meie kõigi ebaerilisus

Alustasin märkmete kogumist selle teema kirjutamiseks juba kuu aega tagasi, aga elu ja ülikool kasvasid üle pea, et siinset intiimetnograafiat tundmise teemadel edasi kirjutada. Enda mahalaadimiseks olen selle õppeaasta jooksul taasavastanud visuaalse kunstiga tegelemise, sest kui kogu elu kipub ümber sõnade keerlema, siis kaotab see kohati minus täielikult soovi end ka kohustusteväliselt omast algatusest sõnadega väljendada. Ülikool on tapnud minus luuletaja, aga süvendanud kunstnikku, ja kuigi selline transformatsioon on üsna ebamugav olnud, olen selle eest tänulik, sest leian, et ohtlik on jääda ainult ühe liistu juurde. Maailm jääks väga kitsaks, kui ma ühe tegevuse või žanriga piirduksin. AGA mu kalduvus radikaalsusesse on mind tänaseks toonud olukorda, kus mul on isegi kahju, et varem enda südameasja jaoks aega ei võtnud, sest kirjasõna on eelkõige olnud mind isiklikult, mitte institutsiooni teeniv tööriist. Eelmises postituses juba põgusalt mainisin ka empaatilist mõjutatust, mis pikemalt väljakirjutatuna tähendab ülitundliku tegelikkuses mõjutustest üleujutatud saamist - ja see on mu elukogemuse juures krooniline probleem, mis alati kordub. Ükskõik, kuidas ma ka edasi areneks, ükskõik, mis tasandil, juhtub üle saamine kõige laiemas tähenduses alati uuesti: midagi on korraga liiga palju ning ma ei suuda eristada väärtusi, mastaape ega perspektiive ja eksin ära. Ent selleks, et elus orienteerumisvõimet säilitada, tuleb meeles pidada oma loomust ehk natuuri.

Loodus koosneb aga miljonist detailist, mille omaduste iseloomu ei suuda ka teadus ette ennustada. Või kui suudab, siis väga väiksel määral ja isegi siis mitte sajaprotsendiliselt. Täiuslikkus koosneb ebatäiusliku ja täiusliku omavahelisest reaktsioonist, mitte sellest, mis inimese arvates peab täiuslik olema. Palju mõtlemine ei pruugi otseselt mingile lahendusele lähemale jõudmist tähendada, eriti kui mõeldud mõtted juba omakorda mõtlemisest mõtlevad. Seega tuleb teksti sisse kinni jäämist vältida elu enda kujundite edasi kandmisega ehk näidete toomisega, millest omakorda võib minu meelest elu kohta midagi adekvaatsemat öelda. Oluline vahe on muidugi ka elul juhtuda laskmise ja elu jälgimise vahel. Livin la vida loca vs participant observation if you know what I mean?
Ülitundliku inimese ellujäämine tähendab sisuliselt nende kahe elamise viisi vahepealses harmoonias püsimise suutlikkust. Esimene samm selle harmoonia suunas on eneseteadvustamine oma loomusest ehk ülitundlikkuse või muu (tavatundlike puhul) loomupärasuse arvestamisega ümbritseva keskkonnaga kohanemisel. Üldiselt võttes sõltub eluolu inimese kui sümboli paiknevusest seoses päritoluga nii geograafiliselt kui geneetiliselt. See tähendab: keskkonna mõju bioloogilisel tasandil kandub üle reaktsioonideks teda geograafiliselt ümbritsevate mõjutajate suhtes. Siinne indikaator ülitundliku näitena tähendab siis bioloogiliselt määratletud närviretseptorite tundlikkust, mis on muutumatu tegur, kaasasündinud paratamatus ehk geneetiline päritolu. Pealtpoolt vaadatuna on see omadus samaväärne tõdemusega, et osadel on sündides blondid juuksed, teisel punased --> osadel on paksem nahk, teisel õhukesem, jne. Kaasasündinud omadused määravad isendi ellujäämisvõime ainult osaliselt, sest suur roll on ka sellel, millises keskkonnas konkreetne isend viibib ja kui kaua. Näiteks kui punapea on ainuke blondide seas ja talle seetõttu erilist tähelepanu pööratakse, siis tema keskkond, olenemata sellest, et see on geograafiliselt sama blondidega, on teistsugune kui ülejäänud blondide jaoks, kellele nende juustevärvi tõttu tähelepanu ei pöörata. Analoog peitub ka kvantfüüsikas - jälgimisel muudavad osakesed oma käitumist. Reaalteadus ei suuda oma loogikaga selles osas midagi muud teha kui oletada, aga mida suudaks siis üksi ära teha humanitaarteaduski, kui ta oma kultuurianalüüsis ei arvestaks inimkeha mateeriat? Nii rakk kui molekul on omaette universum, mille sees olevad veel väiksemad osad omakorda informatsiooni edasi kannavaad. Konks on selles, et kui mingit osa jälgima hakata, siis muudab see oma käitumist. Aga kuidas saab korraga nii jälgida kui mitte jälgida, et mitte rikkuda loomulikku kulgu?
Kuidas elada nii, et elu oleks sujuv ja orgaaniline, aga mitte punnitatud ja ebaloomulik? Rakk võtab info vastu sellisena, nagu seda talle esitatakse, ükskõik, kust kohast see tuleb. Rakk ei saa minna kehast ära ja öelda, et ilgelt sitt keskkond on, ma ei taha enam selle organismi osa olla. Kui paljud rakud otsustavad et ikka ilgelt jama on olla, siis tekib haigus, mis tähendab, et füüsiline keha ei suuda keskkonnale vastu panna. Mu ülim eesmärk selle jutuga on see, et vaim peab olema teadlik, mis tema organismi mõjutab, sest mõistuse otsused üksi oma tahtmisega (see tähendab tema väljamõeldistega) eksisteerida ei saa, sest inimene on tervik keha ja vaimuga. Kui terviku osad eraldi tegutsevad, ega teineteist kuula (ilma mõistuseta keha on lihtsalt keha, millel puudub motivatsioon), hakkab toimuma lagunemine. Parem oleks sellest aru saada enne, kui osakesed meie sees teineteisest lootusetult kaugele poleks hargnenud. Oma viimaste nädalate kogemusest võin öelda, et olen just sellel piiril uuesti käinud, mistõttu saan oma lahkamistulemused  selle põhjustest, miks ma haiguse piiril kõlgun, siia laiali laotada.

Kevadsemester algas juba veebruarikuuga osalise tüdimusega. Pikaajaline rutiin koolis käimisega oli mulle juba tuttav ja ma teadsin, et samal viisil kui sügisel tuleb mul ka kevad edasi elada. Tausale jäi veel olmeprobleem, sest elasin ikka veel koos inimestega, kellega mu maailmavaated põrkusid. Need on pisiasjad, mis kuhjuma hakkasid ning oma lahendust ei leidnud, sest kuidas üldse saakski lahendada kellegi teise tahtmisi, kui need minu omadest erinevad? Mu pisiasjade korrashoiu palumine tulemust ei andnud, olukord ei muutunud ja ebameeldivus mu sees kasvas. Seda on väga raske tähele panna, kuna see on justkui "nähtamatu" probleem - teiste jaoks, aga minu jaoks väga selgelt välja paistev. Kuna näägutamine, enese korrutamine või karjumine ei ole mu repertuaaris, siis puudus tegelikult muu väljapääs peale välja kolimise otsuse. Millegipärast läks mul väga kaua aega, et sellega leppida, sest ma kartsin, et kui ma selliste asjade pärast ära tahan kolida, siis olen ma allaandja - elus on alati mingeid ebamugavusi ja ma peaks ju suutma neid alla neelata. Aga tegelt: kaua sa jaksad? Sinna juurde tuli üks hetk ka pingemoment koolitöödes, mis ajaliselt kattus lähedase inimese probleemidega, kellele tahtsin toeks olla. See kõik juhtus samal nädalal. Ja kuigi sain kõigega, mis minult oodati hakkama, ilmnesid klassikalised sümptomid (unetus, söögiisu puudumine, pidev väsimus) järgmisel ja ülejärgmisel päeval. Edasine oli juba kergekujuline invaliidsus, sest keskendumisvõime ja töömotivatsioon olid kadunud. Kooli minnes hakkas kohe pea valutama, mõte ei töötanud, olin nagu vahakuju, kes ootas, et loeng läbi saaks, ise oma kujutluses juba kodus teki all. Ja kuigi see oli alles hiljuti, siis sellele mõtleminegi väsitab mind. Minu jaoks on väga väga ebameeldiv olla kellegi teise otsustest sõltuv, seega on üks selle olukorra järeldusi minu jaoks lahenduses olla päriselt mõnda aega veel suuremas erakluses, kui ma muidu olen. Poliitiline pinge tungib praegusel ajal niikuinii lausa magamistuppa välja, mistõttu on minu jaoks ainult loogiline maailmale see uks sulgeda, sest see on juba reaalne inimõiguste rikkumine, kui mu lähedale tikuvad inimesed, kes arvavad, et nad teavad paremini, kuidas mina ennast oma kehas tundma peaksin.
Ega ikka ei tea küll.
Ebatolerantsus poliitikas pole aga ainult mingi kauge meediamäng, poliitika on sisuliselt iga tegu, mis mõjutab teist inimest. Olen sellest ka varem rääkinud, et mingit poliitikat ilma filosoofiata pole ja filosoofia iseenesest on maailma nägemise viis. Kui ma üldse oma õpingutest mingi konkreetse kasu saan välja tuua, siis on see arusaamine, et on erinevad mõtlemisviisid, erinevad filosoofiad ja meil on alati valik, kuidas me mingisse nähtusse või olukorda suhtuda otsustame. See, mida me otsustame, sõltub tugevalt sellest, mida me maailma kohta teame ja millele me oma nägemisvõime üles oleme ehitanud. Kas me teame filosoofiat või filosoofiaid? Vastutada tuleb igaühel muidu iseenda arusaamise eest, aga mõistus on vaid üks osa inimese tervikust. Mõtlemine ei lahenda südamevalu, mis tekib ebaõiglusest. Mõnda tunnet parandab ainult aeg. Emotsionaalsed haavad on omakorda seotud vaimsete tegevustega: nende samade otsustega, mis vähemal või rohkemal määral mõjutavad teisi inimesi. Suuremaid sõnu kui suu räägivad teod. Ja kui üks neist ütleb üht ja teine teist, siis fuck off oma pasaga, see ei ole usaldusväärne. Sellisel hetkel muutun mina väga ebatolerantseks, siin on inimlikkuse piir, kus pole enam midagi edasi rääkida. Eelistan pigem öelda ja saada öeldud ebamugavat tõtt, kui manipuleerimist, keerutamist ja meeldidapüüdmist. Sellised fenomenid mürgitavad emotsionaalset kliimat - ja see on üks stressifaktoritest. Kuigi inimestele peaks andeks andma nende rumaluse, sest nad ei oska teisiti, kui nii nagu nad oskavad,  siis tunnistan ausalt, et olen veel liiga nõrk, et andestamisega hakkama saada. Ma suudan seda, aga mul võtab väga kaua aega, et oma tunnetest üle saada. Minu meele ja mõistuse vahel on veel lõhe, see on minu arenemise koht. Ma ei oska ilmselge rumaluse suhtes tolerantne olla. Minu üleolevus sealjuures on enesekaitsereaktsioon võimaliku valu ees, mida rumalad valikud tekitada võivad. Ja selle haavatavuse juures, kus ma endal olla luban, ilmub ikkagi mu lähedusse inimesi, kes selle üle irvitavad: "Sa oled liiga dramaatiline."
Sul on liiga paks kõht.
Sa oled valet nahavärvi.
Sa pole selline nagu mina.
Sa ei usu õigesti.

