, ma lihtsalt haihtun, sest see teeb mulle haiget, et mind liiga keeruline mõista on. Miks ometi keegi minu sisse nii kaugele ei saa tulla, kui mina teiste sisse lähen? Nojah, see jälle kõlab nagu dramaatiline liialdus, aga fakt on see, et ma näen nüüd juba isegi kaugelt, kuhu inimese probleemid peidetud võivad olla ja ma saan teda igal juhul aidata, kui ta seda piisavalt tahab. Aga see on koostöö, muutust peab tahtma. Kui mu vihjelegi ei reageerita, siis ei kavatse ka mina end rohkem investeerida. Minu tasu on tulemus.

Sellepärast ma kirjutan, et ma endast aru saaksin. Ja kui see kedagi puudutab, siis olen mina oma olemasolu õigustanud. Aga ma tean ka, et ainult kirjutamine enesest pole jätkusuutlik. Ma pean leidma väljundeid, kuidas ma saaksin rohkem teistele oma võimetega head teha. Nii, et energia liiguks, ühelt teisele. 

Uusaasta provikatsioon on äratundmise kogemuselt isiku eemaldamine. See on väljakutse tundemaastiku ekspansiooniks. Oma väikseks tüdrukuks taaandumistel mõistan ma ka seda, miks ma näen viimased armumispoiste tüpaaže just sellise pilguga. Asi on selles, et need poisid ei tekita minus muud ohtu peale selle tavalise - nad ei suuda mind armaastada. Aga armuda, ikka jah, armunud oleme ikka olnud. Julgeda tõepoolest armastada nad tõepoolest mind ei suuda. Nad lihtsalt ei oska. Kuidas ma saaksingi seda ette heita? Minna rinnustsaati kiiritussinisesse vette ühele imelikule väikesele tüdrukule järgi, kes räägib sulle küll armsas aga tundmatus keeles? Miks ükski neist peakski.

armastusepuhkus

Tõsisasi, millega ma end nüüd lohutada saan, on tõenäosus, et inimesed on ikka veits tuimemad kui mina, tavaliselt. Inimesed suudavad kergemini unustada, mööda vaadata, olla intertsed. Neil ei lagune maailm koost nii kergelt, kui minul see lagunenud on. Ja kindlasti ei ole nende emotsionaalne tundemaailm nii seebiooperilikult dramaatiline ja poeesiahingeline. Thtat's just me. Ja nüüd uus eksperiment: elu minimaalsete emotsioonidega.

LOVE IS A BETTER TEACHER THAN DUTY

See ei tähenda, et empaatiat poleks. Puhkus armastusest on oma empaatia taltsutamine. Investeerida ei saa ka lõputult. Endki tuleb hoida ja emmata. Egoismist saab tervendav sisekiirgus, mis iseendaga armastaval kohalolemisele kiirgab rahulolu. Ma usun, et distsipliiniga saab iseend oma negatiivsetest mõttemustritest eemdaldada, korrutades, see on - olles ärkvel iseenda mõtete tonaalsusest. Jah, ma tegin eile hulljulge teo, mille pärast ma ärgates põen, aga mis siis? Eile oli mul see kindlus, tugevus, veendunudolek ja need kõik on head omadused. Täna on täna, ja kui ma olengi täna nõrgem kui eile, siis tegelikult on mul ju valik - kas ma kahetsen oma eilset tugevust, pidades seda täna nõrkuseks, või ma olen sama badäss kui eile ja unustan oma nõrkuse? Sest oma nõrkusest ju kasvatataksegi välja kõige suuremaid tugevusi ja kõige haruldamaid tundmusi tuntakse.

Enesest peab mõtlema kui päikesest. Enesesse tuleb suunata soojus, mitte mahajätt. Ma olen iseendale vajalik, seetõttu saavad minust kasu ka teised. TERVIKLIKKUS, elulised jõud, päikese energia. See märk nõuab looduse poolt loodud terviklikkust. Ta kehastab looduse püüdlust eneseteostusele ja näitab teed, mida mööda minna, mitte mingil saladuslikul põhjusel, vaid teie isiksuse nõudel.

MÄNGULISUS
kaardi tähendus: mäng ja lõbu
siin on inglite olemise viis! Inglid palvad teil oma ellu enam mängulisust tuua. Teadke, et mäng on vajadus, mitte luksus.
Inglid teavad, et teil on palju kohustusi ja vajadusi. Te vajate aega, raha ja palju muud. Selle kaardi tõmbamisega saite inglitelt sõnumi, et igapäevased nalja- ja naeruannused aitavad kõike kergemini saavutada. . Võite protesteerida, et teil pole mänguliseks suhtumiseks piisavalt aega, raha ega energiat. Sellele vaatamata kinnitavad inglid, et mäng on hea investeering, mis annab kuhjaga protsente.
Lõbutsedes ja naerdes te lõdvestute. Lõdvestunud olekus tekivad teil head ideed, te olete ühenduses jumaliku allikaga ning saate energiat kõrgemalt tasandilt.
Ammutatud inspiratsiooni ja energia varal on teil kergem oma soove manifesteerida. Te tõmbute suurepäraste ning abivalmis inimestega. Tihe optimistlik olek loob teile uuesi võimalusi. Kui elu sellest küljest vaadata, on selge, et te ei saa mängulisust enesele enam kauem keelata.

