Kui ma praegu pean valima, siis see valik ei oleks õige. Toetada kedagi, kes mind kahtlustab - üks asi on minu ego, mis intellektuaalselt saab aru kahtlustuse ebaadekvaatsusest, teine asi mu emotsionaalne osa: kas ma ei ole juba teinud kõik, luuüdini!, et olla aus?? Ja muidugi sinna otsa emaduse paradoks: mul on probleem naistega suhtlemisel, sest mu ema on mingil perioodil oma elus nii putsis olnud, et see on kujundanud ka minu suhtumise teistesse naistesse (külmavereliselt maha jätta, sest nad on psühhopaadid/mitte piisavalt head inimesed). Ja ma tean ise naisena, et mees tuleb alati enne teisi naisi. Aga naiste arenenud manipulatiivsus suudab end sokutada nii peenelt enne meest, et ma olen ennegi selle õnge läinud. Ja alles tükk aega hiljem aru saanud!
Muidugi pole kokkuvõttes küsimused inimlikkusest seotud naiste või meestega, aga maakeral elab vaimset elu väga väike hulk inimesi. Ja mina lõhun oma ego iga päev, et jõuda tõele inimlikkusest lähemale, ja kaikad mu kodarates on sootunnused ja seksuaalsus. Muidugi peab teist inimest igas olukorras aitama, aga kuidas teha seda nii, et ma ära ei sureks? Või ma peangi kellegi nimel ära surema, sest see on nii ette nähtud? Mitte keegi ei saa mulle neid vastuseid anda. Mitte keegi peale mu enda. Ja ma ei leida neid praegu, sest ma pole enne sellises olukorras olnud.
Jumaliku õiguse ainus poliitika on headus. Pistke putsi oma feminismid ja šovinismid. Keegi peksab mind öösiti unenägudes ja ma ei tea, kes või mis see on, aga keha on kange ja kätel on sinikad. Kas see on see sama meesenergia, mis mind ka selles reaalsuses sisse on piiranud? Kas ma tegin just poliitilise steitmendi? Vahepeal on mul tunne, et ma olen ainuke inimene, kes millestki aru saab. Teiselt poolt: see defineerib ka hullumeelsust. Aga kuna ma saan vastutada ainult iseenda eest, siis ei saa ma endale enam lubada siirast naiivsust, millega teise inimese lõkkesse lennata. Olen seda oma elus juba teinud. Idioot olin.
Ainus asi, mida ma saan teha, on olemas olla. Isegi oma väheste jõuraasudega.
esmaspäev, 23. jaanuar 2017
Registreerisin end kevadsemestri ainetele. Võtsin vabaaainena 21. sajandi suundumused psühholoogias. Eksamitulemused on suures osas veel ilmumata, aga 30 EAP saamisest sõltub, kas ma saan järgmisel semestril toetust või mitte. Eksamisessioon lõppes kaks päeva ülevalolles viimase minutini essekirjutamisega, mis sai pigem mitte formaatimahtuvana valmis. Aga see oli muideks ka osa kontseptsioonist. Mingi liiga turvalist elu küll ei ela. Just maksin viimase rahaga arved ära. Poes käisin ka, aga kuigi annetusrahasid on mõnikümmend, siis ikkagi pigem harjutan end rangelt ostmaks ainult hädavajalikku, see on: nii et ära ei sureks. Peamiselt teravili ja piimatooted. Aga minimaalselt. Alati peaaegu nutan, kui pean toitu ära viskama. Palun vabadust sinna otsa.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.
Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.
Ma muideks arvan, et kogu maailm peaks nutma toitu ära visates. See on debiilne.
Otsustasin ära, et mu tunnihind on 100€. Ma olen siin niisama nõustanud küll, ja saanud vastutasuks armukadedust, mis iseenesest ongi selle hinna just selliseks teinud. Turul me oleme vennad ja õed, eksole. A ma ei jõua kõigi ihade kompenseerija olla ja samal ajal nälga surra. See ON ELU JA SURMA küsimus. Jõute omale kokki osta soti eest, siis 100 euri segamatut otseühendust hingesagedusega on isegi ODAV. Sest kokk on muuseas ka maailma kõige mõttetum ja ülehinnatum droog. Debiilid lähevad ikka brändi ohvriks. Mina selle raha eest vähemalt ei loo inimesele illusiooni, et ta oleks midagi, mida ta pole. Aga ma saan suunata inimest küsima iseenda käest küsimusi, mille vastused on samuti tema enda sees. Nagu litski: ta ajab kliendi kiima, aga pauk tuleb ju ikka ainult kliendi enda seest. Mina olen iseendast juba kõik maailmale tasuta ära andnud. Sellepärast ma üldse saangi kuskilt nii palju raha, et leiba ja piima osta. Veel olen elus.
