26aastaseks saamine

Olen sündinud 1989. aasta 28. juuli hommikul umbes 10.30. Ma olen Lõvi (tule element) lääne  ja Madu (maa element) ida astroloogia tähenduses. Mu elutee number on 8(!) ja isiksusenumber 11. Muide viimast üle kontrollides ([numeroloogia] mäletasin millegi tõttu ühte, ja osade arvutuste järgi kahekohalist numbrit ei jäeta, aga 11; 22; ja 33 on kõrgemad levelid ühekohalistest, mida ei tuleks kokku liita, sest nende vibratsioon kajastub juba ikooniski) jooksis kokku üks väga kosmiline uitunistus, mille ma enda jaoks hiljuti ära märgistasin. Kuna ma tean, et ma abiellun, siis kevadel sain aru, et see peab toimuma novembris, sest see on läbi mu elu olnud kõige depressiivsem ja ellujäämise seisukohalt raskem aeg. Mu positiivne programm nõuab, et kõik katkine ja halb tuleb oskuslikult karmateenijana vahetada välja terve ning ilusa vastu, seega sellest novembriloogika. Ja kaheksa - see on mind alati kummitanud. Olen korduvalt numeroloogia seltsis aega veetnud, aga ega need numbrid kõik ka mulle meelde ole jäänud, ent kahesas oli midagi. Kaheksa on igavik! Ja nii ma mõni nädal tagasi mõistsin, et minu "ohh ma teeks seda kaheksandal novembril" on kodeering: igavesti üksteisega. Ja nüüd tuleb välja, et see on algusest peale mu küljes rippunud. Ent kui asjad sedamoodi jätkuvad, tundub, et peaksin iseendaga abiellumagi, sest mu prints..?

Käisin hiljuti pulmas ning see praegu õhutab veelgi neid mõtteid, aga niimoodi täie aru juures olles. Sest mingeid asju ma lihtsalt tean. Aimasin aastaid enne psühhiaatriahaiglat, et sinna tõenäoliselt satun, teadsin väiksena, et varastatud ratas tuleb tagasi, teadsin kogu aeg, et Midagi on veel juhtumas. Ja kogu mu unistustemaailm elab tänaseni oma vankumatut teadmiselu igal ööl enne uinumist, mil ma kellegi eest varjamata sinna sisenen, et olla armunud elamise võimalikustesse, milles südame tungile järgnenuna valin oma lemmikpildid, kus toimub mu tuleviku lühistsenaariumide selgeltnägemise sessioon. Ma olen unistaja, alati olen olnud ainult unistaja - hõljunud kuskil mujal ning nutnud ja karjunud olen, kui minu maailma, mis on tõesti nii õrn ja kaugel, on purustada tahetud. Aga kõigil ei ole vist unistustemaailmu - või pole neil jõudu, et nendesse uskuda? Ma ei heida seda neile enam ette, ma ei vihka kedagi, kes mulle haiget on teinud, eriti mitte neid, kes on tahtnud head, oskamata pakkuda mulle tunnete lihtsust, mis pole seotud kinkimise kohustustega. Selgitavast silmavaatest ja tingimusteta vaikusest piisab, sest ma mõistan väga palju ka sõnadeta. Tihti rohkem, kui tahaksin. Seepärast ma isegi vaikin. Pigem vaikin, sest aina vähem tahan ma väljendada seisukohta, mis kellestki olenematutel põhjustel muutuda võib.