Ja järgmised küsmused kaartidelt, mille sümboliteks
enesearmastus - tagupidi lapsed
tulevik - tagurpidi loovutamine ja vabastamine
üldine armuelu - unenäod

Suitsetamine on minu rituaal, sest ma vajan enese sisemisele põlemisele kinnitus selles reaalses mateerias. Seetõttu olen enda sees välistanud selle kahjulikkuse, sest kahju tuleb ainult sellest, mida me kahjuks loome ja vastupidi - kui sa võtad olukorrast selle, mida sul enese jaoks vaja on, siis saadki sealt vajaliku. Kaartidele omistan ma tagurpidilisuses praeguse seisuga ka selle, et enesearmastus, mis väljendub laste sümbolis tagurpidi on minu eneseotsingute (mis on alati mänguline, sest maailmas ei ole midagi fikseeritut) väljapoole suunatust, nagu see blogigi siin. Mu sisemine laps on alati olnud edev karakter, nii ma ennast maailmale ka näitan, võttes erinevaid karaktereid ja näidates erinevaid nägusi - et mul üldse on neid nägusi rohkem, kui üks, annab seda suurema võimaluse mänguks, mis on elamine.
Tuleviku loovutamine ja vabastamine on igapäevane mehhanism, millega olen juba kuid teadlikult tegelenud. Tagurpidisus näitab jällegi väljapoole suunatust. Ma annan lahti vajaduse olla oma emotsioonidest sõltuv, vabastan isikud ja tunded, mis mind kellegagi aheldavad. Armastus on vaba tahte puhtaim vorm. Selles ei saa eal olla kohustust, sellist, mis on seotud aheldumisega, vaid kui, siis tinglikult ainult vajadusega olla kellegi jaoks vastavas aeg-ruuumis, mis on omamoodi vahendamine - energiate jagamise vajadus, sest armastus on ikka seotud vahendatavusega selle enese sees.
Üldine armuelu on seega seoses alateadvusega, kõigegea, mida ma enesest veel ei tea, seda ei oska ma ka reaalselt kogemuses teadvustada. Et minu seksuaalsus on pidevas kujunemises, nagu muugi mu elus, peaksin sealt leidma viiteid, kuidas oma hirme lähedusega võita.  Enese seest peab leidma kindluse mitte olla hüljatud, sest iseennast ei saa mitte kunagi hüljata. Keegi teine võis mu kujunemisjärgus mõjutada mu kontseptsiooni lähedusest, aga ma lasen selgi minna, sest see ei ole kellegi süü, et neid jälitavad mustrid. Mina lasen sellel mustril minna. Ma ütlen ikkagi lähedusele jah, ega eelda sellest midagi peale hetke enda.

cum as you are, as i want you to cum

VILJAKUS, uued algused. Teie ülesandeks on alustatud asjade lõpuleviimine, olete küllalt lõpuleviimiseks jõudu kogunud, et seejärel uuesti alustada. Lõpetamine on praegu kõige tähtsam.

Need I say more, ilma, et ma kellegi sündsust riivaks?

olla maailma vallutav naine

It takes ten years just to get
Your stinking leg up
Then five more to make it
Not look like shit

Noh, see siin, inimese eneseotsingute märkmed, fenomenaalse uussiiruse piinlikkuse äärel kõndiva naisekssaamise lugu, jumal teab, kes seda loeb. Vanaema, sõbranna, ema, endine klassiõde, endine peika, tulevane peika, eluarmastus, keegi võõras, mingi pervert kultuurianalüütik - kõigil mingi oma pask, mida nad maailma ette ei too. Ja siis saan ma mingitest otsadest ääsida, alati olen riielda saanud, aga see pole mind kunagi kasvatanud, pigem vastupidi. Seda sa peaks juba teadma. Ma võin küll liikuda suure headuse lootuses, aga aastatepikkune sügav enesekriitika, mille tuumaks ikka vana hea mahlane viha - see ongi mu jõu allikas, sest trots TROTS on mul kõikide teie fikseeritud maailmapiltide vastu. Teie võltsjumalate, hirmudest ülesaamatuste, lagunenud armastusmäestike ja toorusekartuste eest ei kavatse mina oma isikuga küll teie elu kergemaks teha. Ma olen vaeva näinud, et olla see, kes ma täna olen. Kuna olen õppinud ennast armastama selles nii vihkavas ja erinevustpärssivas maailmas, siis jah, see annab mulle eelise teha ükskõik, mida teistest paremini. 

Aga kui sina ei suuda isegi enda mugavustsoonist välja tulla, et me teineteist tunda saaksime, sest sa kardad ja tunned ikka veel ennast nii fucking ohustatult, siis tee edasi oma enesehaletsustrippi, mida sa kusjuures isegi teadvustada ei pruugi. See ei lähe aastatega paremaks, kallikene, üldse mitte. Ja kui tuleb aeg, ja see aeg tuleb, kus su aastaid teenitud rahaga ei kõlba persetki pühkida, siis saad ainult ennast süüdistada, et usaldada ei suuda. Su instinktid võivad olla tugevad, aga nad on nii kaugele ära peidetud, et sa oskad heal juhul ehk ainult tappa ja keppida. Ja selleks ma sinu jaoks olengi - et viia sind oma ürgsete tunnete äärele. Nii lähedale iseenda tungidele, et sul polegi aega mõelda. Kogu mõtlemise energia on 20. sajandiga sinu eest juba ära kasutatud! Millal sa sellest aru saad?  Lase lahti oma igapäevast, tunnista oma tütrele, et sa oled inimene, kes vajab eksida ja kogeda, ära parselda kogu aeg oma sitta tuju teiste vigade pähe! Maailm on oma dünaamikas ikkagi TERVIKLIK, see ei ole su isiklik egotripp, kõik ei käi ümber sinu vaid sinuga koos. Kui sa vaid lõpetaksid enese vältimise, siis lõpetaks maailma ka sinu vältimise. Või vastupidi. Alusta, kust tunned. Ekstraverdist introverdiks või vastupidi, vahet pole, ära lihtsalt ürita kogu aeg kõike nii kuradi õigesti teha. Alati kannatab kuskil keegi ja sellest paremat õpetajat polegi! 

