aegruum ja info liikumine

Selle väga tugevalt tuntava üleminekufaasi juures on üks peamine jälgimisülesanne mitte otsida peeglikilde. Lasta lahti tugevalt introvertsest maailma sisse neelamise kogemusest sisaldab paratamatut selja keeramise sundi: see on samasugune otsus, mis tuleb varem või hiljem teha, kui sa tahad, et miski su elus muutuks. Ma tunnen, et ma pean jaatama seltskondlikkust, sest see on midagi mille suhtes olen suure osa oma elust tajunud ohtu. Aga sellest ma end ei taanda, et perekondlik+lähiajalooline minevik on lahutamatus sidemes indiviidi kujunemisega. Pardakk inimsuhetes on alati sõja mitte lõppenuks kuulutamine oma peas. Puudujääkide ebateadlik hõõrdumine vastu kõrvalseisjaid on muidugi ka inimlik, aga türa kui palju tööd ma olen endaga teinud, et sellest välja saada ning psühholoogia mind ses osas enam lihtsalt ei köida. Mis toimub kehaga keskkonnas, kui ma ei lase hingel seda valitseda - on hoopis teine küsimus.

Viimaste kuude hämarus on ilmselt mu üleminekuriitus, aga ma ei tea veel täpselt, kes must selle tagajärjel saama peaks, ent see polegi oluline, sest täiesti uus tasand on hakata päriselt maailma usaldama. Varem usaldasin ma ainult iseennast - ja kui keegi lähedale jõudis, siis oli see teine üks minuga. Sellest ka seestumised.  Ilmselgelt on toorus taolisel kujul end ammendanud. Aga minu keha kuulub ju mulle!
Et Tallinn on väga füüsiline ja linn oma olemuslikult intellektuaalsem - mõistusega loodud konstruktsioon - kui loodus, maalolek, provintslikkus, siis on iseenda tajudes selle erisuse hajutamine omaette õppetund. Viimasel ajal meeldib mulle eriti omale väikesi eesmärke seada. Selles on analoogia trenniga, kus üksikute mõõtühikute kaupa ennast ületatakse. Ilmselt on vaja võrrand praegu tasakaalu saada kehaliste kogemuste kaudu mateeriat jälgides, sest inimese osadeks võtmisega olen ma liiga kaugele läinud. Saavutasin mingil tasandil esoteerilise profesionaalsuse, mis on teisest küljest üsna mõttetu - samavõrd nagu ükskõik, millise unistuse täitumine on pärast raskeid otsinguid end avaldanud.
Kuidas kogeda keset linna tihedat liikumist, lärmi ja inimestest õhkuvat emotsionaalsust samasugust stoilisust nagu metsas? Mitte olla oma otsustes mõjutatud, ent ometi arvesse võttes asjaolusi ilma liigse teadvustamiseta. Naine ja mees on enda sees vaja paari saada, aga naine kardab oma apetiitsust kaotada. Meest kotib tegelt rohkem hing, aga kuna mehelikkus on ekstravertne ja välise maailmaga kontakteeruvam, siis see omadus iseenesest kandub energiana naise eneseehtimisse. Mingil kujul on tasakaal alati minus olemas olnud, see on alati kõigis, aga mis millega seotud on, pole kõrvaltnäha alati kõige lineaarsem.  Seosed on vaja luua enda sees samavõrd kui väljas, aga ma sidusin kogu oma sisemuse välimiseks. Mis pole ka päris vale, aga vot see ongi hullumeelsuse piir. Nii maailm kui mina ise on iseenesest olemas. Ja ma saan otsustada seda, kui palju energiat ma olen.