Teise põse keeramine, millele kõrvakiile edasi lüüakse, tundub liiga masohhistlik. Mõistmisel on  piirid. Ma ei saa nõuda, et inimene tahaks minust aru saada, kui tal endal selleks piisavat motivatsiooni pole. Keegi ei pea minuga suhtlema, nagu minagi ei pea suhtlema nendega, kes mu tundeid ei austa. Sellise tõdemuseni jõudmine on ehk märk introvertsuse süvenemisest, mis elukogemusest tulenevalt võib-olla paratamatu on, ent samas tean ka, et elu allub tsüklilisusele, algoritmidele ja faasidele. Kui ma ei saa enese suhtes ausaks jääda, siis kui adekvaatne ma üldse ümbritseva suhtes olla saaksin? Oma elu elan ma ju ise, mistõttu on mul õigus valida, kui see vähegi võimalik on, millest ma end mõjutada lasen.
On suur vahe ebamugavuse ja valu vahel - see on suurepäraseim tõdemus, milleni negatiivsete tunnete analüüsil jõudnud olen. Valu väljendub kõige selgemini reetmises, petetud saamises, ja tihti on selle põhjuseks enese lollus, ohumärkide mitte ära tundmine. Ja mitte keegi meist, ükskõik milline, ei taha saada haiget. Valu ees oleme võrdselt haavatavad, sama ebaerilised. Ülitundlikkus on üks paljudest eripäradest, võrdväärne ükskõik, millise teise suurema või väiksema kalduvusega inimloomuses, selle nüansiga, et kogeb emotsioone tugevamalt ja elab neid sügavamini läbi. Mina näen selles võimalust midagi oma eripära kaudu maailmale juurde anda, sest iseenda tundmaõppimine lähendab mind ükskõik, millise teise (võõra) inimesega, sest ma suudan teda mõista ilma eelarvamuseta. Ja tihtilugu pole see, mida ma avatud meelega mõistan just kõige meeldivam, see võib olla väga väga ebamugav, aga minus pole soovi kedagi otseselt selle pärast maha teha. Teisest küljest ei pea ma ka laskma kellelgi enda piiridest üle astuda. Fakt on see, et ma kannan teise inimese probleeme endas nagu need oleksid minu omad, ma olen liiga mõjutatav. See on järgmine asjaolu, mis lahendamist vajab. Et saada tugevamaks, pean ma vaeva nägema, kuid olen ka selles osas viimase aastaga edasiminekuid teinud, sest suudan enda eest vähemalt verbaalselt seista. Mu keha on veel nõrk, sest negatiivne mõju saab veel laastada mu füüsilist enesetunnet, kuid ka sellele on lahendus, mille plaani ma oma tulevikku vaikselt sisse kirjutan - läbimõeldult, et mitte meeleheitlikult rabelema hakata. Arenemine, harimine ei ole mugav. Pidev olukordadega ümberkohanemine on väga energiamahukas, aga kui mu sisemine telg on füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt tugev, on see kindlasti võimalik. Ma usun endasse ka siis edasi, kui mu "sõber" mind välja kannatada ei suuda. Isegi, kui ma tema jaoks piisavalt väärtuslik pole, ei tähenda, et see peaks minu väärtust minu enda jaoks vähendama.

peamised arusaamatused mitte ülitundlikutega

Rääkisin telefoni teel emaga peale viimast konflikti, mis mul korterikaaslasega oli. Suhted mu vanematega on olnud komplitseeritud ja sellega seoses, inimese psühholoogia kujunemisel esimeste elukogemuste najal, on need keerulised ka teiste inimestega. Mu ema on sellest vastutusest teadlik, mis mõju tal mu arenemise juures on olnud ning pärast seda, kui ütlesin, et me teieteise peale karjusime, tunnistas ta minu kirjelduse järgnedes, et see mehanism võib mul olla ülevõetud, sest meie oma perekonnas ei osanud asju muudmoodi lahendada. Ja seeõttu kujunevad ka minu tülid sõnasõdadeks, et see on viis, kuidas ma olen näinud, et tülisid lahendatakse. Olen tagantjärele sellisest tähelepanekust väga liigutatud. Mitte ainult sellepärast, et see on tõsi, vaid ka seetõttu, et ei ole enam isiklike sotsiaalsete seoste loomise arusaamas üksinda.

Olen ropult vaeva näinud mõistmtaks, et mu reaktsioonid inimsuhetele ei ole keskmise närvikavaga võrreldes adekvaatsed. Ma ei saagi kõigi eest rääkida, aga teiste inimeste emotsionaalse seisundi ülevõtmine ehk (ükskõik, mis vormis) energiate  tajumine on üks ülitundlikkuse konkreetseid eripärasi.  Sellise omadusega kirjeldatakse ka empaate, ja kuigi ülitundlikud on ka empaatilised (peegelneuronid), võib empaatia eksisteerida eraldi võrreldes ülitundlikkusega. Kuna empaaditripp on veidi eraldiseisvat ülitundliku omast, siis räägin enda seisukohalt, kirjeldades ühe tüli anatoomiat.
Ma ei oma piisavat kogemust ekstravertsete ülitundlikega, mul on ainult aimdus selle omaduse väljendumisest enda ekstravertsuse (sest keegi ei ole absoluutne ekstravert ega introvert) ja mõne oma lähededase inimese jälgimisest.  Neid eristab introvertsetest, kellele juba ülitundlikuseta on omane suurem vaikimine ja kalduvus üksiolemise eelistamisele, suhtlemise mastaapsus ning vajadus rohkemale tegutsemisele. Kuidas ülitundlik ekstravert oma jõuvarudega ümber käib, jääb seega mulle pisut müstiliseks, sest ma ei suuda ette kujutada, kuidas inimene kogu sotsiaalset infot, mis koosneb nii kontekstist kui inimeste erinevusest (ÜTI on väga detailne jälgija) endas protsessib. Seega ma ei ürita kedagi disrespectida, aga kui ma karjuma satun, ja isegi kui mu vastas on ekstravert  (vaatluse tulemisel kinnitatust leidnud), kes on vähemalt loomingulises mõttes intellektuaalselt ülitundlik, siis minu kui introvertse ülitundliku seisukohalt on garanteeritud, et korjan üles selle inimesega kaasas käiva emotsiooni. Siinkohal tuleb rõhutada väljendi ingliskeelset terminoloogiat: highly [sensitive person] > high ehk kõrge tundlikkusega inimene, seega toimub ülekanne metatasandil; on potentsiaalne reaalsuskonflikt. Anatoomiliselt koosneb karjuv tülitsemine järgnevatest komponentidest: mina, kellel on oma pinged, lähiajalugu, keemilised reaktsioonid ja temperament + tema, kellel on kõik samad nimetajad + meid siduv põhjus kindlas aeg-ruumis ehk teema. Nii, siiamaani on veel lihtne. Aga kujuta ette seda: ekstravert loeb kõik uudised läbi, reageerib neist pooltele omaette (tubli), osadele häälekamalt omaette (ikka veel tubli) - samal ajal tuleb ruumi hommikune introvert. See hommikune introvert siin kuuleb ainult vaikust segatud vee keemiliste reaktsioonidega, istub maha, et süüa, ja ekstravert ei suuda enam vastu panna ja hakkab oma senimaani talitsetud muljeid väljendama. No nii, aegruumi jagamise ühine teema on tõstatatud. Edasi läheb metaks: idealism, filosoofia, praktika, kogemuskäitumine. Reaktsioonile järgneb reaktsioon, mis on kummagi osalise puhul hargnenud sügavalt subjektiivsest lähtepunktist. Muidugi ei kavatse ma õigustada introverdi väsimust olulisemaks ekstraverdi väljenduslikkusest, aga see on paradoksaalne plahvatusoht. Psüühilised lävendid on by default erinevad.

Simone de Beauvoire' järgi on naine oma keha külge aheldatud paratamatumalt kui mees, millest ma uurijana saan luua allegoorilise ja naeruväärselt stereotüpiseeriva dihhotoomia, et naiselikkus on introvertne ja mehelikkus ekstravertne (aga samas kui sa järgi mõtled, siis..), ent introvertse ülitundliku maailma vastuvõtt on just sama  paratamatult kompleksne ja mitmetasandiline kui on naise aheldatus tema reprodutseerimisvõime külge - niiet see on üks peamisi konfliktsuse allikaid temaga suheldes. Ma ei ütle, et ekstravert on lihtne, aga ta on oma tegevuste paljususes pinnapealsem. See väljendubki konkreetselt selles, et ta suudab teha rohkemaid asju sama aja sees, mil introvert suudab tegeleda vähematega. Ja see on puhas loogika: samal ajal kui üks süveneb aeglaselt detailidesse, käib teine neist lihtsalt mööda ja saab palju kiiremini tehtud. Ent tagasi ülitundlikkuse juurde tulles tõestab isiklik kogemus pikaajalise pingutuse seost emotsionaalse investeerimisega. See tähendab, et eesmärgile pühendumine on esmajärguline, fookus määratletud ning impulsiivsusele jääb vähe ruumi. Põhimõtteliselt toimib see nagu raadiosagedus: et üht sagedust selgelt kuulda, peab see olema väga täpselt häälestatud. Ja kuna kogu see postitus siin on tegelikult natuke ka indulgents oma pattude eest, sest kellegi peale karjumine on minust rumal, siis tunnistan ka seda, et ma tõesti näen, et osad inimesed on lihtsalt lollid. Kui keegi tuleb mulle oma idealismi nina alla hõõruma, mida ta ainult teoorias elada suudab, siis puudub mul põhjus end tagasi hoida. Õigemini: mul läheb meelest ära, et trolle ei tohi toita. Mul läheb meelest ära, et kui ma talle ta ebatäiuslikkust meelde tuletan, ei võta ta seda fakti, vaid solvanguna ja nii on sitt juba ventikas ära käinud. Mu häälestus oli nii ratsionaalne, ja seda on ennegi ette tulnud, et see mõjub külmalt ja ebainimlikult - ma jään arusaamatuks, sest empaatia on olukorrast lahkunud, nähes, et seis on lootusetu: siin pole midagi kaasa tunda, kui inimene järjekindlalt enda sõnade vastu tegutseb. Ent kui mina ei ole emotsionaalselt tasakaalus, tähenduses, et emotsioon on välja lülitatud, et mõistuse tasandil laiemalt laveerida, siis leiab emotsioon mu välispidiselt ikkagi üles. Paras mulle. See on minu probleem, et ma paremini inimeste olemasoluga arvestada ei osanud.
Ma lahendasin olukorra sellega, et lõpetasin kogu suhtluse, sest juba pikemaajaline kalkulatsioon näitas ammugi, et sõprusesse see suhe ei kvalifitseeru. Sama süsteem on muuseas meestega ka, aga õnneks see on tunduvalt valutum: lihtsad mõõtmised tajude, emotsiooni ja mõistuse tasandil on piisavaks tõestuseks ükskõik mille kohta. Maailm näitab mulle andmeid, mina analüüsin ja kirjutan endale raporteid. Ja kogu selline süsteem on välja kujunenud ainult enese alalhoiu tulemusena.