JA MINA OMA SUUREPÄRASUSES esindan kogu inimloomuse variatsioone, see on sinu probleem, nagu see on minugi oma, kui sind kunagi kuskil miski häirib. Mis minust nüüd ja edaspidi välja tahab voolata, nagu ta on ennegi voolanud, olnud alati peegelduseks sellele, mis mind ümbritseb. Tunded tulevad nagu meres on lained, kord tapvad, kord hellitavad, sest see on elu ja ELU on vaja kogeda, et sellest õppida. Kui sinul on paha on ka teisel paha, aga kui sa sellest rääkida sooviksid ja lausa tahaksid, saaksime kõik muredest paremini aru. Palun, saa aru, et aidates iseennast aitad sa oma kõige lähemat ja otsapidi ka kõige kaugemat endast. Lase lahti hirmude kartmisest  ja turvalisest ebamugavusest. Elu on muutus. Muutus on areng. Armasta ennast, nagu minagi end olen armastama õppinud. Et armastada sind.

See ei ole jõulusoov. See on hingehügieen. Fix yourself up for more to come! 

ega endast liiga palju ka mõelda pole vaja

Ja juba ma veedan täislikke jõule - kütan Kalamajas oma sõbra ahju, kuulan muusikat ja kirjutan. Üritan leida inimlikule (või peaksin ütlema kosmilisele) äratundmisefektile teistsugusi lähenemisvõtteid, kui emotsioonid ja armastus.. kas armastus on emotsioon või? Me oleme siin emotsionaalselt kokku loodud või mis toimub?

Tead, mida enam ma mõtlen, seda kahtlasem ja vähem tõsiseltvõetav mulle see elamise värk tundub. Sellepärast rõõmustab mind teadmine, et mina võin ainuisikuliselt täpselt samu taktikaid kasutada kui tänapäevane meedia. Kõik vastavalt olukorrale! 

Muide see suurte tunnete pikaajaline sügavus on ühest küljest religioosne, aga teisest oma intiimsuses nii neetult piinlik kogemus ja sellepärast tervitan ma kergemeelsust oma ellu tulema. Olen oma elus juba nii palju üle kamminud, et nüüd võiks võtta aastakese puhkust ja proovida kesksemat maailmataju perspektiivi. See on kehaliselt, mitte nii hullult õudsa hingelisusega kõige läbielamine. Noh, kogu mu eksperimendi algideegi oli ju jõuda maailma usaldamiseni ja asjade täiesti loogiline käik on nüüd vanade mootorite töö aeglasemaks keeramine, et uued, sendi täisvõimsusel töötamata mootoritel mängida lasta. Unustada pirtsakus ja anda kõigile võimalus! 

Aint et hottide meeste juurdevoolu tuleb kuidagi suurendada. Teeks veits markokompust ja paneks universumile kuulutuse

OTSIN MUUSASI!

Ja ma olen kaks päeva kirjutanud ARMASTUSLUGU, millest formuleerub tervikjutt, varsti, kondid on kokku pandud. Ehk veits riideid ja liha ja juurde visata ja nii ta läheb. Kurat, tantsima tahaks minna.

kulumise märgid

Ma ei leia ikka veel, miks ma peaksin hinnaalandust tegema. Et kedagi teist säästa? Kodutus näitab mulle täpselt, kui palju end vastavalt vajadusele tagasi hoida on vaja, ihudes aina teravamalt välja mu soove tuleviku suhtes - kinnitades enese kujunenud olemise viimistletust. Kahjuks ei teeni eneseteadvus veel nii palju mu enda kasuks kui peaks. Ära andes jään ka mina miinustesse, kuigi sulle võib tunduda, et mul polegi ju midagi. Ja kui sa ikka veel arvad, et mul polegi midagi, siis ma palun lõpeta kohe mu lugemine. Meie vahel on kõik läbi, sest sa pole siiani mitte millestki aru saanud ja mul pole enam mingit motivatsiooni sulle seletada.

Olen inimestest täiesti küllastunud. Mul pole enam ühekski emotsiooniks jõudu, kogu see mäng tunnete ümber on ainult üks suur meelte hägustamine, kus me kõik endilegi paratamatult teineteist oma alateadlike teadvustatud või teadvustamata vajaduste pärast pidevalt lihtsalt manipuleerime. Ma ei kavatsegi hakata kellegi teise hingetööd tema eest enam ära tegema, ei kavatse enam istuda raja kõrval ja ergutada kedagi, kes ei saa ise ka aru, kes ta üldse on või mida ta oskab või  mitte. Sõida omadega rappa ja ürita end ära uputada, võib-olla siis saad millestki aru, mina sind ka tapma ei tule. Õpi marineerima, loll ahv, ja saa aru kannatuse õppetundidest. MA EI OLE SU EMA.