Aga siin reaalsuses liigub elu närbumise poole, inimese eksisteerimine on vananemine ja mida aeg edasi, seda selgemaks võiksid muutuda nii pildid, mida ma näen, kui vaatan, kui ka need, mida ette kujutan. Ja selle eluaasta lõppedes vaatan ma esimest korda ka üle õla - mida ma oma eluga teinud olen ja kelleks ma läbi selle saanud olen. Natuke kurb on, et senimaani seostatakse mu märkimisväärsust isiksusena esimese ilmunud raamatuga. Sosinatest rääkimata, ei näi maailm kunagi mu hingemaastikele järele jõudvat - sellele, mille väljadelt end nüüd suhteliselt üksildasena leian, kuigi selle esiraamatuga justkui oli nii palju lootust, et nüüd, Maailm, nüüd me astume dialoogi. Aga ei, huilgan hoopis lihtsalt üksinda armastusest, mis kirjanduse abiga sidus mind lootusesse ja uskumisse, millest räägivad muinasjutud. Omamoodi olen nullpunktis, mis on parem, kui miinus, millega alustasin. Plussi jõudmiseks läheb veel aastaid. Aga ma olen algust teinud. Ma ei lõpeta enne, kui olen valmis saanud proosalugude kogumiku "Hingehügieen". Luule on lumme kusemine, seega üks luulekogu tuleb ka veel enne seda, aga kes seda kuradi luulet loeb. Mu viimased luulekogud tolmavad raamatupoodides aastaid ja ka e-raamatud on lõpmatuseni saadaval, aga kuna keegi neid ei osta, siis ma ei saa isegi mingeid arveraporteid enam. Lumme kusta, jah, see on üsna adekvaatne väljendus mu karjäärile senimaani.
Ent elu kui töö, karjäär kui areng - seda on olnud. Viimane algas soovist teha nõrkustest tugevused ning selle mängu hasartsus pole mind jätnud. Võitlus käib korraga mitmel rindel, aga eelkõige on see kogu maailma kunsti sisu: inimene ja teised inimesed ta ümber. Suhe on ikkagi maailmaga, suhe on iseendaga - ümbritsev on kõigest selle peegeldus. Kuna kõik oleneb mu pilgust, siis langeb valgus piltidele just sellisel nurgal ja toonil, mida ma enese seest kiirgan. Seega perspektiiv - see tuleb enne kõike paigal hoida. Tänaseks saan öelda, et vaatenurkade paljusus on miski, mis teeb elu ühteaegu mõistetavamaks kui keerulisemaks. Mõistan nii mõndagi inimest, keda ma näha ei taha, temast pigem hoolideski, ent loojaidealism ei andesta selgrootust, lodevust ja alla andmist. Kindlasti on sellises maksimalismis suutmatus leppida iseenda nõrkustega. Kui võitlen igapäevaselt leides jõudu mitte jääda kinni eilsetesse, siis nõuan ma seda teistelt määral, mida pole tegelikult ei mina ega keegi peale jumala võimeline hindama. Ja mu vältimised, neid ei maksa liiga isiklikult võtta - praegu on see minu viis rahu hoida. Sest ma ei saa öelda välja sõnu, milles ma kindel pole, ent ma ei saa iseenda sees ronimist seetõttu pooleli jätta, et keegi redeli allpool vajab minult saadud peasilitust. Mu prioriteedid on rohkem kinnisideelised, selline on mu kirg, et ei saa lihtsalt sädeleda, pean põlema.

