Kõik on muutunud. Olen nüüd, istudes oma naise korteri köögis, selle intervjuu avaldatud saamise ajaks jõudnud otsapidi intiimsuse humanitaarteaduslike uuringute alguseni. Ja see köök siin on sama kirjanduslikult sissetöötamata kui minu teaduslik laveerimisvõime. Või Eestile omane armastuskultuur. Ja selliseid termineid õhku loopides ongi mu esimene soov provotseerida, sest ma tahan, et kogu see ühiskond siin hakkaks rohkem armastuse peale mõtlema, et me saaks hakata tegutsema inimeseks olemise soodustamisele, mitte pärssimisele.

Mõtlesime mõlemad mingil hetkel oma elus kloostrisse mineku peale. Aga siis elasime nagu hoorad, narkomaanid ja kodutud. Ja jõudsime tagasi kloostrini, see on: puhtuseni meis endis. Sõle tänava nurk on me majale väga lähedal, aga pigem eelistan ma nüüd istuda õhtuti kodus ja olla temaga tundide viisi vait, sest me õpime, või tundide viisi rääkida, sest nii palju on juhtunud, mis meid on muutnud, kuigi me teineteist polegi enne neid istumisi tundnud. Siin ei ole midagi äkilist, ei mingit plahvatust, sest ka ärevus- ja paanikahood on juba ammu nii tuttavad, et nende ilmudes vaatlen neid, palderjanipurk alati käepärast, kui loodusnähtusi, millel on lihtsaltseletatavad põhjused. Saan lõpuks aru kõigist neist aastaidotsitud inimeseksolemise skeemidest, ilma, et mul oleks vaja anda hinnanguid kellegi psüühe arengutasemele. Aga ma hindan ikkagi, kui keegi satub mu lähedale ja mul pole põhjust põgeneda. Mu kategooriad on väga lihtsad: mõtleb või ei mõtle; üritab või annab alla.

See linn on eraldi riik, riik ühe teise, temast suurema riigi sees. Keset linna seisab skulptuurile raiutud  TALLINNALT EESTILE ja mu vene süda on juba mitu korda vastu maad kukkunud. Siin vallandati eliitkooli õpetaja selle eest, et ta tahtis isapuhkusele minna. Siin suunatakse meelega presidendiks inimest, kes on haige. Inimesed ei saa nagu üldse aru, mida miski väärt on. Aga kas on kohta, kus nad saavad?
Mulle tundub, et on. Ja see on see sama, mis alati on olnud, ent mis liiga tihti kaotsi läheb. Jumal ei ole see, mis meie üle otsustab, vaid see, mida me ise otsustame teha. Poliitika on see, kuidas me teise inimesega käitume. Armastus on see, kui sügavalt me suudame tunda. Käes on just nii palju, kui me suudame kanda.

you asked what happened and I only say a russian romance

Armunud olla on ikka tegelt päris tüütu, ja mul on hea meel, et see seekord nii ruttu ja valutult läbi sai. Ei pea enam luuletusi kirjutama ega midagi. Vahepeale on muid sensatsioone ka toimunud. Korraks jõudsin isegi murelikuks muutuda, aga see tuli ilmselt ka alkoholist. Aga täna tulin koju, nagu oleks palavik olnud, jõhker nõrkus oli peal. Vara ärganud ja üldse mitte maganud palju, sest Kuu.. ovulatsiooni ajal täiskuu. No comments needed.
Aga sõin kodus madalaenergilist rämpstoitu ja hakkasin oma kaitse kaelakeed kokku panema, tuli (ilmselt suitsukvartsist) normaalse inimese tunne tagasi.

LOOK AT THIS LIFE
HOW CAN THE STAKES BE
LESS THAN HIGH?