Muidugi ma olen idealist, muidugi on mu emotsionaalse intelligentsuse standard liiga kõrge  ja mul pole mitte mingit õigust solvuda inimeste peale, kes ei tea seda, mis minu jaoks on sisseprogrammeeritud. Inimesele on omane mõelda teisega suheldes, et too on nagu tema, eelduses, et teineteist mõistetakse samamoodi. Tegelikkus on selles, et me mõistame teist eelkõige enda moodi, mitte sellena, kes teine tegelikult on. Emotsionaalselt intelligentsemad inimesed suudavad iseeneslikult arvestada sellega, et tõlkes (rääkimisest kuulmiseni) võib midagi kaduma minna. Aga mõni võtab taolisi arusaamatusi isikliku solvanguna. Mis on valik ega kuulu arvustamisele, ent otsustamist mõjutab see küll. Täiuslik pole meist niikuinii keegi, küsimus on ainult selles, kelle ebaperfektsust me suudame kannatada ja kelle oma mitte. Valulävi on mitmetasandiline, subjektiivne ja emotsionaalset süvenemist eeldav ning alati erinev inimlik omadus. Minul isiklikult on lihtsalt lõplikult kõrini inimsuhetest, kus armastatakse mu õrna ja nunnut poolt, aga kui mul on halb, kui mina endaga võitlen, siis keeratakse minust ära, tembeldatakse mind hulluks (jah, see on kõige domineerivam omadussõna) ja unustatakse kogu õrnus, mida ma olen kunagi väljendanud. Kas pole siis iseenesestmõistetav, et kavatsen kõik inimesed juba ette nahui saata, kes piisavalt head pole?

Ma ei oota, et keegi teine mind kaitseks. Ma teen seda ise, kontrollides, mis alustel ja kellega ma suhtlen.

stressiga toimetulek ülitundliku introverdi jaoks

Haigus hingab kuklasse. Kuna elu pole veel päris selline, nagu võiks, kipun ma tulevikku vaadates olevikuga tülli minema. See on asjatu ja paratamatu, aga juhtub ikkagi: ülestimulatsioon. Kui ma endale meelde tuletan, et see on füüsiline reaktsioon, mu kehaehituslik eripära, et retseptorid on ülekoormatud ega suuda enam infot vastu võtta, julgen ma aja maha võtta ka kõige kriitilisemana näivates olukordades. Stressis olles ei ole mõtet endale lisapingeid tekitada, sest see teeb olukorra veel hullemaks. Käin näiteks juba mitmendat päeva kodus keset päeva kõrvatroppidega, sest seinad kostuvad läbi. Aga kui keegi köögis minuga hommikul rääkima hakkab, siis mul võib kork ikkagi pealt ära lennata. Eriti kui ma olen pidanud niigi uinumiseks rohtu võtma, mis ka veel mitu tundi pärast ärkamist end tunda annab.

Vaimsete kõrgus- ja kaugushüpete sooritamiseks keskendudes olen ülimotiveeritud ja enda vastu väga karm, sest joonimööda liikumiseks on vaja fokusseeritust. Olen juba peaaegu alla andud inimestele, kes mu introvertsust sealjuures mõista ei suuda. Võiksin samahästi seinaga rääkida. Ja ma ei saa selliseid inimesi oma sõpradeks pidada, kes mu vaikust ei austa. See on väga konkreetne ja selge piir ega kuulu vaidluse alla. Kokkuvõttes pole see isegi traagiline, sest see on kõigest minu elu, aga ma suunasin selle blogi täna ametlikult ülitundlikkuse temaatikale, et keegi, kelle jaoks see piinav on, leiaks kergemini tee lahendusteni, mida ma ise igapäevaselt avastan. Sest armastada tuleb ennast igas olukorras.
Kõrvalseisjate reaktsioonid võivad teatavates olukordades kujuneda üheks pingetekitajaks, aga sellest, kuidas sellega toime tulla, olen ma alles hiljuti aru saama hakanud. Olukordade mõistmisel me aga koheselt tingimusi, milles viibime, muuta ei saa, ent mida saab teha, on lahenduste poole liikuma hakkamine. Üks kõige olulisemaid asju, mida ma enda teekonnal olen õppinud, on aja leidmine ainult iseenda jaoks. Pärast seda, kui ma natuke vähem kui aasta aega tagasi, pärast mitmendat psühhoteraapiat lõpuks oma loovterapeudiga jälile jõudsin, et olen ülitundlik, olen oma isikliku aega ja ruumi eriti vabalt suhtunud. Kadus ära see pinge, et ma pean inimeste keskel olema. Kui käisin algklassides meeldisid mulle kõik tunnid rohkem kui vahetund, sest see oli kõige lärmakam. Hilisemas elus lasin end mitmetel inimsuhetel samamoodi, olukorra üle kontrolli mitte omades, ülekoormata.  Olen sellest kõigest õppinud paremaid valikuid tegema, aga see on ilmselt terve elu kestev protsess, kuidas oma tervist säilitada.

Ükskõik, mis toimub, on kindel see, et muutus algab minust endast. Kui ma olen väsinud, siis pean puhkama, sest kui ma ei puhka, siis jään haigeks. Keegi teine ei saa minu võimekust mõõta ega näidata mulle rohkem ausust kui ma ise. Et enda emotsioonidega toime tulla, tuleb nendega pidevas kontaktis olla ja teha sellest harjumus, sest see, kuidas ümbritsev muutub ei saa ealeski täielikult meie kontrolli all olla. Oluline on vahet teha, kas see, kuidas ma end tunnen on seotud sellega, mis toimub mu sees või mu väljas, sest siis on veidikenegi kergem arusaamatusi lahendada. Ma ei tea täpselt, kas ma isegi veel seda päris hästi oskan, aga ma toibun konfliktidest kiiremini küll, nüüd, kus ma mõistan, et mitte keegi pole täiuslik. Nii kriitiline, kui olen endaga, kipun olema ka teistega - see on faas, kus ma enesearengus praegu olen, mistõttu olen enamuse oma tutvusringkonnast peaaegu välja lülitanud.
Ülitundlikkuses on ka midagi infantiilset, sest me oleme välismaailma stimulatsioonidele väga vastuvõtlikud. Põhimõtteliselt kõik on võimeline meis reaktsiooni tekitama, eriti kui me tasakaalus pole. See on võrdselt nii kodutu tänaval, kellegi parfüüm kui ka ajalehe artikkel. Detaile koguneb väga palju ja mõnikord ei peagi otseselt midagi juhtuma, et üleküllastumine tekiks. Ülitundlik inimene võib mingi hetk lihtsalt end väga väsinuna tunda. Samamoodi mõjuvad ka ebaaregulaarne magamine, nälg, janu ja introvertide puhul liigne suhtlus/inimeste keskel olemine. Mul on kaks sõpra, kes on ka ülitundlikud introverdid, kelle tööd on üsna sotsiaalsed - ühel rohkem, teisel vähem, ent mõlemad tunnistavad, et vajavad üksioleku aega, et end laadida. Ja puhkus tähendab seda, et ei pea mitte midagi tegema. Laetuna on nad mõlemad 100% kohal. Ka mina leian, et ainus viis, kuidas ma üldse midagi teha tahan, on täielik pühendumine, ent nagu ma alustasin: see pole oludega alati kooskõlas. Ja kui olud pole täiuslikud, tuleb ise sedavõrd tugevam olla. Ära tuleb tunda ainult see piir, kus tervis otsa ei saa.

Fakt on see, et ülitundlikkus ei ole miski, millest on võimalik üle saada. Inimesed on mulle elu aeg öelnud asju nagu: "ära siis nutma hakka" või "sa ei saa nii tundlik olla, nii ei saa ju elada". Kahjuks või õnneks pole võimalik seda omadust endalt maha saagida ja esimese asjana tuleb tundlikkusega iseenda sees rahu teha.

kuidas ainult sirgelt edasi minna

 Samal ajal, kui mina end detailhaaval õiglasemaks ehitada üritan, istutakse veel ikkagi sama vere ikkagi sama erinevates vaimsetes ruumides. Ikkagi keegi joob ning keegi joob tänaval ja keegi joob mitmendat aastat end kurbusest surnuks. Ma lähen tänavatele, kus olen viibinud kõige kauem. Ja ka täna ei ole mul kuhugi kiiret. Mul polegi vist üldse kunagi kiiret olnudki, kuigi ma tean, mida see tähendada võib. Midagi olen ma ajast näinud ja midagi olen ka sest tundnud, aga leidnud sellest kõigest vaid viisi, kuidas liikuda märkamatult aja sisemise voolamisega koos. See ei ole mitte midagi enamat kui vesi, aga nõuab väga palju vaikust, et tema voolamisest aru saada. See tuleb mõtetest sama palju kui mõttetusest.

Aga enne järgmist matust oleme me leidnud tee teineteise juurde. Ma olen lihtsalt vait, sest tunnetevoolus ei ole ükski teisest tähtsam. Iseasi on surve tugevnedes mäletada, mis seal enam oluline on. Kas teine inimene? Privilegeeritud on see, kes on mu tajude tajumisele kõige lähemal. Ja see, kes tõesti selline on, pole eales seepärast enesest kaugemale jäänute suhtes üleolev. Selline on armastuse seadus, et see on umbisikuline ja kõige otsesemalt võttes ülimuslikult kogetav ainult taju kaudu. Taju ärataja on tegude kogemine. Polegi niivõrd oluline, milline tegu paistab, kui on tuntud, mis on selle teo tundeline põhjustaja. Selles aspektis on järelduste tegemine pealispinna alla süvenemise kohustusega. Minu jaoks näib selline elamine vältimatu ja ainus mõttekas võimalus. Seda enam, et ma pole sellises maailma nägemises üksinda, kuigi vähemuses. See on peen juga suures voolus, ent kindlasti üks kogu liikumisest. See näeb nii palju liigutades end minimaalselt.