Ja türa see vaesus on mul nii üle visanud. Ma lihtsalt lasen endal praegu tunda viha, sest kõik on jumala ebaõiglane kogu aeg olnud ja ma TEAN et mul on nii palju rohkem rakendust maailmas, lihtsalt praegu pean ma õppima alla neelama, püüdes jääda nii mõjutatamatuks kui võimalik. Ma pean täielikult üritama vältida välismõjusid ja enda mõju teistele. Siin toimub läbipaistvuse enesekoolitus. Ära reageeri ega oota mingeid reaktsioone. Vaigista oma meeled. Kogu see teema, ma vajan praegu, et mitte keegi mind ei torgiks mitte ühestki otsast. JA EI HUVITA, et SINA TAHAD. Kust sa võtad, et sinu tahtmine on suurem kui minu oma? Kui sa kedagi armastad, siis esimene asi, mida sa selle tunde tagant teada võiksid, on armastatu austamine. Mitte enda tema peal välja elamine (kuigi ka see on armastuse vorm, aga reedab ainult hierarhilist vihamustrist läbiimendunud võimetust tunda midagi üllamat kui enda näruse ego rahuldamine ja kui hale on mul sellistest inimestest!).

Mul on pohhui teie vorstidest ja kapsastest, toppige kasvõi kõik oma augud neid täis, jätke mu hing lihtsalt rahule, mul ei ole enam mitte midagi anda. Ära oota enam mitte midagi, ma olen tühjaks jooksud ning vaevu suudan enam unistadagi, et ka mina saaksin kuskil kunagi oma toakese, kus maailma unustada, et sealt väljudes seda taas avastada. Mul ei ole kodu. Mul on ainult mõni ükskik inimene siin maailmas, kes tõesti saab aru, et ma üritan end kasvatada, areneda meisterlikkuse poole oma vaimus. Kõigi teiste jaoks olen ma lihtsalt fenomenaalne idioot, jah, isegi parasiit. Ja oma hingenäljas hakkab minus kogu maailma kahtlus iseenese väärtusetusest paljunema, kui ma ei leia oma hingele peegeldust. Ei ole lihtsalt puhas headus ja siirus see, mis mind päästaks, vaid patune ja jultunud omapära, mis kohtuks minu päevinäinud hingefraktaalidega, et koos unustada maailma, milles me peidetud peame olema, et mitte surma saada. Miks ma pea kogu aeg jääma arusaamatuks ja valestimõistetuks?

tsölibaat

LUMIKVARTS toetab teid õppetundide omandamisel ning aitab vabaks lasta kõik üle jõu käivad kohustused ja piirangud. Lumikvarts on suurepärane kivi kõigile neile, kes tunnevad end ülekohtuselt ülekoormatuna, kuigi tegelikult on nad ise selle situatsiooni loonud, et end vajalikuna tunda. Kui lasta sellisel seisundil süveneda, siis võib see kergesti üle minna märtrisündroomiks. Mentaalsel tasandil võimendab lumikvarts taktitunnet ja koostööd. See kivi aitab teil enne mõelda ja alles siis end väljendada. Meditatsioonis aitab lumikvarts saada kontakti sügava sisemise tarkusega.

JÕUD, mehelikkus, naiselikkus. Lõpulejõudmise ja uue alguse märk. Teie elu on kasvanud üle piiride, vana vorm peab surema, et eluenergia saaks ümberkehastuda, uuesti sündida uues vormis. Pidage meeles, et uus elu, uus vorm, on alati vanast parem. 

Käisin täna juuksuris ning kui ma juuksuritoolist üles tõusin, ütles juuksur mulle, kelle juurde läksin kusjuures teadmisega, et just see naine mu juukseid lõikab, kuigi ma teda ei tunne - ükskõik, kellele panin seal salongis aja - et ma peaksin rohkem teisel küljel, see on paremal pool, magama - sealt poolt olla juuksed paksemad. "Ahah, mehelik pool," ütlesin ma valjusti ja pärast peeglisse vaadates nägin seal munka. Olen oma naiselikkuse maha maganud. Ja teinud sellest omale märtrirolli. Sest "ma pean olema nende inimeste juures, et neid aidata". Aga äkki ei pea? 
Selle kinnituseks helises mõned tunnid hiljem mu telefon ja Heli rääkis situatsioonistseeni raamatu esitluselt. Härra Talv oma joovastuses oli mind suudlemas ja kallistamas, nii kui olin ettelugemise lõpetanud. Ja millalgi kadusin ma kõrvalkohvikusse sööma, põgenedes omaenese raamatuesitluselt. Selle aja sees olla mu vana klassiõe (kes ei teagi ilmselt, kes see Talv on - mulle või kellele iganes) ja neil oli seal omamoodi meeldimine tekkinud, mida Heli kõrvalseisjana kirjeldas. Ka enne, kui kolmekesti õues olime, sain Tali komplimentide suunast temale aru. Ei tekkinud armukadedust. Heli pidas vana klassiõde paheliseks, aga ilmselt ainult seetõttu, et ta ei tunne teda, aga tunneb Talve ja valis selle järgi poole. Pea mind paranoiliseks või mida iganes, aga et see meeldimine seal sellega kulmineerus, et ta tema numbrit küsis ja see Heli rääkimistmööda avalik kudrutamine oli, poleks midagi, kui Talv poleks terve õhtu vältel edasi-tagasi minu juures oma kuradi kiima hõõrumas käima! "Nüüd ma mõistan su filosoofiat ja su hinge nii palju paremini!" Ja ma veel jõudsin selle üle puhast heameelt tunda! See ei ole mingi õigustus, põhjendus või selgitus, et ta selle kõige juures purjus oli. Esiteks tulekski üldse sellega tegelda, et purju mitte jääda, kui sa enda eest vastutada ei suuda. Tagantjärele on hea öelda, et ei mäleta. Taganjärele on mõnus mitte omaks võtta. Muidugi on see irooniline, et ma kuulsin seda oma sõbra käest ja ise ei näinud. 
Ja see mõistmine muide, koos kirega, mida see vallandas, jäi sinna samma väljakustud veiniga majanurka. Kui inimene su vastu midagi ei tunne, siis ta ei hakkagi tundma. Vaid väline peegeldus mu luulele oli see, mis ta korraks käima tõmbas. Meie hingedel pole rohkem ühist keelt, kui kodu, mis on sõprus. Ja me ei pea enam mängima seda mängu "äkki ma tahan sinuga kunagi lapsi saada". Ma olen liiga tugev naine - pean iseenda nõrkusi õppima väljendama, ilma pideva kaitsepositsioneeringuta. Aga ma ei tea veel, kuidas. Alustan näiteks tsölibaadiga. Ja korjan oma hingamise Tähtverest ära. Ega üritagi enam siin ühtegi eilset suppi üles soendada. Ma tean, mida ma tahan. Nüüd on aeg sellest loobuda.