Aga on nii palju eilseid, milles veel kinni olen ning see pole praegu üldse esimene kord, kus väldin olukordi või inimesi selleks, et neid eilseid endas lahendada. Mingid situatsioonid meenutavad liigagi seda, kes enam olla ei taha, on inimesed, kes meenutavad mulle osa endast, kes ma enam ei ole, kedagi, kes on iseenda potentsiaali hale vari. Ja isegi kui neile seda näkku karjuda, ja nad seda mõistaksid, ei saa nad enne millestki aru, kui pole iseenda sita sisse lämbunud olnud. Mitte keegi ei päästa mitte kunagi mitte kedagi, peale inimese, kes kogeb iseennast. Ja ma tean seda, sest despite all my rage I am still just a rat in a cage.
Võib-olla pole tõesti ilus vaadata surnud mehe matusepilte ainult sellepärast, et näha seal ta ilusat poega, aga fuck this shit, ju ma olen värdjas, aga ma olen elus ja ma tean, mida ma tahan. See on kõige kõvem asi, mida ma saan endale sünnipäeva puhul öelda. Ma olen 26 ja tean, mida tahan, sest tean, mida ma ei taha. Ma ei taha surra kahetsusega, et ei ole end selgeks teinud, et pole aru saanud, et ma pole üritanud - et ma pole andnud endast kõik, et olla õnnelik. Ja ma tean, et minu õnn ei ole kellegi teise arve peale minu enese, ma olen looja ja minu asi pole vastutada tõlgendaja eest, sest mina teen oma tööd oma võimete tipul. Iga liigutus on suund väärtuste seast, mida õigeks pean, iga mõte on väljendus metsikute emotsioonidest padrikust väljamurdmiseks. Eks igaüks peab oma missiooni ise leidma, ent seda kellelegi ette öelda küll ei saa. Kokkuvõttes see, kuidas ma elan, ehk see, mida ma teen, teenib niikuinii midagi suuremat sellest egost, mis on inimeseksolemine. Et see nii või naa on ületähtsustatud, võiks sellega vähemalt teha kõike pähetulevat, sest mind näiteks ei himusta see luu, veri, lihased, nahk ülesehitus, selle uuestisünd ei ole küll mu top goal - hoiab liiga kõvasti kinni. Sellepärast pole ma kartnud end ilmselt ka hävitada nii paljudel eri viisidel, aga see on mulle pigem umbrohuteooriat tõestanud. Umbrohi on badass bitch. Oma enesetapukatsetest üle saanuna ootan ma siiski aega, millal ma koju saan. Aga mine sa tea - võib-olla mul on palju kodusi?

Ehk on igas inimolendis on veidi mind?

puhastus

Olen proosakirjutamisega teinud oma tunnetest töö, mis loodetavasti lunastab mu kirglikkuse lõplikult. Hakkan vaikselt aduma, kui palju eraklikum on kirjutamine ükskõik, millest muust, mida ma ettegi kujutadagi suudaks. Ja kui koba ma veel olen, milline algaja oma maailma teisteni viimises. Aga rahulikumaks kogu ümbritseva elu ümber ei tee mind mitte miski peale kirjutamise. Sest seal muutun ma kogemuseks, mida ma läbi olen elanud, mõistes seda veel põhjalikumalt. Niimoodi enda isikust eemale ujuma õppides lepin ma kergemalt tunnetega, mida inimesed minus tekitanud on. Need kustutamatud muljed, millest ma lahti ei oska lasta, millest ma kunagi lahti pole osanud lasta muul moel, kui need endast ära andes. Ja vist polegi see loovutamine, vaid ikka see vana hingeinventuur, vaikus ja ajatuses närbuv noorolek.

Ja kerge on, nii uskumatult palju kergem, kui sul on kaasas tühjade ridadega raamat ning pastakas. See on kogu mu mõte - täita read, mida pole veel kirjutatud. Sõltumata kellestki peale olukorra, kuhu mu süda mind viinud on. Aga kui palju muid maailmu on, millesse põgeneda, peale armastuse, mis sellegi poolest armastusest loodud on. Pole enam tungivat vajadust kardinaalsete arvamuste järele, nagu vabaneks põhimõttelisusest üldsegi. Täna on nagu jõena voolav vesi, kus kirkamal hetkel on inspiratsiooniga toitvaid kalu, aga kindlamana alati liikumise vool ise, mis aina kulgeb ja liigub ebamäärasesse alatijuhtuvasse tulevikku.

Vaevu me üksteist tunneme

Kuidas armastus võib olla selline, et paneb sind nii veidralt käituma, et sa ei ole enam sina ise, vaid kõige põhjalikum tunne, mida sa ei kontrolli. Sa muutud hirmuks praeguse hetke uskumatuse üle, milles me koos viibime, sest see on nii kipitav, ja mõte selle lõppemisest võib sind justkui tappa, nii et sa põgened, sest ei suuda nii suurt tunnet ja nii tähtsat võimalust - surma võimalust - ühes hetkes ära taluda, ja kaod! Ja mina kaon, me kaome eri viisidel ja väldime eri võimalustel, sest see on talumatult ebareaalne, millise sünergia me moodustame. See pole millegi eelnevaga seletatav ning selle kulg on ootamatum, kui me ette kujutada oskaksime.