Niiet nüüd otsustan ma veelkord ainult kindla, mitte küsitava või ettekujutletava kvaliteedi järele kõiges, mis minu otsustada on. Valin iga hetk vaikuse lärmi üle ja probleemi asemel lahenduse, igal juhul pigem sügava ühenduse kui üritadapüüdmise. Taolised on mu eelistused, kuigi tean, et kõike ma elus ise korraldada ei saa. Mul on reaalselt tunne, et ma ei viitsi enam mitte kunagi teha teistsugust nägu sellest, mida ma päriselt tunnen. Hooman muidugi, milliseid konflikte see tekitada võib ning seetõttu treenin end teadlikult poolebamugavustes pokerface turniiridega, arendades endas välja formaalmeeldivuse, mis ainult tugevdab mu kaitsesüsteeme, millest absoluutselt  mitte keegi ilma minu loata üle astuda ei saa. Ja kui inimesed mind kardavad (kuigi ma ei viitsi kunagi nii palju vaeva näha, et kellegi peale otseselt kuri või õel olla), siis on see märk austusest ja see on minimaalne, mida üks elusolend teise vastu tundma peaks. Need jõulud on kõige selle kinnituseks, sest meeldetuletus kolme erineva generatsiooni terviklikkuse moodustamatusest ainult süvendab mu edasi rühkimise vajadust. Ja erinevalt kõigist oma lihttöödest leian ma edaspidi veel rohkem rahuldust ükskõik millest, mida ma nüüd, tundes oma iseloomu paremini, teha kavatsen. Ideid on mul jälle muidugi rohkem, kui üks inimene korraga teostada suudaks, ent iseenesest ongi just see omadus üks mind mu konkurentidest eelistatavaks tegev. Ma olen välisest sõltumatu mängija. Ainus, mille ma ära pean otsustama, on ainult mäng, mida ma mängida tahan. Mäng. Mida MINA mängida TAHAN.

Sest mitte miski ei rahulda mind rohkem kui iseendale püstitatud eesmärgid. Ja kui jumal tahab, et ma peaksin sealjuures minust sõltumatuid suremisi pealt nägema, siis nii peab olema. Ma poleks ju siis nii rahulik ka, kui ma ei teaks, et soojal hingeõhul ka vastand on, ega ju...

emotsionaalsest sotsiaalpoliitikast

Liiga palju on kõike. Olen omalt poolt välja lülitanud nii palju kui mu võimuses on, aga kogu see semester on mässive sisemine emotsionaalne puhastumine, pluss täiesti uus info ja sotsiaalne keskkond. Ma adun ülepinget igal tasandil ja olen varju pugenud, et mitte mõranema hakata. Õnneks pole see midagi emotsionaalset, kuigi mingi suhtedraama hõljub mu lähedal alati, nagu elektriliinid peakohal. Kuskilt peab ju vool käima. Ma lihtsalt ei jaksa enam mõtelda, aga tunda pole nagu ka mitte midagi. Lihtsalt ei reageeri. Ma olen üksi. See ei ole halb ega hea. Selline null-seisund, kus ainsa mõttena võib tekkida, et miks ma siis olen. Peab mingi missiooni välja mõtlema endale. Ja siis hakkama rolli täitma? Muudkui fiktsioon ees ja reaalsus järel?

Joont tuleb hoida. Selles on kogu eesmärk ilmselt. Kontrolli oma tasakaalu kõikumisele, keskendudes paigalhoidmisele rohkem kui kõikumisele. Suur joon, mitte mingi miinus. Iluvead on suva, üldine dünaamika peaks mu autentsust säilitama. Või agentsust.
Aga miks ma midagi ei tunne? Mulle näib, nagu ma kaotaksin oma emotsioonidega ka oma mälu ära. Miski ei nakku mu külge, kui see pole kokkusegunenud tundmisega. Samas - võib-olla ongi see märk üleliigsest puhastatud olemisest. Tõeline jõuab kohale ilma üleliigsete emotsioonideta. Nagu näiteks tõdemus, et armastus ja usaldus toimivad ka teineteisest sõltumatult. Võin kedagi südamest armastada, aga kuna oleme näiteks piisavalt tülitsenud või on lihtsalt olnud lahkukasvamispunkte ja arusaamatusi (valesti tõlgendamisi), siis emotsionaalne side on katkendlikuks kulunud. Aga usk ja armastus, need ei ole emotsionaalsed kategooriad, vaid tunded, mis on faktid. On ülim mõttetus vaielda usu ja armastuse tähenduse üle, samamoodi, nagu on ka mõttetu pidada nende pärast sõdu. Ja nii kui ma olen öelnud mõttetu, on see ka kõige tähtsam ja ainuvõimalik põhjus, milleks üldse midagi teha...

Üleeile lõppes mu jaoks ametlikult semester ära, tegin viimased kodutööd ja läksin teaduskonna jõulupeole. Ühtlasi läksin üle oma introvertsuse nagu kõrgushüppaja, kes Olümpial maailmarekordi sooritab. Muidugi võttis see ülemeelik ekstravert kõikvõimalikke rohkem ja vähem teatraalseid poose, mis mulle endalegi tagantjärele veits hämarateks piltideks jäävad, ent see pole otseselt see põhjus, miks mind miski seest kripeldama on jätnud. Pean tõdema, et mu sotsiaalsed oskused võiksid paremad olla. Kogu austuse juures oma loomuse suhtes oleks mul ka aeg end rohkem ühiskonda siduda ka sotsiaalse entiteedina, mitte ainult rolli täitjana, vaid adekvaatse funktsioneeriva üksusena. Appi kui igav see tundub, kui ma selle niimoodi välja kirjutan. Point on lihtsalt selles, et ise veel paremini valitseda seda, kuidas ma end tunnen, mõistes midagi, mida ma poliitilise korrektsuse juures veel ei mõista. Isiklik integreerumispoliitika.
Loogika arendamine toob endaga kaasa ka viisakuse (ja muidugi samal ajal ka ebaviisakuse) sügavama mõistmise. Mu sotsiaalsed käitumismustrid on suures osas üles ehitatud tänavanurga slängi, autosõitude vaikuse, mingisuguse allmaailma kultuursuse ja sügavalt intiimsete üks-ühele sõprustega. See ei ole liiga tavapärane pagas, millega õppejõudude kui inimestega connectida. Ma hakkan automaatselt võimu õõnestama, kui ma seda mingilgi tasandil tajun. Automaatkäitumine. Aga võib-olla peaks sellisest enesekaitsest lõpuks ometi loobuma?
Üksikisiku tasandile laiendatuna töötab see aga uue avastusena. See sama uus dimensioon armastan, aga ei usalda on pannud mind rääkima "ma-ajan-sulle-sama-sitta-vastu" keeles. Ent see on ju ka loogika väljendus: et end endast teistsugusele emotsionaalsele kultuurile selgeks teha, tuleb rääkida teise kultuuri esindaja keeles. Sest kumbki dialoogipartneritest peab mingil tasandil järeleandmise tegema, kui me suhtlemist vastastikku ise välja ei lülita. Ja kuigi kind of mõttetu on olla usaldusteta suhetes, siis armastus kaalub faktina üles usalduse emotsionaalse kategooria. See on see, mida ilmselt perekond meile õpetab. Olen suht kindel, et mu isa ei usalda mind, et ta on korduvalt minus pettunud olnud, aga see ei muuda meievahelisi sidemeid. Ja nii on intiimsuhetes samuti: ma usun meie armastusse ja olulisusesse teineteise eludes, et ma annan sulle alati uue võimaluse; et mulle jääb alati usk, et usaldusel meie vahel oleks võimalik kasvada meid sügavalt siduvamaks. See omakorda taandub eraldi teemadeks keha ja vaimu truudusest, sest üks ei kinnita automaatselt teist. Jne.

Teemad ühesõnaga hargnevad päris laiali. Praegu näen ma lihtsalt niidijuppe, mille kokkusidumine polegi minu asi, sest elu näitab, et mina saan valitseda ainult iseenda otsuseid ning oma vajaduste ja motiivide teadvustamine on vähim ja enim, mida igas hetkes ma teha saan. Olukorrad lahendavad end ise, ma pean lihtsalt suunda jälgima. Nii kaugele, kui silm ulatub.

illegaalne vaesus

Viimaste nädalate kulminatsioonis näen ma niisiis ainukese lahendusena eraklikku, musta riietatud eluviisi. Nägin just enne ärkamist unes üht kallist snoobi inimest, kes sattus mu ellu kõige õigemal põhjusel: mu loomingu, ainukese tõelise töö tõttu. Üldsegi, kui hakkan mõtlema selle peale, kuidas ma kellegagi tutvusin, annab see ette justkui helistiku, mis võtmes meie suhe edasi kujuneb. Siit tulenebki ehk esimene põhjus, miks ööklubid ja meelemürgid välistatud on - üsna tõenäoline alus ebastabiilsetele suhetele. Jumal, kui palju on selliseid, mida ma enam eales kogeda ei taha! Aga snoobi juurde tulles ei pea ma tema luksusearmastust üldsegi negatiivseks omaduseks. Kuigi olgem ausad, ükskõik, milline omadus, mis on ekstreemne, võib saada hukatavaks (nagu minu histrioonilisus näiteks). Seda omadust oleks üsna lihtne ka minu ellu sobitada, sest ma võin kindlalt öelda, et olen maitse suhtes väga valiv. Ja see ei ole omadus, mis ajaga taandareneks, sest mida rohkem ma oma meeli teritan, seda teravamaks need lähevad. Siit hakkame jõudma kvaliteedi juurde, mida ma igapäevaselt taga ajan. Kvaliteet räägib midagi põhjalikkusest.
Me istusime kohvikus ühise tööprojekti asjus. Ma vist ise kutsusin teda, mis on ebaminulik. Me ei tellinud midagi, see polnud tähtis ja ilmselgelt polnud mul raha, nagu praegugi pole. Oli mingi telefonikõne või vetsuskäik või midagi sarnast, et me eraldi ruumidesse sattusime. Kui tagasi tulin, nägin teda šampanjat joomas. Ma isegi ei tea šampanjast midagi eriti, aga temaga koos oleme seda joonud ja see oli suurepärane. Šampanja ilmumine mu ellu välistas Somersby eksisteerimise võimalikkuse. Kui sa oled kunstnikuga armatsenud, siis ehitajaga keppimine ei ole enam variant. Jne. Ta oli tellinud ühe pokaali. Mu alateadvus on ametlikult kuulutanud leina minu ja mu sõpradel vahele meie majandusliku ebavõrdsuse tõttu.