kui me üldse midagi teeme

Me suudleme Sääse 4 maja nurgal
kui me üldse midagi teeme
peale ümber oma kodumaja jooksmise
ja teineteise taga ajamise

Me suudleme Sääse 4 maja nurgal
ma olen vist esimest korda armunud
nüüd tean, mida tundsid aasta vanemad tüdrukud
üks samm olen edasi lapsest

iseenda poole
sa muutsid kõik mis muuta said
ma ära tundsin enda
kui suudleme Sääsel 4 maja nurgal

Lõpetamata asjade energia

Kinnitus Liitu saamise kohta keeras mu reaalsustajule momentaalselt vindi peale. Fundamentaalne ühiskondlik aktsepteeritavus. Mu looduslik iseärasus on lõpuks ometi pööranud mu kasuks!

Mina, lähtepunkt on 'Mina'. Selgus, soov muutuda on efektiivne. Parem jääge tahaplaanile. Ükskõik, millised teie teened ka poleks, olge tagasihoidlik, keskendunud ja mõõdukas. Tundke naudingut tööst tema enese pärast.

Mõistes oma sisemisi tundemaastikke ja olles läbinud nende dünaamilisi keerkäike, alles siis mõistad sa ego mängulisuse rolli oma maises elus. Sa valid omale karakteri, kes sa olla tahad, olenemata sellest, kuidas sind kasvatati või mõjutati. Suure sita seest on võimatu leida üles iseennast, kui sa oled pisike arglik tuss. Aga võta ennast kokku.Võta oma süda rinnast pihku ja vaata siis, mis sellele valu valmistab. Pigista see kokku ja deal'i seda valu. Ületa see. Ja alles siis pane süda põue tagasi.
Ja nüüd mõtle, mida mõtleb see inimene, kellele sa võlgu oled. Kas keegi isegi tema hingele ei situ? Ja mõtle, kas su enda draama ongi üldse midagi, mis päriselt haiget teeks või on kellegi teise oma suurem? Kas sellel kõigel on üldse vahet, sest valu tundmine on üks, mida ei saa mõõta. Samamoodi ei saa mõõta ka armastust, mis seda muuta saab. 

my soul is from else where, i am sure of that. and i intend to end up there

Kui ta oma viimase raha eest pojale sünnipäeva kinki ostis, mis maksis rohkem, kui arvata oleks võinud, ütlesin ma, nukralt naeratades: "Kui juba, siis pidu kogu raha eest.." ja ta naeratas mulle sama nukralt vastu, "Nüüd meil ei ole enam toiduraha." Aga poiss oli õnnelik. Kui trammi istusime oli mul raske liigutusest pisaraid tagasi hoida. Mul läks tunni pärast rong, seega sõitsin ma nendega koju. Mul oli ainult tagasisõidu raha ja mind ängistas võimatus neid toetada, see tundus nii valus, sest ma teadsin, kuidas ta raha peab teenima. Ja kuigi ma ei olnud kindel, kas see on on kellegi jaoks kunagi piisav, et ma olen, küsisin trammist välja astudes:
"Kas sellest oleks sulle mingit kasu, kui ma täna õhtul veel siia jääksin?"
Ja ta näkku lõi naeratus, mis oli nii selge ja hõikav, et selles polnud enam mingit kahtlustki, et ta mind vajab.