neljapäev, 19. jaanuar 2017
esmaspäev, 9. jaanuar 2017
Mul oli üks väga ebameeldiv rühmatöö kogemus hiljuti. Mulle inimesed üldiselt ei meeldi, aga kui keegi meeldib, siis väga. Siis ma olen suhtes. Ja ma olen ülilojaalne. Kui sa mu sõpra solvad, siis sa solvad mind. Minu sõbrad on mu pere. Ei ässita inimesi üksteise vastu, ei armukadetse, ei hoora tähelepanu järele. Ei käitu ebaviisakalt.
Eks sellepärast see hea muusika autos mängiski, et meie viimased sõidud oleksid head. Sest selleks korraks need viimaseks jäidki. Ükski naine ei tule kunagi minu ja mu armastuse vahele, sest ma lihtsalt ei kepi inimesi, vaid ma armastan neid. Eriti, kui ma olen nendega maganud. Mu tuss on ainult minu oma, ma ei jaga seda enam mitte kellegi teise kui oma väljavalituga. Minu mees saab olema minu parim sõber, sest ta ei hoora mind. Ja mina ei hoora teda.
Ma ei taha ema olla, mul pole lapsi. Ma tahan lihtsalt hea inimene olla. Mina ei ole kellegi probleemi lahendus. See on märgiline, kui mina ei saa teistpoolt kunagi telefonist kätte, aga mind saab tema alati kätte. Ju siis ei olnud mul vaja nii palju.
neljapäev, 5. jaanuar 2017
TASAKAAL
You captured my heart, you're the key to my life
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
A vision of our love, that made me survive
Regaining the mood, that we're in, it's so real
It's time to move up, and to face what I feel
Tonight with my spirits, the one that you call
I'm ready to stand up, and ready to fall
I can't find a way, so attracted by you
Let me be your girl, and I'll be so true
Ma ei tea, mitu korda ma täna suureks olen kasvanud. See algas juba unenäos vist. Olin kuskil välismaal, võib-olla Itaalias või Prantsusmaal ja võtsin midagi vastu.. Uskumatu, kuidas ma võin ühe päeva jooksul käia taevast põrgusse, ajendatuna nii enda kindlatest südametundest kui koolitöödest. Ma olen emotsionaalne multimiljonär. Intellektuaalselt on muidugi kõvasti arenemisruumi, aga õnneks seda tööd saab ilma kehata ka edasi teha.
Tallinna perekond on kirgede tormist läbi raputatud. Ma tänan jumalat, et lõpuks ometi on mu teiste valu läbi oma keha läbimise võimel täielikult õigustatud eesmärk, sest esimest korda elus osatakse seda hinnata. Ja ma pole kunagi kelleltki seda osanud isegi eeldada, samamoodi nagu ma ei ole seda võimet sellisel moel tunda valinud. Ma elan teisi inimesi FÜÜSILISELT läbi. Ma ei saa mitte kunagi normaalseks, ma pole kunagi normaalne olnudki. Ja mitte keegi ei hakka mind sellepärast enam vägistama, mitte kunagi! Nüüd ma alles saan õitseda, olla täielikult oma potentsiaali vääriliselt, sest ma ei pea kogu oma aega raiskama enesele selgitamisele. Mis on üldse sõnad? VÕIMALUSED midagi tähendada. Tõeline tähendus materialiseerub vaimu jõul. Sõna on illustratsioon usule, mis on kasvanud ellujäämisest. Minu elu on minu religioon, ma olen siin kõik rituaalid ise välja mõelnud, ise oma kannatused kannatanud ja võitlused võidelnud. Ja ma saan kohe aru, kui keegi tahab au omale võtta. Aga teate, sitarotid, kukkuge ise oma pasa sisse ja hakake end ise kasvatama. See et ma tahan, ei tähenda, et ma pean kellegi ema olema. Armastus on vabatahtlik, seda ei kerjata.