Tead, millest ma iga päev unistan? Et mul oleks selline sissetulek, millega ma saaksin endale Tallinnas oma isiklikku mulle sobivas rajoonis mulle päriselt meelepärast korterit üürida nii, et mul oleks võimalus ka tervislikult ja hästi süüa, osta restoranist mereande ja šampust, kui ma tahan, või lukskusparfüüme, sest ma armastan parfümeeriat ja kunsti! Kunsti osta, sest see on elu essents! Ma nii väga unistan, et see kõik on võimalik rahaga, mida ma teenin päriselt oma kõige paremate oskuste pärast. Ma nii tahan sellises tulevikus elada. Praegu pole see lihtsalt veel kuidagi kättesaadav, aga ma tean, et olen teel. Jagatud laguneva 90ndate remondiga Lasnamäe korter hoiab mind, ja ega ma selles osas siin riigis kindlasti üksi pole, selles ajastus kinni nagu Grossipood RetroFMiga. Sotsiaalne kihistumine on reaalsus. Ise ma valisin kunstniku tee. Oleks veel mõne aasta kaubanduses või vabrikus sama koha peal töötanud, oleks ikka karjääri teinud ju. Veits oleks ikka palka juurde saanud. Veits debiilim ja kibestunum ja sotsiaalselt veel ebaadekvaatsem oleksin ka olnud. Nii õigustan ma end iseendale. Et ma olen pühenduja, et ma olen paraneja ja areneja. Kooli kõrvalt tööl käimine ei ole veel sel aastat variant, sest fookus on veel kerge libisema. Võtan nii palju ainepunkte korraga, kui vähegi võimalik. Sel semestril 36 polnud ülepingutamine, niiet järgmisel proovin 42. Ent tean ka üht tuttavat, kes tegi baka kahe aastaga ära, mis tähenab iga semester 60 EAPd. Nii tark ma lihtsalt pole. Minu loomus on aeglane introvert ja ma ei kavatse sellepärast veel rohkem häbi tunda, kui ekstravertne läänelik raam mulle niigi peale surub. Ausalt öeldes väldin ma kohati ka seminare, kui ma tunnen, et mu 1/4 suhtlemisvajadusest täis on. Sest ma ei saa teha midagi, mis mind haigeks teeb. Ja ma olen oma tunnete peitmises kohutav, kui ma väsinud olen. Mu nägu on nagu teatrietendus, ausõna. Kuidas ma saaksin mitte histriooniline olla?

Ma pigem istun oma armsaks dekoreeritud odavas toas, ümbritsetuna naabritest, kellest paremal pool elava omal kuulen iga söögikorda meie ühiste pistikupesade ühenduskoha kaudu, tema omad köögis, minu omad kirjutuslaua kõrval, kus ma enamus aja istun. On kuulda nii praadimist, kallamist kui klassikalist raadiot (jumal tänatud hea valiku eest). Üleval on häälekalt seksivad venelased ja all vist mingi vaimuhaige, kes veab reagulaarselt mööblit ühest kohast teise ja minu all olevas toas kuulab üht ja sama räpilugu ning karjub sellele hülgemoodi midagi roppu vene keeles peale.
Sain augusti lõpuks käsikirja toimetamise ja komplekteerimise tehtud, olen seda hakanud tuttavatele laiali saatma, aga otseselt mingit vastukaja olnud pole. Või kui, siis midagi, mis ei räägi tervikust. Ainus tunne sellega seoses on see, et ma pean ikkagi kõik algusest lõpuni ise ära tegema. Praegu on mul üle kümne suuremas formaadis illustratsiooni pooleli ja filosoofia ja teadustekstide lugemise vahele sobib pintsli ja liimiga mäkerdamine päris hästi.
Tänasel päeval vaatan ma eelnevatele kuudele tõdemusega, et olid ajad, mil ma käisin peol ja sõitsin öösel taksoga linnast koju, sest esimesed kuud sel semestril läksid vähe kergemalt, kuna isa toetas mu kušetiostmist. Mida ma üldse ei oodanud, ausalt, ma olin ise selle jaoks raha kogunud. Üldsegi ei taha ma kellelegi teisele sellistes asjades loota ja ega ma ei peaks ka. Aga kui mingite sõpradega kestab juba aastaid sama teema, et nemad maksavad arveid, sest nemad tahavad restoranis käia ja minuga seal aega veeta või mind peole kaasa võtta, siis tegelikult taandub see minu kinnimaksmiseks. Jaa, ma mõtlen ka, et kui mul oleks raha, siis ma jagaks seda ka nendega, keda ma armastan. Kokkuvõttes on rollis, kus ma kunagi teisele midagi osta ei saa, olla alandav. Isegi kui rikkamad ei arva, et nad mind haletseksid, siis nad teevad seda. Ma olen selle tunde sees nii kaua edasi-tagasi hõljunud, võttes eri hoiakuid, et seda haledat sotsiaalset erisust vältida, a la et mina teeksin sama või ta teeb seda minu seltskonna pärast või ma ei pea end halvasti tunda, et tal on raha jne jne jne. Kulminatsioon toimus muidugi suvel, kui üks mu sõpradest lihtsalt mulle raha pihku pani. Kuna mu vanaema on seda ka teha armastanud, siis ma teadsin, et tagasi lükkamine oleks solvav. Ja mul olid sel hetkel jälle ka näpud täiesti põhjas. Loll olin, et vastu võtsin. Oi, kui loll. Kuu aja pärast soovis see sama naine minuga magada.
Vastuolu teeb rõhutavaks asjaolu, et mu sõbrad on tihti üle keskmise teenivad inimesed, nagu pearaamatupidaja, juhataja, vms, inimesed, kellega mul intellektuaalselt hierarhiat ei ole, ainult eriala on erinev. Selles valguses näen ma muidugi selgelt, miks vanemad kardavad oma laste kirjanikustaatust ja seda igati taunivad. Ma näen kui mõttetu sitt on olla kunstnik, kui sul ei ole isu kellegi perse pugeda. Minu koostööd kirjanikuna on vähemalt alanud potentsiaalsetel alustel ja kuigi need alati kuhugi välja pole viinud, siis ma ei kahetse riskimist. Kunstnikuna ellu jäämise eesmärk on juba iseenesest risk, sest nälg ja võlg tulevad selle kutsumusega automaatselt kaasa. Aga noh, see on vaimse vabaduse hind, sest rõhk vaimul tõmbabki ju energia ära selle vastandilt mateerialt. Sel põhjusel ei mõtle ma endast enam kui kirjanikust juba mõnda aega. Mu pooleliolevad projektid on lihtsalt tööd, mis tuleb lõpetada, sest need tuleb lõpetada. Ma tõestan endale, et suudan oma ideed ellu viia, mitte kellelegi teisele. Sest küsimus on pühendumuses.

Et oma häid isikuomadusi säilitada, ei saa ma neid minetada vähem heade omadustega mingit mõttetuid sente teenides. Jälle jube riskantne asi, mida öelda, aga ma ei tulnudki siia ellu end täis sittuma. Mul on õigus kaitsta end kõige eest, mis mu eesmärkide täitumisel ees seisab. Kaasa arvatud mu aja ära ostmine. Kui see just väga hästi tasustatud pole ja mind millekski, mis ma ei ole, ei kohusta. (Sellisel juhul saaksin ma muidugi eriti selgelt haletsuse minetada.) Aga selle nimi oleks siis ju töö.
Tööd mulle teha meeldib. Ja raha selle eest olen väärt saama ka.

Mul on tunne, nagu mul polekski enam kedagi vaja. Mul on ju umbes kolm sõpra ja perekond, kust ma pärit olen. Saan nendega nüüd läbi. Olen täielikust naiivsusest teise äärmusse läinud ja muutunud suhteliselt emotsioonituks. Stabiilne elu, kuigi kasin, ja filosoofia õppimine on tundlemisele peaaegu lõpu teinud. Ja niimoodi hulbin ma vee peal, olles oma koristamistega justkui kuhugi välja jõudmas. Aga sellest olenemata on veel ikkagi november. Nüüd on mul täiskasvanu kurbus?

Mu elus ei juhtu enam midagi suurt ja sensatsioonilist ja see on tegelikult nii hea. Ma ei reageeri enam juba pooltel aegadel ka ekstravertide emotsioonidele. Sest ma ei pea. Keegi ei tule mind emotsionaalselt manipuleerima nahui. Seda on küll juba piisavalt olnud. Praegu on peaaegu semestri lõpp ja ma olen jumala korralik olnud. Ainult see hooajast tingitud depressiivsus on sel kuul õõnestanud, aga see on igal aastal samamoodi. See pole midagi hullu. On olnud raske kuu, aga on õudsemaidki asju juhtunud. Tähtede seis või lihtsalt mingisugune kohalejõudmine - aga ma tunnen, et olen jälle mingi uue edasimineku teinud, sest ma ütlen iseendas teadlikult lahti inimsuhetest, mis mind ei teeni. Jälle. Inimsuhetest. Ei saaks öelda, et ma poleks kelleski pettunud, aga see ei ole niivõrd solvumine, mis mind ajendab, vaid mõistmine, nagu oleks lõpuks valemi ära lahendanud. Sest inimesed, kes mu ellu tulevad on seal millegi pärast. Ma pole üldiselt kellestki kinni hoidnud peale oma obsessioonide või teiste illusioonide, ent nagu need sõnadki juba reedavad, siis pole neil otseselt inimestega, sellega, kes nad päriselt on, midagi pistmist. Et mulle jõuab kohale, et samamoodi, nagu on nii mõni olnud minu fantaasia sihtmärk, olen mina ise olnud kellegi emotsionaalne käterätik. Olen aastaid olnud liiga lähedane liiga labiilsete inimestega, mis on lõpptulemusena moodustanud ka ebastabiilsed inimsuhted, mis on täis pidevat mürgi lahjendamist mürgiga. Ja kuigi ma olen INFP, karakteristikuga Mediator, siis olen ma otsustanud, et ma ei kavatse enam oma isikliku emotsionaalset energiat vahetada lihtsalt sellepärast, et keegi on kerjus. Ma ei pea kogu aeg halastama ja püüdma kõigile vastu tulla. Kui mina valitsen oma olevikku, siis valitsen ma ka väga tõenäoliselt oma tulevikku ning mu jaoks on oluline mõelda, mida ma sealt eest tahan leida. Sest ei saa unustada endalt küsimast: kas see, mida ma praegu teen, teenib mind?
Seda võib muidugi lugeda egoismi paradoksina, aga praegu on mul veel enam hardcore variant iseendast olla, sest mitte keegi teine ei hakka mulle seda elu ehitama kui ma ise. Olles iseenda vastu toorelt aus näen ma ka teiste sitta selgemini läbi - ja tean sellest siis hoiduda. Kusjuures nende inimvalemite tulemuste juurde jõudmine ei vähenda mu armastust nende suhtes. See ei ole midagi, mida ma kinni oskaksin keerata. Aga see on teadmine: kuidas me teineteisele mõjume ja miks. Mida tahab teine minult ja mida mina temalt. Kui need asjad omavahel harmoonilises ühtimises pole, siis ei näe ma mingit põhjust 1. tülli minna või kedagi hakata paika panema, et end paremini tunda või 2. edasi suhelda. Ja ma absoluutselt ei tunne end halvasti, et ma tunnen ükskõik mida ma parasjagu tunnen. Enamasti on see lihtsalt ükskõiksus. Sest võttes arvesse väga palju faktoreid, mida ma läbi häkkida suudan, paljastab tõde end mulle ilma ühegi emotsioonita. Sa tegid seda, mina tundsin nii. Kõik. Mis seal enam rääkida on? Või lahendada?