Pärast meie vestlusi vannitoas tabasin ma end joovastusest, mida ma oodata ei osanud.  Sulgesin end üksinda tagumisse tuppa ja päris esimest korda võib-olla elus üldse, ma tahtsin iseenda õrnust puudutada. Tahtsin tunda hinge õrna klaasi iseendaga, ilma, et  hirmust, ja olles nagu ammu unustanud vajaduse end hävitada või karta saada purustatud, vajaksin kellegi teise viidet mu enese sisse. Oma väärtust saan teada saada ja tunda ainult ma ise. Tema oli loonud selleks keskkonna.
Sellepärast kirjutasin talle armastuskirja.
Jumal teab, et mina vajasin seda tunda, ja tema vajas kinnitust oma headusele. Ja see on samasugune maagiline armastus, nagu ma Mihkliga tundsin. See on müstiline keele ja filosoofia ühendus, milles aegruum on juhuste näilise liikumise läbi peitunud taevasolekuks, mis on täielik teineteise mõistmine. Täielik äratundmine. Ja ma võin olla nii harbas ja tundeline, sest ma tean, et ta ei reeda mind oma haihtumisega. Tema tõesti armastab mind, see ei ole enam hirm olla mööda vaadatud, unustatud, kaotatud. Isegi kui me ei peaks enam kunagi nägema, kuigi see nii pole, on see tunne oma põhjatuses kindlam, kui mehe ja naise vaheline äratundmine, mida ma kogesin. Ilmselt polnudki ma selliseks abieluriituseks valmis, sest ma olin hüljatud oma ema poolt - olin hüljatud enese naiselikkuse sügavamast kogemusest. Ühelgi mehelikul äratundisel ei saa sellisel kogenamtusel kinnitust olla.

Keegi ei saa muuta oma sündimise tähtede seisu. Aja liikumist tuleb ainult usaldada, sest see on suurem ja vanem kui meie, samuti kui on suuremad meist tunded, mida me teineteise vastu tunneme. Oma hingega peab suhtes olema, mitte kellegi teisega end iseenda eest peitma.


I didn't come here on my own accord
and I can't leave that way

Who ever brought me here
will have to take me home

This poetry
I never know what I am going to say

edukad armastuskirjad

ESILEKERKIMINE - nähtavaks on saamas teie tegelik olemus - särav, võimas, edukas ning arukas. Näidake oma tõelist loomust ka teistele, sest see inspireerib ka neid.

Olete mitmeski mõttes imetlusväärne. Olete hakanud ennast rohkem usaldama ning näitama oma tegelikku olemust ka teistele. Võib-olla olete kunagi arvanud, et tundeid tuleb teiste (või isegi iseenda eest!) varjata. Nüüd aga mõistate, kui oluline ning vajalik on oma tõelist olemust välja näidata.
Inglid juhatavad teid oma tundeid austama, väljendage neid suhetes kaasinimestega ning tunnistage neid ka iseendale. Inglid aitavad teil armastavalt enda tunnetest rääkida, nii et teie sõprade ega armastatud inimeste ringis ei teki mingeid arusaamatusi. Teie inglid ei juhata teid kunagi tegema või ütlema midagi, mis võiks teha haiget teile või kellelegi teisele! Nad kinnitavad, et teie ellu saabub sisemine rahu, kui lasete esile kerkida oma tegelikul olemusel.

Igasuguse viisakuse ja isegi konventsiooni tõttu, mis soodustab mu ikka veel hirmu tekitavate tunnete suhtes härra Kaevu, peaksin kolmekordse kohustusena iseenda ees kutsuma ta oma raamatu esitlusele. Kuuldatavasti on ta kusagil Argentiinas vist mingisuguse naisega, aga et ta pidi olema algne raamatutoimetaja, oleks minust - nagu eelpool mainitud.. kohustus teda formaalselt kutsuda. Aga miski hoiab mind tagasi, sest ma ei tea mida ma tunnen.. õigemini valdab mind iga kord igatsus, kui ma tema peale tõsiselt mõtlen. See on nagu meenutada unenägu, kus sa olid õnnelik. Aga ma ei saa ju võtta temalt tema praegust õnne sellepärast, mida meie kunagi tundsime. Mida tema üldse mõtleb minust, pole aimugi.

Samas - me oleme kolleegid. Eriti nüüd, kus see riik ja see ühiskond on mind aktsepteerinud kirjanikuna. Nüüd, kus ma oma kodutusest teinud suurimakskujuneva trumbi ja saan tõeliselt endale tunnistada, et olen õrn. Aga ma pole saanud seda nii kaua olla, et ma ei uskunud seda isegi. Mõtlemisenergia on mu vastu töötanud, see on mehelik omadus - eriti nüüd veel selle proosasse sukeldumisega. Aga kuidas ollakse naine niimoodi, et ei pea ennast kogu aeg kaitsma? Kuidas ma saan oma mitu käiku ette nägemist kuidagi kinni panna? See kõik haihtub just sellistel hetkedel, nagu meie kohtumine oli.

Ma tean, et ma olen siinses ühiskonnas liiga sügav. Seda kinnitab kõige ilmekamalt see vastikus, mida ma ilma kõrvaklappideta ühiskondlikes ruumides tajun - mida inimesed kuulavad, mida neile kuskilt peale lastakse, millistes nõiaringides nad on valinud olla.. See kõik on õõvastav ja masendusttekitav, eriti sest ma tean, et valida saab ka muud. Ma mitte enam ei vihka sellist elu, vaid ma olen sellest nii kaugele eemaldunud, et ma ei saa selle süsteemi toimimisvõimalikkusest enam aru. Iga see nii ülistatud tarbiv inimene on inimene, kellel on hing, mis on tal passiivselt kästud maha salata. Miks kuskilt kõlarist ei ütle keegi regulaarselt väljendeid nagu "kas sa täna oma sõpra kallistasid?" või "nii nagu armastad sa iseennast, niimoodi armastad sa ka maailma"."Ära unusta, et sa oled ise oma reaalsuse kujundaja." Enam lihtsamaks ma maailma tõelist tajumist sõnastada ei oska, aga ma ei tunne ka, et minu potentsiaal oleks neid samu lihtsaid lauseid kuhugi parseldama hakata, sest maailm ei ole "minu sügavuse" jaoks veel valmis. Las ta siis ei ole, las need inimesed siis hoiavad oma silmad kinni, kui neile valgust näidatakse - ma ei saa iseenda vaimule ju ka hinnaalandust teha. Ja õnneks naudin ma iga hetke sellest üksindusest, kui see mulle osaks saab. See aitab mul kulmineeruda nii keerulisest kui vaja nii lihtsaks kui saab.