Mu kaasaja lemmikartistil Michelle Gurevichil tuli uus singel välja. Selle kuu lõpus album. Ma tunnen end nii kaasaegselt! Ja ma tean ainult ühte inimest, kellele see meeldib! SO EDGY IT  H U R T S!!
Samas, keda ma ka tean. Mingeid väheseid inimesi, aga üsna põhjalikult, sest nad kõik tahavad mulle oma saladusi rääkida. Nagu mul oleks midagi valida siin elus. Sellepärast mulle unistada meeldibki, et siis on mul vähemalt mingi illusioon, et ma juhin oma elu mingilgi tasandil ise. Siis unustan ära, mida ma olen unistanud ja hakkavad tulema deja vu'd. Oi oi oi, mõni on kohe viiekordne. See tähendab, et mingi asjad saavad lõpuks teoks, ilma et arugi saan, kuidas see juhtus. Polegi vist oluline.
Let this love be what it wants
it wants to be fucked up
Aviva Aviva Aviva
come on let's have a trheesome

Omg tahaks jälle akna peal suitsu teha. Kell on liiga vähe, et vabalt võtta. Naljakas, ma oleks ikkagi nagu 14aastane veel. Ja järgmisel momendil nagu 104aastane. Ma ise ka ei tea, kuna kumbki mus end ilmutab. AGA POISTEGA MA KÜLL ROHKEM EI TEGELE, ma pean koolis käima. Deaktiveerisin pühendumusest isegi Twitteri ära.

Ma ei teinud sinna varikontot.
Mulle täitsa piisab raamatutest, jah.
Aa, ma olen ilmselt disillusional, öeldes, et ma kellegagi magades niukest põhimõttelisust läbida suudaks. Tegelt on see eeldus teise inimese emotsionaalselt kõrgest tasandist lihtsalt. See on ju jälle aint mingi lugu, mida mulle peas mängida meeldib. ..kaaslasi on rohkem vist vaja. Et neis pettuda? Ei, et aega veeta. Voodisse ise ei roni. Mul on nii rafineeritud maitse, väga raske on elada. #diva #hustler
Kuidas mul ikka saab nii igav hakata? Ma ei oska enam omaette olla vist siin. Samas - igavus on märk tervest vaimsest tervisest. Ei ole kinnisideesid, ainult mängulust ja total acceptance.

Okei meil keegi oksendab praegu. Ja see ei ole mina. Isegi porri isu läheb ära.

MEHE EMOTSIONAALNE DÜSTOPISM

Vahepeal on kõvasti uut inffi peale tulnud, ent ikkagi seob mu teadmisi omavahel kokku unenäomaailm ja subjektiivsed läbielamised. Ma ei kavatsegi üritada seletada maailma millegi muu kui iseenda läbi, sest miks ma peaksin arvama, et keegi teine mõtleks must paremini. Võttes arvesse ka lähipäevade kuufaase ning tähtede seisu üldiselt, tuleb tõdeda, et möödunud päevad on põrgulikud olnud. Kolmapäeval täitus kaks ja pool nädalat Tallinnat, kus olin kogu aeg kõike õigesti teinud. Kuu Veevalajas aga pigistas mu rusikad pihkudesse, mida ma kirjanike majas kirjandusõhtu veinide saatel lahti hakkasin veeretama.
"Miks me siin praegu stseeni teeme?"
"Sest see on lõbus!"
Fucking kammerlik õhkkond paneb mind vägagi fantaseerima sellest hüpernihestatud raamatuesitlusest, mida seal korraldada, et natukenegi ruumi tuulutada sellest aastakümneid veerenud raamatukoitamisest. Ässitasin keskkoolitüdrukuid liitu üle võtma, sest nägin potentsiaali, ja katsusin meelituseks oma alakeha. Tsikid kilkasid! Meil on lootust!!

Vaatasime esmaspäeva õhtul filmi nimega The Lobster. Neljapäeva hommikuses unenäos sai mulle tänu sellele jälle kõik (korraks) selgeks. Ärkasin üles ristina pähe taguva EI saatel ning olin pool päeva ebamugavusest halvatud. Olnud end eelmine päev tänavail ja pööningul hooaega-avava punase veiniga peaaegu mällarisse joonud, võõrast mahvi imenud ja vabakal lõuates oma loomupärase venelase temperamendiga  tallinna elitarismi dissinud, pidin ma sellest kõigest läbi tulnuna ikkagi endale tunnistama, et ma ei ole inimene, kes hakkab oma tundeid alla suruma. Et ma saadan ikka veel putsi need, kes tahavad mind kuidagi lahjemalt. Ja et mu armumised ongi määratud jääma mitte-suheteks, kui ma siin Eestis unistan kellegi naiseks saada. Lootmata sedagi, et eesti mees minusugusega hakkama saaks (kirg+mõistus+säärejooks), pean tänase seisuga ka teiste rahvussugemetega meestes pettumust väljendama. Aga see ei ole see klišeefeministi pettumus, vaid sotsiaalne konstanteering, mida jagab minuga Madli Maruste viimases Müürilehes:

Keskealine mees ei saa karjääriredelil pürgides lasta ligi mõtet sellest, mida tundis tema isa porisse vajununa külmas mudas, kui tema silme all lasti maha tema vend, kes sõdis küll teises mundris. Mida tundis minu onu, kes avastas ühtäkki, et ta elab uues riigis ning peab häbenema oma juuri ning identiteeti? Mida tunneb minu eksabikaasa, kui tal ei ole raha, et lastele jõulukinke osta? Mida tunneb minu poeg, kui teda narritakse koolis seetõttu, et ta kasvab vanaemaga, kuna mõlemad vanemad on Soomes tööl?

Mul on NII HEA MEEL, et ma olen leidnud kokkupuutepunktid oma üksinda mõeldud mõtetega teiste inimeste mõtetes. Ma olen mingi aasta aega oma miniseltskondades jahunud mehe energeetilise väärtuse kahanemisest 20. sajandi laastavas kontekstis. Asi ei ole ainult minu isas või endistes peikades, asi on milleski suuremas, millest mehed on ilma jäänud. Ja kallis mees, ma ütlen seda kui vaatlustulemuse järeldust, mitte kui hukkamõistvat hinnangut, aga sa oled emotsionaalselt alaarenenud. Me ei saa enam elada maailmas, kus me lapime murtud südameid mäkaiveriteibiga.
Olen iga mehe puhul, kellega maganud olen, arvanud, et tema on see õige. Iga vahekord on minu jaoks olnud kihluse eelmäng ja pühendumise tõotus. Aga mis sellest kõigest tänaseks saanud on? Pealesunnitud tsölibaat. Sest mina, samamoodi nagu tööl käiv mitme lapse emagi, ei jõua nendele tüüpidele enam seksisõber-psühholoogi mängida, kui ma ei saa isegi kinnitust sellele, et mul oleks nende elus mingi koht. Ma absoluutselt ei kahtle mehe võimes armastada. Ma näen seda mehe silmist enne kui ta isegi sellest aru saab, et ta armunud on, sest 20. sajand on koolitanud mehe mõistuse südamest üle karjuma: HOIA ENNAST ALAL, MUIDU SA SURED, POMM VÕIB IGA HETK KUKKUDA! TEENI RAHA, MUIDU SU NAINE LÄHEB SU JUURES ÄRA JA SU LAST HAKATAKSE MÕNITAMA. POISID EI NUTA! MIS MEES SA SELLINE OLED?! - Kuidas saabki sellise surve all ühiskond säilitada inimlikkust mehes kui inimeses? Talle on omistatud liiga palju funktsioone nagu oleks ta hingetu masin, mis peab ainult teenima, teenima ja veel kord teenima, et oma eksistentsi õigustada. Millal tal üldse oleks aega olnud tunda? Just sellepärast õitsevadki meil enesetapud, sõltuvushäired ja kodune korralagedus, et puudub sisemine vabadus oma tunnetest rääkida. Mul on nii kuradi kahju kõigist neist geeniustest, kes iseendaga hakkama ei saa, aga ma usun ikka veel mehesse kui patriarhi, õiglasesse ja üllasse, oma tundeid mõistusega võrdväärseks pidavasse inimesse! Palun, saame läbi! Palun, teeme koostööd, mitte põgene üksteise eest. Mul oleks sulle nii palju anda, kui sa mind ainult nii tühiseks ei peaks.