Vaevu me üksteist tunneme ja sa ei anna sellele võimalustki. Sa läksid ju ära ja nüüd tulid sa tagasi, mis võimalus sul enam olla saab, sa oled ju kahe vahel, kinni oled sa. Mina ei saa sind päästa, ainult ise saab otsustada, mida teha ja sa ei tea, sa tõesti ei tea enam, mis on õige. Mulle ei ütle sa midagi, ühtegi vihjet ei anna oma teadmatusest, selle mõtlen ma praegu kaasa, ma ennustan su tundemaastike selle alusel, mida ma su silmadest näinud olen, mida sa öelnud oled ilma sõnadeta, ainult seda ma oskan lugeda, seda loen ma küll meeleldi, aga ega minagi saa sind aidata, ainult mõista võin sind ilma hinnanguta, ilma sunnita sind minu poole tulema.

Torm, torm, ega torm tulemata ei jää, sa näed ju kuidas marutab, tunned seda, mida ei seleta vaid väldid, oodates, et see ise end lahti mängiks, su tunded selgineks, üks käsi su käest lahti laseks, et teise saaksid haarata. Maailma lõpp, maailma lõpp! kahte ei saa olla korraga!
Neid sinu tundeid tunnen ma ka, ma saan neist aru, kuigi sa pole mina ja ma üldse ei näegi sind, aga ma saan aru, mida tähendab olla inimene, kes kahtleb iseendas. Ja vahel ma küsin endalt, kas sa selle pärast läksidki nii kaugele, nii nii kaugele maailma otsa, et seal oleks lihtsam või oli see saatuse mäng, millest sa haarasid, ma tean, kui magusad on need võimalused elada elu äärealadel, hoida teki servast kinni kui lained juba üle pea peksavad. Aga ikka lahti ei lase, kõik teised on juba kadunud, aga sina oled ikka veel keset loksuvat merd, kabiini turvalisus on viimane võimalus end päästa, aga sellesse ei tule ju esimesel võimalusel peitu joosta, kus sa sellega, ma ju tean seda kõike! Mina põletan end tuhaks, aga see hetke surm on sama, kui laevahukk paadis, millega sa üle ookeani sõitsid.

Kõike seda arvesse võttes tahaks ma ainult oma isu tagasi saada, isu täita seda tühjust, mida on täitnud inimesed, eriti sina, aga kellest ma ei tohi sõltuv olla, eriti sinust, aga kelleta ilmaolek teeb mind seest õõnsaks, kui ma harvadel päevadel, mil ma enam ei lase endal olla kontrolli all, kui on armastusfilm, ükskõik, kui hea või halb, mis võtab mind päevadeks jalust ja raputab lihtsalt võimalikkusega, et sa mind armastaksid, et selline armastamine on võimalik kunagi kuskil kellelgi, mida ma sinu sees olen tundnud, siis ma kirjutan neid ridu ja jumala eest, ma ei tea, kellele seda vaja on, kui mulle, kes olen mina, et sina neid loeksid, ah.. antagu tagasi mulle isu täita see tühimik enda kõhus millegi muu kui sinu tagasi igatsemisega igast unenäolisest korrast kui me kohtunud oleme.

Siin Saaremaal

Eile enne magama jäämist
ma igatsesin teda väga

nagu oleks ta mind puudutanud

kuigi ometi
ta ei saa minuga isegi kokku

sellele ma ei julge loota

et ta tahaks

aga ta tuli jälle
hoopis unenäkku
vestlesime seal pikalt
muudkui käis mul järel
tahtis teada, mida ma mõtlen
kuidas mul läheb

ja ma rääkisin talle kõik
oma mõtted ja mured

Kas ma kunagi ühtegi poissi
nii kaua taga olen nutnud
varsti saab kaks aastat täis
ja ma ei taha kedagi teist