Intiimsus on ju ka keha ja selles sisalduva kokkusaamispunkt - kui ma räägin hästi tasakaalukalt seisukohalt. Ja sellelt pinnalt hakkab tegelikult see igaviku igavus ka - kui ma ei ole rahuldanud meest enda sees. Just tema vajab seda liikumist - pidevat seljakoti otsas elamist, alalist kolimist -, mida ma praegu "justkui" rahutusena väljendan. Aga kirjanik mu sees on naine, kes igatseb midagi, mida tal pole.
Oma seksuaalsuse kustutamisega olen ma siiski üsna edukalt hakkama saanud ning inimeste näod paistavad juba palju selgemad. Ent ometi jälitab mind ikka see "aga miks mitte? Kõik on kogu aeg võimalik!" ja see on tõeline vabaduse tunne.

hingelise vapustuse tagamaadest

Kui ma kevadel haiglasse sattusin, siis töötas mu mõistus kooliskäimise stiimulil veel üsnagi teadlikul tasandil. Muidu poleks ma arstidega nii hästi läbi saanud ega ennast soovitatud ajast tunduvalt varem välja rääkinud. Olen piisavalt psühhitanud, et teada, kuidas süsteem töötab. Ja süsteem töötab keha kaudu. Minu probleemid, ja ma usun, et üldse inimeste, kes haiglasse satuvad, probleemid on seotud hingega. Ma tõlgendan enda jaoks hinge kui mittemateriaalset inimeseksolemist, seisundit, mis eksisteerib nii kehaga kui kehata. Ühiskondliku kui materiaalse eksistentsi põhiprobleem ning samal ajal minu pidevatesse jamadesse sattumise sisu ongi hinge ja mateeria harvaesinevas kattumises. Arstiteaduse kontekstis olin ma seega nagu sõna pildiraamatus.

Ma võiksin minna oma eluga edasi ilma sellest kõigest rääkimata, aga oma tuleviku huvides pean ma endale ääremärkusi tegema. Samuti on tegu pöördumatu avastusega intiimsuse kohta. Kui ma nägin Marta Vaariku Seestumise näituse kutset ja lugesin antud teema kohta, hakkas vaikselt kohale jõudma, mis minuga juhtunud oli. Ma ei läinud sellele näituseavamisele, sest haav oli veel liiga lahtine. Ja veel praegugi kasvab see millimeetrihaaval kinni. Kuna see kogemus oli intensiivne veel teistegi intensiivsete kogemuste taustal, on mul väga palju mäluauke. Kogemise ja teadmise paradoksaalne kokkulangevus venitas mu hinge oma tavapärasest seisundist välja. Ja kuigi ma tean, et jagasin oma keha teiste vaimudega, siis nende vahetul (ja ma ei mäleta millal see juhtus) kadumisel jäi mu kehasse ikka veel nii palju ruumi, et elavate probleemid seal seda kergemalt ligi pääsesid. Olla tahtest sõltumatul ravil kinnises akuutosakonnas oma ülima empaatilise kogemuse kulminatsioonis oli ülimalt raske. Mul polnud võimalik end muul moel iseenda juures hoida, kui halba luulet kirjutades. Võib-olla see ongi mu elu kõige suurem identiteedikriis olnud. Suht loogiline kah, kui ma mulle võõraid inimesi enda sisse lasen.  Ja seda kõike lihtsameelsast headusest.

Hirmus osa sellest kogemusest oli täielik kaitsetus. Mitte keegi ei saanud mind aidata. See avas mulle ukse nii sügava haavatavuseni, millest mul varem aimugi polnud. Tagantjärele mõista ma tänu sellele oma teatraalset eskapismi ja karmaatilist traumat, mis kummitas mind mu meessuhetes. Seda kirjutades läheb mul iseendast süda pahaks. Kuigi olen endale oma mineviku käitumise andestanud, olen end siiski avastanud nutmas sellepärast, et pole armastuse sundimatust romantilise potentsiaali juures enne hinnata osanud. Miski ei tee rohkem haiget kui lollus, aga see on kõige inimlikum omadus üldse, sest me elame, et läbi kogemuse õppida. Kuna ma olen nii tundlik nagu ma olen, siis on iga mu õppetund olnud hingeliselt väga valus. See on lihtsalt mu eripära. Aga seda enam hindan ma koolis käimist, sest see loksutab emotsionaalse energia paika. Olen väga kaua mõistuse distsipliini igatsenud, aga mässumeelsus vanade ja mittetöötavate režiimide suhtes polnud veel lõplikult minust kadunud. Ma ei usaldanud maailma, sest see oli mulle haiget teinud. Seetõttu oli kellelgi veel raskem mind mõista.