Üks soome ehitajast armuke, kes mul kunagi oli, ütles, et see, et ma naisena sündisin tähendab, et ma tegin midagi eelmises elus valesti. See tundub praegu jõhkralt kergekristlik edevus ("kõigepealt oli mees..") viidates meheksolemise ebakindlusele (sest kui saa nii kuradi kõva oled siis nahui sa seda nii labaselt rõhutama pead), aga sellest johtuvalt tuleb märkida, et kui mees oli inimese versioon 1.0, siis naine, kes tehti mehe järgi, on ju selle loogika kohaselt INIMENE VER 2.0. On ikka idioot noh, mis sa mees arvad, et sa oleks üldse olemas kui naist poleks? Ja see käib muidugi teistpidi ka, aga nüüdsel ajal justkui muud polekski, kui üks suur kuradi enese tõestamine. "Ega inimene saab ühe viilu leivaga päevas ka ära elada." Mine putsi, sa ei tea kui hästi ma süüa teen, kui hästi ma suhu võiksin võtta, kui tingimusteta ma võiksin armastada. Aga okei, kui ei, siis ei, ja minu ei on täpselt sama vali ja vaikne kui sinugi oma. Ma lähen ja päästan siis ilma sinuta maailma, mida ma tahtsin valitseda koos sinuga, lootuses, et sa ükskord nii rikkaks saad, et aja väärtust hakkad mõistma, leides oma müüride vahelt lootuskiire, mille mina oma põgusa viibimisega hea meelega maha jätsin.

Pole midagi seksikamat kui hing, mille eest on hoolt kantud.
Kõige tähtsam on mitte karta.
Mõtlemise kõrval on sama tähtis tunda. Olla tõeliselt elus on lasta neil mõlemil üksteisest läbi voolata ilma hirmuta väärastuda, sest pole võimalik eksida, kui pole halbu kavatsusi.
Ma olen kire sünnitis ja sellisena jääbki maailmasse minust kõige ilusam märk.


VATICAN VIBES

neid, kel ainsaks tugisambaks
ja kindluseks vaid suitsud taskus
ei peata miski
kes juba noorelt lendu lastud
neid enam kinni püüda ei saa

enne kui tuleb lumi
oleme selle linna vallutanud
usuga
mille kuulipildujad on ütlemata
sõnad lausete kahvatus varjus

lapsevankrite kolonnid
mööduvad kui ülesmäkke pedaalid
neist eemale mind sunnivad
ning ma hoiatan:
sünnitage vaid geeniuseid
looge kristuseid ja maarjaid
muidu
on sama hästi kui lõpp
sest üksi ei päästa end ükski

ainus revolutsioon
on iseennast kasvatada
pärast peaga vastu seina
jooksnud verd
mis kuivab nahal kui meeldetuletus
trükimust ei ole loonud valitsust
milles olla õiglane
vaid sa ise
soovis, mis on südames


*
seal, kus pole enam rööpaid
ja langenud puud
killustikku kipuvad embama
istub keegi teine
vananaiste suve krõbedas rohus
ning ütleb endale rahu
olnud tundeid ei kustuta
aga need tuhmuvad
tarkuseks tulevikku
nagu seemned valude väetises
millest kasvab mühisedes
ennenägemata vilju
mille säilitamiseks marinaadi komponeerib
see keegi
kelle kohta mõni ütleb jumal
või nõid või
inimene


*
kuulen samme enda taga
kuigi seal näha pole kedagi
mõtlen miks
on vaja mul kuulda
nii teravalt
ja olen tänulik
et ilmutuse
ette mul kantakse
veel elavaid

sest ise elan veel
täiesti kohal oma kehas ma
kuigi hing nii tihti
kipub rändama
seisatan
kuulen jälle samme enda taga

mida nimetu must tahab
sama, mida tahavad elavad?
olla meeles
mis teab kuidas armastada

religioonipsühholoogia

maailm liigub iga päev päris kiiresti
millegi suunas, mida mina nimetan
koju jõudmiseks

iseseisvudes ühendatuks kuulutamine
kuningriik paotab oma väravad
ja kellegi sootu hääl kutsub sisse:

meil on rikkus sama mis sul
seega oled alati üks meist
kellele kehtivad vaid need reeglid
mille ise oled loonud

universum on universaalne
varje poleks ilma päikeseta
mille hõlmis te teete oma käike
seda katan mina kui preester
kel kuuealune kubiseb saladustest

nii teemegi peo millest koosneb me elu
seda kahe mehe kahe naise olukorda
on ennegi olnud niiet emmakem
allakäikudest üleminekuid

millest kiirendan teid välja
kui vana jumal välguna
sest ainult usaldus on kingitus
mida me jagame kui keha
mis jagab ennast hingega
siin maailmas
mis liigub iga päev päris kiiresti