*

Täna hommikul kuivatasin tormi käes juukseid
õudne maru vahetas laupäevase päikesepaiste

kass kadus korterisse ära
ma ei tea, kuidas see võimalik on

kas see on orkaanihoiatus
või minu unenäokurbus

mis ta haihtuma pani

igal juhul tunnen end süüdi

et selliseid tundeid tunnen
selliseid mõtteid mõtlen

Rohkem kui midagi muud

eelistaksin olla Debussy klaverimäng

kui kurb eesti poetess

tagaigatsemas oma ainukest
lemmikut eesti poeeti

*

on midagi meis
millest nad kunagi aru ei saa

pole plaani, vaid unistus

pole aega, vaid hetk

mida kaugemalt vaadata
seda selgem see näib

hinnangutes on valu
mida ma sulle ei anna
sest ei unusta merd
mille lained mind murdsid

ses meres, mida ma tegin

ja miks - ei mäleta

tung hõljuda oli vaid suur

aga põleda saab vaid
kuivalt ja kainelt
nagu ma nüüd olengi

vaid sinu raamatute tuhk
piinab veel kui hävind võimalus
lugeda su elu lehekülgi

kuni surm meid lahutab

Mu tee ei pruugi olla kellegagi seotud. Mulle näib see tõsiasi viimasel ajal üha süvenevat, kuigi ma ehk intertsist armastan unistada rohkemast. Või olen ma pettunud sedavõrd, et ei julge enam absoluutse usuga ette kujutada, et suhtes olemine tegelikult võimalik oleks. Midagi igaviku ja olme vahel jääb mulle arusaamatuks ning seda korvan ma huviga teiste inimeste elude vastu, millest kogun psühholoogilist andmebaasi nii et viimase paari päeva jooksul olen avastanud mõttelt, et ma olen pigem uurija, antropoloog, kes ainult jälgib, mitte ei osale. Igasugune teadlik mängu astumine on mulle alati vastumeelne olnud. Ei teagi täpselt, kas see on midagi olemuslikule truuksjäämisest, või võimetus rolli vahetada, sest see on midagi, milles end ebakindlalt tunnen, sest füüsiline maailm ja mängu tihedus võiksid mul midagi märkamatuks jätta, kui ma seda eemalt ei vaata.

Igal juhul ei mingeid mehi, niimoodi korrutan. Ja isegi kui ma olen arved ära klaarinud, nii selgesõnaliselt kui ma oskan, piiravad nad mu oma tundmistega ikka mingil moel sisse. Nende keel vääratab oma reetvaid valesi ja mõtlematuid sõnu, millest saab ainult järeldada, et nad ei ole oma väljendusis vabad, vaid krampis - neil on midagi varjata, hiden agenda, suhtluslevel pole võrdväärne ja miks ma peaksin tajuma pidevalt ähvardavat vastutust, nagu mul on roll nende tunnetel minu suhtes? Mina ju ei taha, et neil oleks mingeid tundeid.

Elus esimest korda mõistan ma täielikult, miks välditakse teda, kes on olnud armunud. Sest kui ta oli, rohkem või kauem kui sina, siis sa ei tea täpselt, mis põhjustel ta nii agaralt edasi suhelda tahab. Alguses on test, et ju võiks saada vabalt, aga siis tulevadki need "ei, ega ma sellepärast,", "ah mehi lantima,", "ma ei taha su kätt paluda," ja totaalne arusaamatus ignoreerimisest. Ma ei taha mitte mingil juhul rohkemat tähelepanu, kui tähelepanu selle suhtes, mida ma olen vaimuna.
Naiseksolemine ei too mulle praegu kasu, vaid peletab mu mõtted eemale igavikult. Olla naine, kes otsib märke igavikust on naine, kes võib potentsiaalselt olla abielluja, aga kes päris kindlasti ei ole su järgmine üheöö suhe või ekstravagantne tüdruksõber, keda oma hipsterist "sõprade" seas näidata. Fuck off nende teemadega, minu armastus on kas inimlikul tasandil empaatiline või maksimaalselt romantiline totaalne tunnetemöll. Ja ükski meestest ei pane mind neile järgi vaatama. Keskpärasus on mu sõber, mitte abikaasa.