See kõik paneb uude perspektiivi ka ratsionalismi turvalisuse. Olen Foucalti "Seksuaalsuse ajalugu" juba mitu kuud kaasas tassinud nagu hinnalisimat aaret, aga nüüd seda vahelduseks järjest lugedes tuleb mulle meelde filosoofia matemaatilisus. Sellest õhkub siiski veidi seda sama salastatud meeleheidet, mis just liiga orgaaniliselt ei mõju. Aga oma aju pean ma sel suvel rangelt töös hoidma, sest nüüd usun ma selle võimekusse.

kuidas lahjenemisega läheb

Oh neid sensatsioonilisi kunstilisi ambitsioone, mis eksamite ja emotsionaalse pitsitustunde taganevas kulminatsioonis end nii grandioosselt tunda andsid! Nüüd on neist järel hoopis see samm korraga rahus astuv tervislik liikumine, mis meenutab haiglas oldud aja kasulikkust, mida ma seal olemise ajal ei mõistnud. Eks see ole, kuidas aeg end aina enam olevikus olemise zenni veeretab ja mu kõige armsam üllatus ja teadmine neil päevil on taevasse vaatamise vaikuse ja rahu avastamine.  Tööde-tegemiste mehaanikas on midagi nihkunud, vähe sellest, et ma täielikus mitte millelegi pretendeerivuses žanripiiridel tuian, nagu ma tuian ühest Eesti otsast teise, enda keha üleni iga hetkega aina lihtsustumas ilmeks "ah, mida, mina vä" lasen kujuneda, on seal ka hingelist lahtilaskmist juba tunduvalt palju rohekm kui varem. Armastuse idee rakendamine on meeleheitest igatahes üsna edukalt peaaegu täiesti välja astunud. Olen ette võtnud erinevaid raamatuid, et viibida nende ruumides ning jälle, nagu eelmine aastagi sisseastumiskatseteks, ei lase ma endal ühtki raamatut liialt kiiresti lugeda. Päriselt suhtlemise tagajärgedest saab aga järeldada, et sovieti-lõhe on rohkem valulik teoorias kui praktikas. Ideede massiividki tuikavad õrnemalt ning midagi mu sees annab vähehaaval iseendale oma hullumeelsusi andeks ning selles andeksannist paljastub ka mõistmine iseenda kirglikkusest. Tsölibaat murrab end reetmata nagu õde tunneb ära oma kauakadunud olnud venna.

Armastus ei anna midagi peale iseenda ega võta mujalt kui iseenesest. 

Armastus ei omanda ega ole omandatav; 

Sest armastusest piisab armastuseks. 

Gibran saabus väikeseks ja väga vajalikuks varjuks selle pehmemaks keeratud idaeuroopa surfi peal, mis oma hingelises evolutsioonis ei tundugi enam üldse nii kriipiv kui mu täielik teadmatus Piiblist. Praegu just onuga jalutades (olen avastanud perekondliku inimlikkuse kõige kergendavamaid olekuid!)  mõistsin ma aegruumi käsitluse seost kristlusega: see ongi üldse meie keelekonteksti aegruumi määratlenud. Olles end, täie austusega ainetesse, trippinud aegruumi ülesesse olekusse, on ju täiesti loogiline, et lokaalsetest kultuurilistest asjaoludest tingituna põrkusin ma kokku just Jumalaga. Tema on loonud aja, milles inimene, kes on kujundanud ruumi, arvab end Jumala ülese olevat. Aga millest inimene aru ei saa on, et teda ei oleks, kui ei oleks olnud tema loojat. Ateism on kontseptuaalselt arusaadav nagu ükskõik, millise materiaalse asja olemasolu, aga selles jumalikkuse puudumises postsovieticuse hinges, mis uhkustab oma ateismiga, on sees õõnes auk. No vot ja igasugused sellised probleemid on mind elu aeg huvitanud. Et kuidas teha sitt asi söödavaks ja nii. Point on aint selles, et praegu ma harjutan seda, kuidas elada nii et sitt külge ei jääks. Vaatlemise sisse-elamise piiri peal. Enne oli kogu aeg elu ja surma piiril kompamine. Pohuid on nagu vähem ja see on kergem. Aga no täielik võit on arusaamine, et rahuga saavutab igas olukorras sitaks palju rohkem kui ükskõik, millise muu emotsiooniga. Ja et see on omaette stiil. Üldse päris palju asju saab tegelt stiilile ära taandada. Žanri kui vormi ju ei saaks ilma stiilita olla.