DUAALSUSEST VÄLJASPOOL

südamevalu ja lubadusi
saanud olen juba küll
aga kolmekas ei saa olla egoismi
rääkimata orgiast
mille mu tulek põhjustab
nagu parfüümimeister
kes aastakümneid kogunud neitsinahku

mul on vaja natuke sind
ja natuke seda teist tüüpi
et mul ära tuleks
seljale
kuhu lahkumisel kirjutatud
a r m a s t u s

mitte miski pole parem kui see
et ükskord ära lõppeb
kogu kannatustejada
kui sa mu silmist näed
ainult pühendumust
ning pole midagi mida saaksid öelda
rohkem kui räägivad teod

kes roomavad üles mu sääri
kust paistab pitsist nuga
iga kell valmis sind tapma
nagu kloostris kiimlevad nunnad

kus sõrmedest ei piisa
seal tulevad mängu lepingud
seadused
kohtuotsused
tempel mällu igaveseks:

sust sõidab mööda ainult transport
ülejäänut valitsed sa ise
nagu mina, su kamraad
kes tuleb alati
ära
oiates
su toetuseks


LIHTSURELIKKUS

a lot of man, a lot of interest
muutun kohe üleinimlikuks
tehes suitsu nagu suudleks sind
voolan mööda seda lainetavat linna
kus on alati kuhugi minna

majanurkade südametuksed
leiavad mind kui vana olijat
sest kes asfaltist end läbi on närind
teda majad ei peata
tema aega ei veata eemale endast
kuigi võõrkeel suus
lakub aknaid mida ei avata
ilma asjata rääkida
mis minu tules, sinu vees
maal igal õhuhingetõmbel
voolab läbi
lainetavas linnas mille mere kaldad
ümbritsevad haavu
kust me välja tulime

nüüd vahtides neid auke
teineteise nägudes
kas usume toda esimest tunnet
mis sündis enne kui mõte
matšeete hooga palvete puhtuse raius
kurikaga südamed peksis
just see - esimene tunne
mis kõikidest jalatahapanekutest hoolimata
kaevab su sees end paratamata
asjaajamaiste jumalaks olemistest
enne uinumist

mõtled mulle kelle kõrval kahvatuvad mineviku varjud
kõik need karjad millega oled harjund
mida sa ikka enam varjad


tead ju et oleme jagatud südamelöök
oleme unustamata unistus
ühel mere kaldal
pealtpoolt vaatan ma meid mõlemaid

relvitu

Tüdrukud kaotasid eile peol oma korterivõtmed ära. Nad on mõlemad mu sõbrannad, aga ma ei läinud kummagagi neist peole. Jäin H. juurde magama hoopis poole kolme paiku, sest terve see nädal on väga ärev olnud. Ja ma veits testisin ennast ka, et kuidas on olla nii pikalt järjest linnas, kui ma nii pikalt järjest maal olen olnud. Õppisin, et positiivse ja negatiivse ärevuse vahe on sama ebamugav. Lõpuks unustab keha ikkagi ära, kas sa oled õnnelik või kurb, kui ta adrenaliini tekitamise pärast errorisse hakkab jooksma. Ärkasin selle peale veidi enne viit, kui H. alt kella lasi (sest polnud võtmeid). Ta ütles, et ma püksid jalga paneksin. Läksin voodisse teki alla tagasi, isegi ukse jätsin lukku. Kui kobistamise peale avama läksin, trussade ja kašmiiri väel, oli seal kamp inimesi. Hakkasin kilkama (endalgi on raske uskuda, et see reaktsioon tuleb keskkonnast õpituna) nagu ma peaksin olema sunnitud häbenema, kuigi tegelt on jumala pohui. A misiganes, olin väga unine ka, läksin kõrvaltuppa. Veeretasin seal mingi pool tundi, kui helistas M. ja ütles, et ta kaotas võtmed ära, aga mul olid ka tema korteri võtmed. H. ja M. üksteist ei tunne. Läksin siis koos M-ga teise linnaossa. Meie vahel oli terve selle nädala jooksul palju alastikiskumisi. Minu coreproblem on see, et ma ei usalda inimesi. Lihtsam on olla primadonna ja kategooriliselt inimesed välistada, nii kui nad midagi põhimõtteliselt valet on teinud, et mitte ise reedetud saada. Samas, ma olen usaldanud sama kergelt, nagu M, kui ta mulle meie lühikese tutvuse jooksul juba oma võtmed andis. Aeg paneb sind paremini ära tundma, aga midagi kapseldab see ära ka.