Mu kõige suurem patt on kodutööde mitteõigeaegne esitamine. Reaalselt. See on ainuke vale asi, mida ma suudan praegu teha. Ja vahest ma nii nästy olen ka.

armastades liiga palju

Kuidas rääkida millestki, mida on juba nii palju olnud ja kordub samasuguste sümptomitega ilma, et saaksin seda vältida? See kõlab kroonilise haigusena. Minu idealism on otsene põhjus, miks ma depressiivsusest mitte kunagi päriselt terveks ei saa. Intellekt on keha needus. Robotite kõrvaltjälgimine on vahepealne etapp suunal, kus me ise neiks muutume. Või - kas me üldse midagi muud olemegi olnud, kui mõelda inimese kui liigi massilise mõjutamise võimalikkusele?
See kaldub juba filosoofiasse, mis on päris kindlasti vaimne depressiooniga nussimine. Aga ega see naise ja mehe vahelistest intiimsuhetest ka väga palju erine.

Hakkasin lõpuks ometi hapkomani raamatut lugema ja mõistagi on seal omajagu äratundmisi, kuigi vaatlen seda ikkagi eelkõige antropoloogipilguga kui entograafilist materjali: toores tänavaelu kirjeldus otse sealt tulija suu läbi. See on minu jaoks kõige usutavam formaat ükskõik, mis tahes teiste kultuuriliste koodidega kõrvutatult. Aga narkomaania mõiste kannan ma sujuvalt laiali armastuskultuuri uurimissfääri. Kui ma 2010ndal aasta lõpul Tartu Ülikooli folkloristika seminari teemaks narkokultuuri tahtsin võtta  ja mu õppejõud ütles resoluutselt, et "see on liiga ohtlik teema", siis leian end täna armastuskultuuri peale mõeldes samalt seisukohalt. Toonane õppejõud võis ilmselt peljata liigset uudishimu välitöö/praktika või mõne intervjueeritavaga seoses, ja rääkimata sellest, mida selline suhtumine tähendab akadeemilise pädevuse sisulisuses, saan ma tagantjärele lõpuks aru ka õppejõu kui vanemliku järelvalvaja(!!!!) isiklikust agendast inimlikult tasandil.
Kogu oma armastusse uskumisega pole ma siiski tänaseks päevaks ei midagi rohkemat ega vähemat kui ainult usklik. Noh, tinglikult äkki mingi prohvet - aga see mõjuks inimestele, kes mu taustaga distantsilt, aga järjepidevalt kursis on, kindlasti juba ühe teise haiguse märgina.
Täitsa vittus, ma mõtlen praegu oma maine peale.
Ühesõnaga: rääkida narkomaaniast on peaaegu sama, mis rääkida armastusest. Tehnilised võtted erinevad, keemilised võib-olla nii palju mitte. Täiesti eraldi teema armastuskultuuri sees on veel armastuse ja narkomaania ristamine. Ent kui päris aus olla, siis narkomaania mõiste pole ka piiratud ainult illegaalsete ainetega, sest etümoloogiliselt on tegu tuimestajaga. Aga narko ja armastuse kõige siduvamaks lüliks on sõltuvus heaolutundest. Kui näiteka piirata heaolutunde päritolu eostatud munaraku arenemisega paralleelseks tajuks, st munaraku ja seemneraku ühenemishetkest peale, kui uus organism arenema hakkab, omistab ta ümbritsevast kasvukeskkonnast infot, mis määrab tema ellujäämise ja edasise arengu tingimused, siis tundub mulle, et isiksuse tüübi vaimsed võimed/tundlikkuse määr võib olla seletatav tema hilisemate kogemuste kinnistumisel just talle omaste iseloomujoonte näol. Vaimne areng ei ole ainult toidu ja füsioloogiaga seotud. Elu on eeterliku ja raskemateeria sümbioos.
Aga nagu ikka ei tee ka selline teadmine meid mitte kuidagi õnnelikumaks. Ent mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistan, et peale aru saamise ei ole siin elus väga midagi. Olen tundud piisavalt kohutavaid tundeid, piisavalt palju end ravitsenud, piisavalt teinud teistele oma läbiseedimata valudest tingitud käitumisega haiget. Olen sellest kõigest väsinud. Ja ma valin oma mineviku unustamise, sest sealt pole enam midagi üles kaevata, mitte kuhugi sügavamale enam minna ei ole, sest refleksid, mis mu kehas end meelde tuletavad, on piisav teamine, et olen juba elanud. Mis ma nende munarakutasandini ulatuvate teadmistega edasi teen?

Soovida midagi, kohata kedagi, minna lasta. Kõige hullumeelsem on hoopis see lähedus, millega tagamõteta soovid täituvad. Nagu siis kui inimene vaatab teeviidalt koha, järgneb viidale, jõuab kohale ja see pole kunagi ainult see nimi. Ma tahtsin lihtsalt minna ilusaid poisse vaatama, ma tahtsin lihtsalt saada õiglast hinda oma töö eest, aga ma lihtsalt olin liiga aus. Mul ei olnud plaani peale musta ja valge. Ja nüüd on see mu vastu hakanud töötama. Kõik sõnad on järsku kolinud kõigile maja korrustele ning mõni kajab keldris sosistatult maja katusel täiesti kõrist, et ta tapab end kohe ära, kui ma vait ei jää. Niiviisi on mul tunne, et ma ei oskagi midagi muud kui suitsu teha, põrandat pesta ja vett juua. Et järgmine peale valu tundma õppimist on sellest lahti laskmine - ja see tähendab ka et maha jääb rõõm, sest selle juurde pole valu unustades enam ust, mille kaudu põgeneda.

Selleks, et millestki tõeliselt lahti saada, tuleb lasta sel endast välja kasvada. Mitte kogu aeg alla suruda, sest alateadlik - valu, vajadus, kõige esimese kogemuse mälestus - on alati allpool nahka. Inimene käitub vastavalt sellele aistingule enamasti ilma teadvustamata muud, kui mõnd rohkem või vähem nahalähedast tungi. Iga järgnev armusuhe on lihtsalt eelmise suhte jätk. Kokkuvõttes on kõik üks ja sama suhe, ükskõik kui pikk - küsimus on ainult intensiivsusastmes. Sest nemad õpetavad meid nagu meiegi õpetame neid. Mõttetu on pidada end võlglaseks, kuigi paari viimase puhul see siiski nii on. Tunnen need iseendast üleskerkivad emotsioonid ära, kõik on tuttav, täiesti uute närvinüanssidega, aga sugugi mitte võõras. Tunnetepalett on sada korda kirjum kui kunagi varem ja kuigi niiviisi pole üht kindlat värvi nii tugevalt tunda, on valu horisontaalne: kõikehõlav ja pealtpoolt vaatav. Türa, kuidas ma seda kõike teades ja juba kogenuna ikka veel elus olen? Mis sellest kõigest peaks järelduma? Äkki ei tulegi midagi välja, arheoloogilises mõttes, vaid lihtsalt ilmutab end aina uuesti ja uuesti ja uuesti ja sellepärast LSD ongi mikroskoopiline kogemus, mille kaudu kõik ilmne end ära näitab. Seda tegemata tundub elu põnevam ja ootamatum?
Või tegelikult on inimese lähtepunkt siiski diferentseeritud tema loomise algkomponentidest, mis teineteisest nii palju varieeruvad, et meile tundub, et elame siiski väga külluslikus maailmas... alguse ja lõputa maailmas, sest ainult ilma nendeta saab olla rahu. Hetke ilu ei tohi mõõta kausaalselt, sest see rikub absoluutselt kõik ära. Sellepärast nad peavadki mu lõpuks ära blokeerima, sest argumentatsioon ei lõpe minu jaoks eales. Ma ei saa aru, kui ma juba üle piiri olen läinud. Sellepärast olengi ma nii paratamatult vaba.

Nüüd ma vähemalt tean, et mul on hästifunktsioneeriv mehanism meeste peletamiseks. Konks pole mitte ignoreerimises või tagaajamises, vaid AJU SAAGIMISES. Pärast seksuaalsuhte tekkimist võiksin samahästi ka mootorsae välja võtta ja vähehaaval tüübi aju tükeldada, sest see on ilmselgemalt mõistetav ohumärk kui mu ürgkestast välja lekkima hakkav hülgamisparanoia, kes hakkab mind seespoolt just intiimsuhetes mürgitama. Seks, nagu me teame, on läheduse mõistes võrreldav ema üsas olemisega. Ja tõeline füüsiline intiimlähedus tekitabki tunde, nagu tahaks selle teise inimese sisse minna - mittepenetreerivas mõttes, vaid olla temaga üks keha. See on psühhedeelne, see on hullumeelne ja kõige ebamaisem, sest see on ebareaalne. Lähedus, mis kroonib seksuaalsuse ülesust eeldab mu meelest täielikku vaimset mõistmisavatust, AGA muidugi ma eksin. On põhimõtetekoormaid, mis segavad meil tegelikult ühekssaamast. Ent on siiski ilus, et me mõlemad sama läheduse paratamatusenigi küündisime.