Nii ja järgmine suur asi on läheduse seos füüsilise kohaloluga. Füüsilise viibimise lubadus ja paiknemise jõud annab hoopis teistsugust lubadust kui hingeline hoidmine.  Ei saa öelda, et üks oleks teisest lihtsam, aga see sõltub inimese enda tasakaalukusest, kuidas need asjad mängima hakkavad. Iha muidugi pimestab, loob enda tasakaaluks meeleheidet, aga kui ma võtan need kaks asja üldse mängust ära, siis läheb jälle kohe palju kergemaks. Ja muuseas, kui need üldse programmeerida endas unustada, siis avaneb kohe väga palju uusi aknaid selle asemel. See eeldab iseloomu, mis on sündinud suurest üksindusest, et sellest kõigest lahti lasta muidugi. Võtta asemele seda, mis juba olemas on, selle asemel, et oodata midagi juurde. No ja kui me juba sellesse reaalsusesse materialiseerunud oleme, kus me teineteist ja eelkõige iseennast (aga kas seetõttu et teised on olemas või..?) füüsiliselt ära tunneme, siis miks mitte panna fookus oma ihu jälgimisele, mille erinevad teadvustamistasandid näivad praegu eriti moes olevat. Tervislikkus, skulptureerimine, disain, varuosad.. inimene masinana on iseennast uuendades väljavahendamas, aga ta arvab ikka veel, et tema valitseb olukorda, sest tal on aju. Mina küll ei saa aru - või õigemini, mul on väga raske uskuda - et kui mingit juppi meie surelikus kehas asendatakse või parendatakse, siis oleme me sama lihalikul ja ausal moel inimesed edasi. Ei ole ju! Masin kui mõistuse leiutis on juba meie iseenda aitamise võimest üle pea.  Aga kriteeriumina jääb sellest kõigest hoolimata alles sisestusajend. Selleks, et ajendi põhjust tuvastada adekvaatselt on vaja tajude teravust. Ja siinkohal läheb füüsiline ja vaimne maailm jälle kildudeks.

Aga noh, elada on siiski väga suurepärane ja luksuslik. Viimasel ajal on iga koht kuhu ma lähen minu jaoks nagu paradiis. Eks need depressiivsed lihtsalt peavad tunda saama oma kubruse põhja enne kui nad midagi muud tundma saavad, meist keegi ei saa seda teha nende eest. Aga viisakas olla on sealjuures vähim, kuidas neid mitte häirida.

 

 

 

naturaalne religioonilugu

Let us become thoroughly sensible of the weakness, blindness, and narrow limits of human reason: Let us duly consider its uncertainty and endless contrarieties, even in subjects of common life and practice: Let the errors and deceits of our very senses be set before us; the insuperable difficulties, which attend first principles in all systems; the contradictions, which adhere to the very ideas of matter, cause and effect, extension, space, time, motion; and in a word, quantity of all kinds, the object of the only science, that can fairly pretend to any certainty or evidence.

Ma lasin endal oma loomingulise ja emotsionaalse funktsioneerimisega liiga kaugele minna. Energiad ei olnud ühildunud ühtsele fookusele, vaid rippusid laiali ja killustasid mind nii et ma kaotasin aegruumi tähenduse - ma ekslesin ajas kahe aasta sees. Üks hetk ma tõesti ei mäletanud, mis aastal ma elan. Rääkimata sellest, et alles eile avastasin ma Gmailis, kuidas vanade kirjadeni jõuda - ma olin veendunud, et mind on mu minevikust ära lõigatud ning seetõttu pole mul enam õigust eelnenut isegi meenutada. Nii hullusti olin lappes, jah.