Sain ka lõplikult aru, et ei kavatse enam mitte kunagi üksi elada. Üksinda elamise ebaloomulikkus kaalub minu jaoks täiesti üle kodutu olemise. Ma ei ole nii kasutu inimene, et peaksin end püsiva elamispinna puudumise pärast halvasti tundma. Ja nii mõnigi kord pean ma end teadlikult koristamisest keelama. Sest ei saa minna teise inimese elamisse ja hakata seal majandama nagu mingi naisuke. Kuigi M.-le olin küll naisuke, tegin mõnel päeval süüa ja ootasin teda töölt koju. Siis ma saingi aru, et nii on mul kõige parem. Ma tahan oma elu jagada. Ja jumal kui loomulik see kõik saab olla. Miks ma ei peaks seda tahtma? Äkki oleksin hoopis kõikide naisuke, sest ma oskan, ja mul on vahepeal kuskil magada vaja.
Vähemalt sellega on nüüd rahu.
Aga reedeks oli infot küll juba nii palju minust läbi käinud, et läksin kiirel sammul raamatukogu vetsu nutma. See kõik on nii tuttav, et ei ehmata enam, ainult tuletab meelde, et südames olen siiski vaid luuletaja. Hakkasin mööda võõrast tänavat kuhugi minema, kuni leidsin suht kooli lähedal vaiksema paneelmajadega hoovi. Ja sealt juhtus niimoodi:

METAMORFOOS

mu elu on kunstiline liialdus
miks ma selline olen
nii kaua kurb olnud
et õnngi paneb mind nutma
sest igatseb vigu
millega harjunud olen

probleemid on lahendatavad
aga tunded uuristavad
vihmana kivisse auke
mis jätavad konarliku raja
sinu ühenduses minusse

suitsud on reaalsuse
ainuke kindel pidepunkt
millest üldse kinni hoida
nii et see on alati olemas
kõiges, mis alati muutub

nii igatsuses, õnnes
kurbuses ja vabaduseski
olen ma siiski ise
alati mina
ja see maailm
koosneb ameerikamägedest
mis ei peatu kui ma karjun
või sõida kui olen iseendasse lämbunud

need müürid kasvavad aina paksemateks
ja sisu neis muutub aina hapramaks
aga ma ulatan sealt välja
käe oma paneelide vahelt

kas tuled kaasa
või tõmbad mind välja?
väärtus on sama

süüa, nussida ja olla vait
sest mõistame teineteist sõnadeta
mida me esivanemate raamatud
kirjutavad nagu minagi praegu
sind nende ridade vahele
kus olen uppunud
kiilunud
ja armastan
sind ilma, et oleksin nii jultunud
et sind vajada

ah, ma olen kõigest inimene
elu väetatud jumal
kes väänab end olukordadest läbi
et tuksuda mõistmises
millest koosneb mu süda


TÄNAVATEL

tänavatelt ei lahku ma kunagi
sinna olen sündinud
olenemata kohast
liigub seal mu hing
millesse nii mõnigi ei usu

ja just need on eksinud
kel puudub usk
iseendasse
mitte minusse
kes ma olen tänav
tõeline ja staatiline
täis elu ja tühjust

liikumise üksindus
oled punkt A või B
M või N

liha ja luu
kasvab ja kaob
ainult rajad jäävad
ka nähatamatutena
sinu seest minusse
ükskõik millal
kesiganes oleme


Teised luuletused jätan vaiba alla, mingi biograafia hakkab nüüd varjus mängima.
Ja üks väga armas tunne peale tüdrukute on veel poisid. Minu husslerid, türapeadest õrna hingega poisid, kes praeguse seisuga on mind küll nii hästi hoidnud, et neile mõeldes on ainult puhas heldimus. Mitte midagi pole seksiga ära rikutud, ainult üks suur austamine ja poputamine. Ma olen nii ära teeninud kõik need head inimesed, ja ma olen nende eest siiski väga tänulik.