Ja jälle Tallinna poole sõites, olles väsinud siin pisikeses Tartus nendega kokkupõrkamistest, mõtlen, kas ma põgenen iseenda või nende eest - kust see piir läheb? Kust algavad ühe inimese tunded ja lõppevad teise omad? Miks need ei hävi, vaid neid saab ainult lahti hargnema lasta.. otsustades mitte vaadata suunas, kust need alguse said. Sest esmakohtumistes on puhtuse alge, milles pole ühtegi järeldust ega järelemõtlemist olnud. Ja kõik meie kohtumised on õppetunnid, aga kas õppetunnid eraldusest või koosolemisest?
Ma tahan liiga palju, aga ei suuda leppida tõsiasjaga, et ideaal pole võimalik. Aga esimene tripp ei tule kunagi tagasi. Saab tulla ainult uusi trippe. Teistsuguseid. Neile tuleb vastu minna.

kosinak

Keegi teine ei ole süüdi selles, mida ma tunnen. Minu võimuses on valida oma reaktsioone. Kui ma ainult võtan aja, et süveneda.
Kahtlustan, et Päikese lähemalolek suviti tervdab midagi mu tundeelus sedavõrd, et mingi osa minust läheb paratamatult tasakaalust välja. Ma justkui ei kontrolli iseenda kütmismehanismi enam, sest miski lõõmab minust olenematult niikuinii. Et see on minust suurem, siis seda ma kuidagi kinni ka keerata ei saa ja pean leppima, et isegi ilma igasuguste aineteta on elu ettearvamatum kui tavaliselt.

Õnneks ma jumaldan päevi, kus ma mitte kedagi nägema ei pea, sest ma ei taha. Ja sellepärast ei peagi, et ma ei taha. Nendel päevadel olen ma vastik inimene, sest olen segaduses - kogutud info on läbi töötamata ning see segab edasist vastuvõttu. Võib-olla olen ma lihtsalt vanamoodne arvutiprogramm, mis liigsete liigutuste peale kokku jookseb. Pole mõtet liiga palju käppida - see tekitab ainult rohkem lühist.
Ära ürita mind aidata, sest ma saan ainult ise ennast aidata.
Kui see pole just salvrätt, mille sa hommikuks mu voodi kõrvale paned. See on ilusam kui tuhat sõna.

Avastan iga päev uusi tahke üksindusest. Mitte kunagi pole olnud see nii meeldiv ja vabastav, aga samas ka õudutekitav, sest kogu mu aeg on täidetud mu enda loodava mõttematerjaliga, mu enda looga inimseseksolemisest, mis on ühteaegu oma eraldatuses nii mõttetu, aga energeetilisel tasandil loodetavasti tähtis, sest minu olemuslik impulss on dikteerivas määras mu eesmärgiga. Pole ka välistatud, et mida aeg edasi, seda enam iseendaks ma saan, aga vahel närib mind seejuures võimalus, et mida triintasujamaks ma saan, seda müstilisemaks ja arusaamatumaks ma maailma jaoks muutun. See ei pruugi olla tingimata halb, aga üsna kindlasti on see üksildane.

Aga kui mul nendest kolmekümneaastastest poisikestest ja nende tempudest villand saab, ja oi, kuidas on saanud!, siis unistan ma ikka mingit abieluunistust. Üks ja lõplik armumine on mulle küll veel määratud, ma rohkem ei tahakski. Aga mitte nii pea, sest mul on läheduses läppunud õhust veel üksinda mere ääres end värskendada vaja. Seks ei ole kunagi lihtsalt seks. See on ütlemata sõnade lubadus, kiindumuse piiride ületamine ja väga suur truuduse küsimus. Ja salajane lootus leppimisele, mida pärastised sõnad ainult lõhkuda saavad. Kui sa ühes hetkes oled olnud see, kelle pühadust austatakse, siis kuidas võib olla, et järgmisel momendil armastust ei ole.
Keha on tüütus, aga milliseid õppetunde ta kogeda laseb. Küsin endalt ikka, et miks füüsilise maailmaga pidevalt konflikti satun, aga tundub, et olen ikka liiga pilve(de)s, et vastuseni küündida.