Ever since my baby went away
it's been the blackest day

All I hear is Billy Holiday
it's all that I play
because I'm going deeper and deeper
harder and harder
getting darker and darker
again for love ketrab mu peas lohutusena, valestikuuldud laulusõnad samamoodi nagu valesti arusaadud armastus. See pole niimoodi, et ma võtan, valin ja hakkan raiuma nüüd JAA SEE TÜÜP ON MU OBSESSIOON, ma tõesti ei oska seletada endalegi, miks ma kipun inimesi jumaldama. Võib-olla on asi selles, et armastus on jumalik idee? Jumalik kogemus. Ja kipub olema nii, et mu lähedal on kirikuga seotud inimesi. Ma ei tea seda, kui ma nendega tutvun, aga mingi kokkupuude jumalaga on neid juba riivanud. Ja kuigi vaevu me nii tihti jumalast räägimegi, aga me jagame teadmist sellest, et me teenime midagi rohkemat rahast. Viimane pole ju midagi enamat põllu kündmisest või sest samast põrandapesustki, milles ma järjest osavamaks muutun, sest see võimaldab mu kehal edasi eksisteerida. Olen nüüd leppinud nii keha, põranda kui rahaga, aga ma ei saa lihtsalt aru, miks me teineteisega hakkama ei saa.
Praegu on karma korrigeerimise aeg? See on aktsepteeritav. Ma ise olen samamoodi blokkinud. Enda tervise pärast. Aga ma ei tunne sugugi, et ma oleksin vaimuhaige. Mul on mingid armid. Tegelt päris palju arme. Mõned on paranenud, neist on ainult jälg, aga osad on veel liiga värsked. Kui neile vastu minna, siis pole mul kontrolli vere üle, mis ka lähedalolijaid ära määrib.

TULEVIKU MANIFESTATSIOONIKS: mitte keegi ei tule mind nussima, kui ta ei austa mind tervikuna. Ma ei pea end rasva sööma (kuigi seksikad riided viisin küll minema), et neid munniga värdjaid vältida, kes minu sisse onaneerides kena raami vahtida tahavad! Järgmine mees mu elus on võimeline vastutust võtma tõsiasja ees, et seksiga kaasneb ühiselt jagatud vastutus raseduse ees. Füsioloogilised faktid ei ole minu eesmärk kedagi terroriseerida, vaid esindavad täiskasvanulikke argumente asjade tähendusest.
Ja muidugi on see kõik labane - see üks kiht reaalsusest, kus nahk reageerib teise nahaga.. ilus ainult sellepärast, et on nii ohtlik.

Lisaks olen ma viimasel ajal täiesti lohutamatu. Iga päevaga süveneb mu arusaamine sellest, miks narkarid on narkarid ja alkohoolikud alkohoolikud. Me oleme  alati millestki sõltuvuses, aga üritan meeles pidada, et kui sõltuvusi on palju erineivaid, siis jätkub vähem aega üksikutesse neist kinni jääda. Tunned et üks sõltuvus hakkab üle pea kasvama? Tekita kohe sinna uus kõrvale, ilma teist maha surumata!
Issand kui tark ma ikka olen. Aga edaspidi peaks meeles pidama kalduvust, et armastus on meie eest vist ära otsustatud...

ülitundlikkusest

See võis olla umbes aasta aega tagasi, kui me kolmekesi kiirtoidurestorani järjekorras seisime ja ma tardunult oma kahe väga kalli sõbra läheduses mõistsin: kust kohast ma pärit ja kuhu ma teel olen - kui kaugele ma minema pean. Mõistsin, et mul pole lihtsalt muud varianti. Selle vahepealse aastaga on nii mõnigi samm ära asutud, aga ma pole veel otseselt kuhugi jõudnud. Ainult palju prügi on minema visatud. Tühjus, mis justkui selle asemele peaks jääma, räägib edasi hoopis midagi muud, sest nüüd on sellel ruumi. Leian endast ikkagi pärisosa. Mu viha ja valu on töötanud mu kasuks, sest muidu ei oleks mu üksindus luksus, kui ta poleks saanud olla paratamatus, kõrvalejäetus või sobimatus. Iga negatiivne varjund, mida sügavamal käinud seda kindlamalt on suund kõrgemale rihtivana tasakaalustav vastand. Ma tean, et olen emotsionaalselt tervenemise lõpp-protsessis, sest suudan tunda mõlemalaengulisi emotsioone ilma neisse liialt kinni jäädes.
Ent ma pole uuesti armunud, et välistada obsessiivsust, aga tagasivaatavalt mõistan, et seegi oli mingisugune universaalne taotlus. Olin enne koostööd ja obsessiooni kulmineerumismärke juba aastaid selle inimese suhtes tajunud aistingut "tema ees küll marki täis ei tahaks teha, ainult mitte tema!" aga millest selline manifest pärit oli? Kuna mul pole aimugi, siis ei saa ma päriselt esoteerilist tõlgendusruumi hüljata. Ja kuigi ma seda praegu liialt esiletükkivana ei arvesta, pigem vastupidi, siis käsitlen ma seda ikkagi mingisuguse usuna. Muideks väga lihtne on sellist subjektiivset prohvetlust laiendada nii mõnelegi kvantfüüsikateooriale, seega mul puudub igasugune häbi. Pigem saavad mu aistinguid aina õigustusi ja seletusi, mida enam ma teadusega kokku puutun. Paradoksaalselt olen ma seda vähem emotsionaalne, mida rohkem ma tean, seega selle kooli lõpetamisega on mul järjest vähem kiiret. Ega teadatahtmine vähemaks ei lähe. Seedimisvõime, mida enam ma oma intellektuaalset seedetrakti teadvustan, saab ainult kiiremaks muutuda, ja seda soovingi ma tegelikult kõigest kõige rohkem praegu. Kuna prügi ..on vähem, olen koristanud nii palju kui mu võtted võimaldavad, siis ma näen juba võimaluste sirgust, aga on mingid formaadid, mida veel ei valda, et endale oma tundeid/tundetust andestada suuta.

Viha on nagu telliskivisein. Viha on eraldaja nagu Berliini müürgi. See on otsustuse põhi, sest viha tekitab mitte nõustumisega selge koloriidi sobiva ja mittesobiva suhtes. Kindlasti adekvaatsem on olla vihane kui olla närvis. Närvilisus on abstraktsem kui viha, ma arvan, sest üldiselt: mida suurem viha, seda suurem teadlikkus viha tekitajast. A põhimure vihaga ongi intellektuaalne: kas sa ikka mäletad, miks sa vihane oled? Sest üsna raske on olla ilma põhjuseta vihane. Kui sa oled juba leppinud sellega, mis sind vihale ajas, siis pole võimalik enam vihane olla. A viha toob sind selle leppimise juurde alles siis, kui sa oled vihastamise ja selle põhjuse ära tundnud. See ongi tundeliselt kõige mõnusam osa tegelt -  v i h a t a (LOL - see samaaegselt ka ilmaütlev!), lõpuni, täiega, põhjalikult vihata! Olla võimeline tunnistama oma tundeid ja julgeda neid tunda - vot see on elamise tunne. Mingit zenjuttu ma siin ühiskonnas väga ei usu tegelt. Zen saab olla tinglik ja markeeriv kujund, mis saaks reaalse filosoofilise praktikana toimida pärast seda, kui tunded on samavõrd ära tuntud kui teadvustatud. Mu vägistaja muideks oli ka üks neist wannabe-spiritualistidest (saad aru nüüd, miks ma kardan lolle inimesi), kes tegeles viha teadvustamise asemel viha vältimisega omale päevotsa palvehelmeid keerutades mingeid mantraid jaurates. Fucking debiilikud. Aga okei: minu probleem ongi see praegu, et ma annan negatiivselt laetud hinnanguid selleks, et sildistada, mis mu seedimisprotsessi ära rikub/ei riku - et mitte võtta liigseid riske, sest ma pean ise oma tervise eest vastutama. Ma ei ole veel nii tark, et osata end kaitsta. Ega nii rikas, et turvamehi palgata. Sellepärast ma peangi sitaks mölisema vahepeal ja räme mõrd olema. Ja kui mõni inimene, eriti mu sõber, ei taha sellest aru saada, siis võib-olla ta ei olegi mu sõber.

Aga kui jätkata sel maailma suurima armastuse teemal, siis peale viha pärsib seda ka hirm. Ja kuigi ma tänaseks päevaks olen oma vihast ERRi ja selle intsidendi laiendamisest kogu sotsiaalsele vaimuseisundile (võiks vabalt drama queen teenust pakkuda) üle saanud, siis ega ma ei saa ikkagi silmad kinni ringi käia. Või isegi kui ma ei näeks, siis ma saaks oma juuste kaudu ka ilmselt aru, kui mu läheduses on inimene, kes midagi kardab. Ja inimesed siin väga palju kardavad oma tundeid, sest nad ei ole neid lõpuni tundma õppinud. Kui teada oma tunnet, siis saab seda mõista ka teise inimese puhul. Kuni selleni, et saad teise inimese tundest paremini aru/tunned seda veel rohkem kui ta ise oskab, ja siis kannad tema valu endas ja jääd haigeks. A kas selle kohta öeldaksegi sensitiiv vä? Või empaat? Või nahui mis vahet sel on, tahaks ellu jääda. (Samas, miks.. jne) - ärge lihtsalt mürgitage mind oma sitaga. Mida vilunumaks ma saan iseenda haldamisel, seda raskem näib mul mingis mõttes leppida teiste võimetusega oma infantiilsusest loobuda. Sellise abituse nägemine ja oma ihuga tajumine tekitab minus tülgastava üleolekuga segatud ahastuses laagerdunud viha: türa jälle see! Türa, ikka veel ja alati ongi nii, et ma olengi pärit perekondadest, kes joovad ennast surnuks. Asotsiaalsus elab samas korteris mu lähisugulasega ja mida me selle armastuse puudumisega teha saame? Selle sitaks ära tüüdanud emotsionaalse düsfunktsiooniga, mis aheldab mind mäletama LAPSEKS OLEMISE ALANDAVUST, näe söö piima ja suhkruga maasikaid kui mehed suures toas üksteist peksavad. Ma ei viitsi seda isegi enam tõlgendada kui traagikat, need on lihtsalt faktid, mille keskel ma elasin ning mis mind ja mu arusaamist normaalsest vormisid. No ja ei olnud väga stabiilne projekt see lapsepõlv, aga ma olen elus, täie pasaga otsin mingit järge aga HUI ON KEDAGI USALDADA. Olen juba nii mitu korda nii kuradi mööda pannud, et isegi need, kes pole lihtsalt samas labiilsusemustris, mis mina, pole saanud mind mõista kui tervikut, kes poleks ainult ilus tüdruk, ropp mässaja, ebaõnnestunud akadeemik või psühhomõrd või mida iganes, sest ka miski eelnimetatuist ei defineeri seda, kes ma olen oma välisteguritest sõltumatult. Keegi ei oskagi tahta seda mõista või selle vastu huvi tunda, ja see on täiesti okei - nii oleme me kõik väljaspool ohtu. Kuni asi läheb intiimseks, kuni me jõuame teineteisele lähedale, sest sealgi on mitmeid tasandeid, mispidi liikudes me arvame end rääkivat sama keelt kuni me ikkagi avastame end teineteisest valesti aru olevat saanud.