Aga mul on üks plaan küll, kuidas maailma armasust paremini mõistma panna. Ja seda ma ütlen, et ükski süsteem ei saa mind nussima hakata, sest mul on vaja oma elutööd teha. Selleks ma sündisin siia ühiskonda just sellel ajal ja sattusin just nende inimeste juurde, kelle juurde ma pidin sattuma. See ei saanudki kuidagi teisiti minna. Ma jaatan kogu oma elukäiku totaalselt, see on toonud mind sinnamaale, kus ma näen ja tunnen ära märke mis jutustavad mulle seda, mida ma pean teadma.
Aga sina elad minevikus, kui mina elan tulevikus. Sinu õrnus laseb mul tunda iseendas ära õrnust, millele ma kunagi otsa ei julenud vaadata, sest ilu, mis on sinus on nii sarnane minu omaga. Ma pidin nägema sind, et sellest aru saada ja see ära tunda. Nüüd julgen ma palju rohkem, sest sa lihvid mind tegemata ühtki liigutust. Ja kui minust saab briljant, siis võtad sa mu kõikide teiste seast ja viid ära - sinna, kus ma alati olla olen tahtnud.
Saan homme kokku poistega, keda pole ammu näinud. Nad isegi kirjutasid mulle, et tunnevad puudust. Mulle on alati meeldinud nendega pargis istuda ja suitsu teha. See on nii aus ja võrdne, sest see on tõeline sõprus: ei eelda mitte midagi, on alati olemas ja jagab kõike, mis kaasas.
Milline lohutus mulle, et seks on kadunud. Midagi ei hõõru ega rõhu enam. Revolutsioon on edukalt läbi viidud. Füüsiline maailm on nüüd jälle mäng, milles võib uuesti iga kell tantsima hakata.
Ma pean endale tunnistama, et ei tohi oma parimate omaduste väljaarendamist lasta pärssida välise maailma idiootsuste pärast. Teiste inimeste rikutus ei puutu minusse. Mu tundlikkus on mu pärisosa ja sellel on siin elus kindel eesmärk, ma pean seda usaldama. Tänu sellele on juhtunud mu elus kõige õigemad asjad. Mida enam ma lasen sel õrnusel välja kujuneda, seda paremini see mind - ja kogu inimkonda! - teenib. Mu võimed on mu väärtus, mina olen iseenda tunnete indikaator, ülejäänu on vaid reflektsioon hinge seisundist.
Mina ei tea, kuidas inimesed suudavad seda paska uskuda, mida nad iga päev ajalehest loevad, ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Ja olla ilma igasuguse usuta on ikkagi puhtam olnud kui see sitt seal. Aga noh, igaühel oma huvid. Ilmselt üks kannatlikkuse õppetunde jälle: kuulata, kuidas mehed omavahel poliitikast räägivad. Naljakas on ka see, et iga kord kui ma isegi proovin kellegi käest midagi poliitika kohta teada saada, ja me vestleme, siis ma unustan kõik kohe ära. Raha ja poliitika on kaks asja millest mul ikka sügavalt ükskõik on, pole midagi parata. Aga päris nii see ei ole, et materiaalne maailm mind üldse ei huvita. Ma oskan väga asjadest lugu pidada.
Ma lasen endal tasakaaluks ratsionaalsele maailmale kümmelda oma tunnete vannides, kui kell on juba liiga palju, et seletada maailmale järjekordselt lahti mõnd rida mis mu enese jaoks on ammu läbituntud. Siia panen ma oma oleviku, kus asub mu hing, et keegi, kes isegi aru ei saa et hing temagi sees on, seda ehk võib-olla kunagi lugema võiks sattuda. Aeg ei ole vaid et tegelda tühjusega, mis argipäevas on vaakum imemaks üht olemist teisesse, vaid et olla ka vahelduseks iseendaga. Sest sellest seltskonnast peaks eelkõige lugu õppima pidama, et tõmmata enda juurde ligi kedagi, kellele ei pea selgitama miks.