Nendel päevadel, nagu täna, kui taevas on lihtsalt valge ja varje ei teki, sest valgus on jaotanud kuidagi võrdselt ja ühtlaselt - sellises looduse meeleolus on peidus samasugune igavikutunne, apokalüptilisus ja düstoopia, mida ma iseenda sees tundsin. Sellest kirjutada lugusid, nagu varem - praeguse seisuga tegelikult mõttetu. Ma olen tõeliselt hea proosa jaoks veel toores, sest ma olen ikka veel liiga vaatlev - ma pole piisavalt inimesena elus osalenud, mulle on võõras sotsiaalsus selle kerges vormis, nagu see on omane sotsialismis kasvanud eestlasele. Kuna ma oma töös selle vaimse lõhe märkide jälgimisega juba nii palju tegelenud olen, siis pean ma ka praktikas selle ajarände sisemiste liikumiste kõrval olema. Ja milline vabanemine on ikka veel mõista: ma olen elus. Ja see on tõesti napikas.
Olen küll omandanud uue võime kirjutada, uue kihi olustiku edasiandmiseks, aga ma ei suuda veel oma pinstlit portree jaoks värinata käes hoida - suurem laastamistöö on ju alles möödas, selle rusud veel hõõguvad ja ma ei saa hakata otsima tükke, millest midagi uut ehitada ainult seetõttu, et vana tükid mulle armsad on. Meeleheide on eile.



See kõik algas päevadega, mil ma jooksin koju enne päikseloojangut, et ridades paljundada oma elu, kestis öödes, mil puhastasin oma keha pestes hingi, keda ma ei tundnud ning värises pimeduses, milles kartsin, et päev ei algagagi..

rahulik alistumine

Mul pole vist tõesti võimalik enam seksuaalsust uurida väljaspool usku, sest iga religiooni eesmärgi tipp on armastus - selle kujunemine, ma tahan uskuda, on ju ometigi ajendatud parandamise soovist. Usu küsimus on inimese säilimise küsimus, aga kas naturaalsus on limiteeritud? Mis ei oleks kunst, kui kõik on kellegi looming? Nendele küsimustele saab vastata ainult see, millist lugu üks või teine eelistab.

Mu usk on teadmisest alati suurem olnud, sellest ka mu praktiline vigade teostamise vajadus. Aga mõndasid asju enam ei viitsi teha. Teistest ei taha lihtsalt kuidagi loobuda. Ma pole täna veel nii kaugel, et julgeksin esimest valikut uuesti usaldada, aga see on mu uus eesmärk. Samamoodi, nagu ma suutsin oma muusikasõltuvusest üle olla, leian ma endas kindluse mitte kahelda esimeses valikus. Oleviku esimene valik, nüüd ja praegu, alati lähtuvalt rahust iseendaga, eal unustamata võimet end valitseda. Usaldada iseennast on usaldada maailma. Aga mehel, kes mind päästis, oli mu sõbra kuju, kellesse ma armunud olin. Ükskõik milline jumal võib siis ju võtta ükskõik, millise jumala kuju. Füüsilist intiimsust tunneb aga lõhnast, samamoodi nagu headust tunneb sõnast - see, kes lugeda oskab. Ja lugema õpetamine, selle soodustamine ja julgustamine on religiooni üks paremaid algatusi.


Mu paradoks on olnud tundmise- ja teadmisjanu tasakaalutuses. Ratsionaalne teadmine on mind kehast kaugendanud ning seetõttu on ka eneseusk kõikuma löönud. Ma taasavastan oma keha piirjooni läbi pildi. Kuni ma jõuan tagasi teiste inimeste lugudeni, ilma, et need mind omamise asemel vahendaksid - liini-kui hingepidi.

Fotod: Aleksandra Tšoba