Lihtsuseni on alati keeruline tee. Kui sa just kergemeelne pole.

teade kosmosele

Sex is important to the Leo woman. Very important. The physicality is a bond, and also is the primary way you can show how desirable she is.

Sujuv üleminek igatasandilisele leppimisele lööb vahetevahel alanduse haavu, aga alandust tekitan endale ma ikkagi ise - enda ebakindlusest kinnihoidmise näol. Avastan end nutmast mõne kahe inimese arengutee erinevuse tõttu, ja lasen endast täiesti puhtalt sellel tundel oma kulminatsioonidega läbi voolata. Hüsteeria käib nüüd põhjas ainult sekundiks, nii kaugele olen saanud nädalatepikkusest enesehaletsusest ennast. Sellega on hästi, tundeid tunda on normaalne - muidu poleks varsti enam midagi järel.

Nüüd lähevad asjad mu enda jaoks isegi üllatavalt sügavale, sest edasi on vältimatult vaja kavva võtta oma füsilogoolilispsüholoogilised reaktsioonid. Suits kipub ise käest ära kukkuma viimasel ajal, sellega läeb nii nagu ma arvestanud olingi. Aga intiimsusküsimused, tundub, jäävadki täielikuks müstikaks, sest see on ikkagi maastik, kus on mul juhendajat vaja. Ainus viis teda kohata, on ilmselgelt kaotada vajadus selle probleemi prioriteriseerimiseks. Las minna, las jääb midagi tegemata, ma ei saa praegu sinna midagi parata. Saan kahtlustada mingeid seoseeid jne, aga ega seal lahendust välja ei mõtle. Skorpioni ja Sõnniga, kes on kõige vähemsobivad partnerid selles vallas, olen oma klassikalise välistamistöö teinud, nüüd tuleb teemal minna lasta. See tähendab - keerata see uueks inspiratsioonivooluks.

miks ma alati jalga lasen

Alustuseks võtaks traagika kohe maha. Traagika on juba hinnang ja lugu on väga raske jutustada, kui sa oled selle suhtes mingisuguse emotsionaalse tooni enne süvenematagi juba sisse laadinud.
LIIKUMINE: progress. See on edasimineku, ülemineku, üldse liikumise, uute alade avastamise või elule uudse lähenemise ruun. Samuti tähendab see liikumist olukorra paranemise suunas. Arenemine toimub järk-järgult, kasv on aeglane, läbi lugematute nihete ja muutuste.

Alustada võiks sellest, kas ma üldse kunagi kuhugi kohalegi olen jõudnud. Oletame, et olen. See ei pruugi alati kõige parem olla, aga noh, ma olen kohal ja ma tajun - näen, kuulen, kuulan, süvenen, analüüsin. Pelgalt see võib olla too much to handle, nii minu kui/või teiste jaoks. See selleks. Aga kui süvenemine, olgugi, et erinevatest perspetiividest, ja olenemata sellest, sest seespool erinevust on siiski ühisala, mis on ühe teise juurde toonud ja sinna kasvõi hetkeks jätnud, siis erinevuste sisemine ühtsus hakkab elama oma elu. See on siis liikumine paralleelsetel telgededel, kumbki liikuja teineteisest sõltumatu, kuni nende kokkupuutepunktideni, mille moodustab tõsiasi, et kokkupuude on juhtunud. Miski on kahte teineteise poole tõmmanud, et sellest kogemusest edasi liikuda omas tempos. See on üleüldine inimsuhete algtõde. Ükskõik, kui terviklikud või ebaterviklikud me isiksustena olema, on meie elu siiski kõigest üks liikumisvorm, mida võib enese meelitamiseks küll nimetada arenemiseks, või üldiselt - eluks, elamiseks, aga sellel pole selle suhtes, et me liigume, mingit tähtsust.

Mida ma ikka veel üritan oma probleemikäsitlustes eemaldada üritan on emotsionaalsus. Ma aretan endas esimese asjana välja amfetamiinkirjutamisoskust, sest - mul lihtsalt pole amfetamiini jaoks raha. Vahet pole, läheb lihtsalt natuke kauem selle värgiga. Ilmselgelt ei näi sel maailmal mu jaoks vastsuste andmisega kiire olevat, ju siis pole vajagi. Ega see suurem asi narkootikum pole niikuinii. Aga emotsiooni kustutab ära, see mulle meeldib, see on mulle omajagu puhkuseks. Eriti viimasel ajal, kus Saturni mõjusfäär end tunda annab. Noh, ma ei ole tegelikult ju mingi täheteadlane ega midagi, aga kuidagi pean ma neid emotsionaalseid kõikumisi enda jaoks selgitama ja see hullumaja tripp on üsna nõrk selgitus eksistentsi eripäradele. Mingi pinnapealsem sildistamise vorm. Looduses näikse variatsioone ikka tunduvalt palju rohkem olevat.