Ja nüüd ma juba irvitan sellele eksamisessioonistressile, sest ebaõnnestumise kontseptsioongi on mu elus ajalugu. See institutsioon vajab mind rohkem kui mina teda, aga muidugi - meie suhte pikaajaliseks jätkumiseks olen ma tema suhtes siiski väga lugupidav, eal teda alahindav, ausalt. Aga hea (tulevane) professor on oma eripäradega, ta ei ole poolfabrikaat, vaid seavere ja vabapidamise kanade sita väetatisega kasvataud köögiviljadega gurmee, mis ei tee lihtsalt kõhtu täis, vaid on ka kogu loodust arvessevõtvalt õiglane. Ma ei pea siinkohal meelde tuletama, kes on loodus.
esmaspäev, 2. jaanuar 2017
kannatlikkuse proovikivid
Praegu just sain aru, mis toimub. Terve nädalavahetus on täidetud naiste kannatustega, mida ma kõrvaltvaatajana pealt olen sunnitud nägema. Jumal tõesti loeb mu blogi, sest ta loob mulle ülesandeid vastavalt sellele, kuhu ma ise oma peas jõudnud olen. Mida tähendab armastada selle kõige üleüldisemas tähenduses? See tähendab armastada ka teda, kes on sust lollim. Halastamine ilma hinnanguta. Ja eilne oli ilmekas tõestus kannatuse ja kannatlikkuse kattuvusest. See käib nii: istud, kuulad ja vaatad targematele otsa.
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Mul hakkab tekkima kahtlus, et inimesed, kes on akadeemiliselt väga pädevad, on üldjuhul psühhopaadid, kes ei saa iseenda hindamisega hakkama, seega on alati koolis kõige paremad, et kuskilt tähelepanu saada. Ma ise olen ka igast haigeid asju teinud tähelepanu saamiseks ega väida absoluutselt, et mu hinnangud oleksid objektiivsed, aga elukogemus hakkab jälle mustrile rõhuma. Olen algusest peale haridussüsteemi suhtes umbusklik olnud. Ja ses suhtes ma usun, et psühhopaadil ongi suurem infotöötlusvõime ja fantaasia, sest muidu ta ei suudaks igast haiget sitta genereerida. Ainult emotsioonide adekvaatse analüüsivõime puudumine teeb taolisest intelligendist sotsiaalselt ebapädeva psühhi. Aga äkki orgaaniline tasakaal seal masinavärgi vahel vedelebki? Sest kas on süsteemi, mis päriselt hoolib inimese hingest? Kõik loevad numbreid ju.
Ma arvan, et varsti ma hakkan pidama vaikuse maratone. Nii hea on vait olla, kui inimesed end lolliks teevad. Pole mingit isu neile kaasa elada või neid õhutada, aga kannatlikkuse trenn on hea. Alguses paneb kannatama, aga olen täesti veendunud, et lõpuks võidab ikkagi kannatlikkus. Vaata: kannatus on isegi lühem sõna kui kannatlikkus. Kannatus annab negatiivse hinnangu, aga kannatlikkus on emalikult hell. Aga et mu süda on nii hell väiksest peale, siis olen ma saanud palju ülelastud, ja see on mind lolle kartma pannud. Tegelt on point selles, et ühelgi lollil ei saa mu üle võimu olla. Headus on targem kui lollus, sest see laseb enne rumalusel rääkida, vajamata pidada end temast tähtsamaks. Sest headusest ju paremaks ei lähe. Üle võlli on vaja minna ainult selleks, et sealt sama kiire hooga tagasi tulla. Ilgelt roopima ajab. Aga lastele väga meeldib samu asju korrata, seega kuigi nad enne kiikumaminemist on oksendamist üle võlli kiikumisest kogenud, unustavad nad selle ebameeldivuse enne uuesti kiikumist täielikult. Narkootikumide pilastamine emotsionaalse ebakindluse vähendamiseks toimib täpselt sama skeemiga. Kogu sapp oksendadakse välja vahetult peale liiga pikaks veninud triipe. Miks keegi peaks lohutama last, kes ei õpi oma vigadest?
Emotsionaalne tähelepanupuudus lapsepõlves (kui ei hoolitud lapse tunnetest tema elusse puutuvate otsuste langetamisel) elatakse täiskasvanueas välja lähisuhetes - seda hullemini, mida lähedasemad ollakse. Psühhopaat peab olema täiesti kindel, et vastane on saavutanud täieliku emotsionaalse avatuse ja hakkab aju nussima just sel hetkel. Üldiselt on see välk selgest taevast. Sest "inimene oli nii mõistliku jutuga". Sellepärast institutsioonid ongi putsis, et jutt peab ainult mõistlik olema. Juhtuvad ka ennenägematud asjad! Ja need juhtuvad sellepärast, et usutakse ka mittemateriaalset samavõrd nagu materiaalsetki. Mida rohkem kellessegi/millessegi usutakse, seda võimsam ta/see on.
VALI JUMAL TEAB MIDA!!!
Tellimine:
Postitused (Atom)