Seega on siingi viidatud aspektidele, mis minu kõikumistele on otseselt mõjus olnud. Ehk ongi mu tundlikkus olnud alati kontaktis ka paralleelselt elu keskkonnaga ka komsosega rohkem kui vaja oleks ning see minus veel rohkem omakorda segadust tekitanud? Sest teadvustatult hakkasin ma oma seletamatute tunnetega tegelema alles paar aastat tagasi. Et sellele kõigele kinnitust leida, pean täheteadust rohkem uurima hakkama. Nii saaks ehk mingeid liikumisi ja üleelamisi vältida? 
Iroonilisel kombel lähengi nüüd kokku saama ühe Saturni JUPITERI valitsevatava Amburiga. 

Muide - ma pole kunagi suutnud meelde jätta ega teha asju, mis mulle seesmist pinget ei paku. Mul ei jää meelde, kui ma seoseid ei saa luua või kui seosed ei oma isikliku maailmatäienduse aspekti. 
Ja ma ei tea siiani, kumb on olulisem - kas sisemine või väline? Ja kus läheb piir nende vahel? Tundub, et justkui luues isennast, loon ma ka mind ümbritsevat, sest kui mul läheb meel paremaks, liigub mu juurde ka paremust. Ma lihtsalt ei tea enne, mida teha - välises - kui ma pole oma sisemises kindlusele jõudnud.

this is my church, this is where i heal my wounds

Paratamatult tekib küsimus, kes olen mina, et toimuvale hinnangut anda? Vana hea hirm ainult ütleb mulle oma värdmurrakulises keeles vastuseid, millele ma oma nõrkushetkedel reageerima olen sunnitud. Üldse on hirm humaansuse kõige suurem vaenlane, sest see keelab meile leppimist asjadega nii nagu need on - eriti jõhker on see eriti juhul, kui sa oled tegutsenud oma südame järgi. Läinud kaasa sellega, mis sa tunned, et on õige, kuni oled juba nii sügaval, et tagasi teiste hõigete järgi minna ei saa, aga edasi minna on painavalt õudne. Niimoodi olen minagi oma tee käimise soos praegu, võideldes regulaarselt olmehaavadega, mis, tuleb välja, on ilgemad kui probleemikäsitlus armastuse- ja seksuaalmaastikel.

Lihtsam on leppida sellega, et oleme sõbrad, kuigi kohtusime peol, millest alates kõik otsejoones lappama läks. Et ketras suviläbi midagi midagi eimidagi, siis vahepeal mingid naljakad ülestunnistused selle suurepärase verandafilosofeerimise kõrvale - ja see müstika! - uau, mees, kes räägib oma mahedal häälel vähe ja kannab ilusaid kingi. Ja oma 32 aasta juures näeb välja nagu 17. Ja siis see kummastus, et ma olen 7 aastat noorem, aga kuidas ma end ikkagi kohati mingit üleolevust tunnen? Tundesügavuse pärast. Ma olen aru hakanud saama, mis fenomeni inimesed minus päriselt imetlevad. See ongi vist see kohapealt murdosa sekunditega tuumanikiirendamise võime, mis mu elu nii eriliselt keeruliseks on teinud. Aga õnneks ma olen ikka tuumast mööda ka pannud. Olen liiga palju tahtnud tuuma sihtida. Olen liiga palju üritanud, oodanud, survestanud. Fuck it, sellel armastusevärgil lasen küll tuulelohena minema lennata. Kaua ma hangun selle Ühe kallal, kui mul on miljon muud erinevat numbrit, tähte ja sümbolit, millel kõigel on oma muster, aeg ja võimalus armastust väljendada. Nüüd ma näen seda, neid armsaid ja isegi jõhkraid viise, kuidas me teineteist hoiame. Igaüks selle järgi, kuidas ta oskab ja saab. Ja see on just nii nagu see on, seda ei muuda. Las siis olla pealegi nii, et ma armastan kõike natuke liiga palju - hoolin muueas ehk põhjendamatult palju, aga ehk hakkab see minus nüüd teismoodi kasvama, see on kasvama loominguks.


AGA ÄKKI jõuan kunagi enda sisemaailmast välja ka? Millal see hingehügieen lõpuks ometi tehtud saab ja ma ka, nagu iga teine inimene, suudaksin poliitikat hoomata mujal kui sellel tasemel, mida ma oma lihttööde rivi antropoloogiliste lausesabadega vaid väljendada suudan? Mida küsimust nahui.
No vahel teeb mind veel nukraks see, et kõik mängivad mingeid suuri mänge, milles neil on mingid kuradi seisukohad ja elegantsed poosid ja selged vaated kohtuvad ähmastega ja nii edasi, aga mina vaatan seda kõrvalt, kui mul on aega et lauseid kokku veerida, ja mõtlen - aga te olete ju täitsa erinevad inimesed, miks ma tajun teie seisukohavõttude taga emotsionaalseid pingeid? Kas ma peaksin seda teie argumentatsiooni juures eitama või.. wtf kuidas elu elatakse, bitch please, miks keegi sellest PM arvamusartiklit ei kirjuta??? A äkki nad kirjutavadki, ma ei loe ju. Tra.
Ma ei suuda end lihtsalt ikka veel vahetust kogemisvõimsusest välja lülitada. Ikka veel on mu käes luup, millele ma tilgutan võimendavat hapet, et minna iga elu mikroosakesele nii lähedale kui võimalik, et TEADA SAADA, millest see koosneb. Läheb üle? Palun jätke mind üksi.
Metafüüsika, that's it. Kõike saab oma mõtlemisega muuta. Lase ainult lahti oma hirmude harjumustest, leia paanika iseendas ja tapa ta mõõgalöögiga südamesse, ole meheks!