.
On möödunud veel natuke aega ja häirivaid tundeid, mis end altpoolt üles tõukavad nagu õhumullid akvaariumipõhjast. Mu psühholoog andis mulle viimane kord kaasa "Ülitundliku inimese töövihiku" ja asja lähemalt uurides ilmneb, et enamus tundemärke, mis ülitundlikule omased, on ka minulikud. Siit saab lähemalt lugeda: https://www.huffingtonpost.com/2014/02/26/highly-sensitive-people-signs-habits_n_4810794.html

Nüüd on mul ainult vaja tunda, et ma saan ka nendele omadustele jälile, mis mind teistega võrreldes alati "müstiliselt kinniseks" jätavad. Lõpuks ometi on mul võimalik hakata oma hinge tähestikku lahti võtma, olles kogu aeg rääkinud nii vähestele mõistetavas keeles, mille kõige "arusaadavam" vorm ongi olnud kõigest kirjandus. Issand ja kui tobe on see märterlus selle juures, millest ma justkui ei näigi pääsevat. Ongi ainult kas alandus või ülendus - ainuke rahu on olla üksinduses. Aga see on lihtsalt kurb. Ent siiski: mul on sõpru, inimesi, kes päriselt seedivad austusega seda, kes ma olen. Ega nõua, et ma oleks normaalsem või vähem tundlik. Ja kes saavad aru, et mul on kalduvus ära kaduda ning mõistavad, et kõik, mida ma tunnen, on õige ja teenib mind ega võta seda enam isiklikult. Meie lood on erinevad, aga me tunnete sügavus on vähemalt hoomatav.
Tahan selgeks saada, kuidas oma ülitundlikkusega õnnelikult ja mitte enam õnnetult elada. Ma ei taha enam oma lähedastele ja lähedale sattujatele haiget teha. Ma ei taha enam armuda fiktsioonidesse, millel pole päriseluga midagi pistmist. Nüüd ma alles hakkan kehaga tundma, kui ma otsustan tema tundmusi mitte alla suruda või vaigistada. Sest ma luban endal olla õrn.
Aga see ei tähenda veel, et keegi võiks mulle lähedale tulla.

national blues

Selle sajandi täitumise taustal küsin ma täna endalt täielikus arusaamatuses: miks ma pidin Eestisse sündima? - Et tõeliselt sügavalt elada läbi impeeriumilagunemise tagajärjed serveerituna skandinaavia külmas argipäevas emotsionaalselt slaavilikus kastmes? Need asjad ei sobi isegi omavahel kokku. Samamoodi nagu minagi, kes ma seda mõistan, siia konteksti ei sobi.

Küürin tööl võist umbes äravoolu toru. Juba teist korda sel nädalal. Ja alles nüüd jõuab kohale: ma olen seda endale jälle teinud? Jälle panen täiega tühja. TEGELIKULT. Selles ühes kindlas tegelikkuses, kus mu elu on elada kõrgemate - jumala eest - EETERLIKEMATE eesmärkite nimel, "maandan" ma end alandlikkuses sitase mateeria nimel. No jah, selleks, et mitte ära laguneda, mitte kaduda nagu ma nii palju olen ihaldanud. Ja kadunud ka. Sellepärast siis hoian käes seda harja ja lükkan seda läbi oksendamaajava trapi, mis ei lähe ega lähegi märgatavamalt puhtamaks, nagu mu kurbusest kasvanud vihagi ei kahane, vaid kristaliseerub aina selgemini võõrkeelseks luuletuseks, milles ma saan vabalt hakata unustama oma päritolu. Sest kõik, mille jaoks see mind teenida saanud, on teenitud. Mu materiaalne väärikus ei hakkagi ilmselt eales siit riigist voolama. Vähemalt mitte niipea. Enne pean ma siit kauaks nahhui tõmbama. Ja ma tunnen oma jumalagajätmisi juba ette, sest ma näen aina vähem seda, mis mind hoiaks. Maailm on sitaseid äravoolutrappe täis! Ma võin neist  ü k s k õ i k  millist küürida! Mille türa pärast peaksin ma seda tegema Eestis? Sellepärast, et mind mu ideede ja nende väljenduse vormi pärast veelkord tsenseeritaks, nagu seda tegi ERRi raadioteatri toimetus? #EV100 my ass. Sööge sitta. Nüüd seda enam võin ma öelda mida iganes. KÄIGE PUTSI!
See riik on küll lugema õppinud, aga ei mõista veel sõnade tähendust. Mis kuradi rahvuslik kultuur nahui, värvida aloeverasid lipuvärvidesse, süüa saksast pärit hapukapsast ja isegi regivärssi lauldakse kellegi järgi. HALETSUSVÄÄRNE. Rääkimata sellest, et "puhast eestlast" ei ole olemas, sest me oleme kõik läbi vägistatud ja võõrvõimudest läbi tõmmatud. Globaalpoliitiliselt tegelikult adekvaatne, kuna kõik on niikuinii ühtlustumas. Aga see soviet brainwash.. kõik need minuvanused, keda nende emad ei osanud armastada! Kõik need andekad inimesed, keda lihtsalt maha on tehtud, sest nad ei mahu mingisse olematusse plaanimajandusse. HALETSUSVÄÄRNE.

Üritan end veenda, et ostan järgmise suitsupaki alles Pariisis. Kuigi selle läheduse asemele, mis minu ja suitsetamise vahel on, ei suuda isegi luule tulla, rääkimata meestest. See on psüühilise sõltuvuse priviligeerituim vorm! Alati olemas, kui tahta midagi väljaspool iseennast. Luule ja armastus on obviously ainult iseenas ju. Aga Tšiili veini ja Hollandi liha kõrvale kipuvad ikkagi pisarad, millele ei tundugi Eestis lohutust leiduvat...
Olgu siis nii. Praegu on seis selline. Mina ei saa oma uskumusi ja olemust kellelegi peale suruda, saan ainult teha paremaid valikuid. Mõttetu oleks isiklikku seksuaalset frustruatsiooni suure kella külge panna, kuigi see kell naistele ja meestele täiesti erinevalt tiksub. Vähemalt on meil siin naisõiguslasi. Ja kuigi see on ratsionaalne poliitika, siis vähemalt midagigi, millel on ka sensuaalsusest rääkimiseks pinnast. Ainus revolutsioon, mida ma igapäevaselt saan toita, on iseenda edasi armastamine ja pidev soov paremaks saada. Sõda kestab ainult sellepärast, et on vaenlasi. Aga kas ma tegelikult tahan sõdida? Armastuskultuur ei ole vägivaldne. Saan ainult ise olla see, mida ma näha ja tunda tahan: väärikas, ilus ja õiglane - need on universaalsed ja rutiinselt teostatavad eesmärgid. Ja just sellepärast on kõrghariduse omandamist sama meeldiv (olgu, riik, selle eest olen ma küll sügavalt tänulik, ent paradoksaalselt süvendab see mu võõrkeelestumist) tunda kui igat värvi, lõhna ja materjali enda lähedal hoida. See kokku tegelikult seletab, miks mul lugemisega nii kaua läheb: ma ei ole robotmasin, mul on keha ja aistingud, mis infot samamoodi läbi vajavad seedida kui ajul fakte.
Nohkaritest poisid, üleintellektualiseeritud mõistusega - need igasugused diplomaatide ja õppejõudude mitmegeneratsioonilised järeltulijad - ongi sellepärast nii nunnud, et nad arvavad, et kuna nende aju on nii heal tasemel, siis nad teavad kõike. Neis on selles osas väga suur enesekindlus, sest  tõesti, nad oskavad mõtelda, selles pole kellelgi kahtlust, aga see ei tähenda, et nad end üldse lolliks ei tee. Ja no mõtle siis ise, kui tuleb üks ilus ja tark naine ning naerab nende naljade peale, aga ei lähegi Kierkegaardi peale märjaks! Teeb hoopis mingi soovituse riietuse lõike kohta. Vot siis on juhe koos. Nad ei saa isegi sellest aru, kas seda võtta komplimendi või solvanguna, kuigi nii palju targad võivad nad ikkagi olla, et seda kõrva taha panna. See näitab muidugi küpsust ja emotsionaalset intelligentsust, kui soovitust ka järgitakse. Sest tegelikult mitte keegi ei ründa mitte kedagi, keegi ei pea iga sümpaatia puhul kellegagi keppima hakkama ja jagatud tundlikkus on maailma meeldivaim privileeg. Seksuaalse laenguga sensuaalsus sealjuures on suudlemata jäänud suudluses - selles, mida mõlemapoolselt samaväärselt ihaletakse, mille teostumise potentsiaal on ideeliselt täiuslik, ent mis ei juhtu: see energia ongi revolutsioon, maailmasõda ja  t a r k u s; tundelisuse õppetund. Selles sisalduv pelglikkuse austusväärsus on minu meelest kõige seksikam üldse. Aga no hulluks võib see ka ajada, kui kogu aeg ainult nii ongi. Siis tasub põgeneda.

AGA tulles tagasi teemasse: päritolu on sisulisemal tasandil perekondlik. Perekond kui kaks inimest, kes on eostanud kolmanda ning kultuur, mis eostajad järeltulijale pakuvad, on esmane kultuurikogemus, mis on tegelikult samuti natsionalistliku idee suhtes kaudne. Muuseas on perekond ka kõige ebaseksikam asi maailmas. Ja kuna armastuse tähenduse ja kogemuse äärealade kompimine (see tähendab ju ka empiirilist analüüsi sellest, mis armastus EI ole) on mu elu kõige huvitavam teema, siis isiklik füüsiline perekonna idee kogemus ajab mind kergelt öökima. Ja kuigi üks osa mu mõistusest on täiesti veendunud, et veresugulus pole piisav argument suhtluseks, kui puuduvad teineteist toetavad intellektuaalsed väärtused, siis veri minus kõneleb halastusest ja karmaatilisest tegelikkusest, mis käsib vaadata pilti maailmast enne seda, kui minust selle kaaslooja sai. Ja see tegelikkus on fucking karm. Me oleme "mu vanemad ei teadnud, mis on armastus" -generatsioon. Génération désenchantée - vaba piiride illusioonist, aga piiratud ahistatud vaimu reliktist. Kui PALJUD minu sõpruskonnast on kodust välja visatud, lastekodus elanud, kogenud perevägivalda, elanud lähisugulastest alkohoolikuga või keda on kasvatanud vanaema? Väga vähe on neid, kellel midagi ülalmainitutest poleks. Ja me peaksime siia lapsi juurde tegema?
Kas on võimalik enne esivanemate surma luua keel, mille sõnade tähendusi me sarnaselt mõistma hakkame või kestab süldilaua tummfilm koos alkoholi järgi lehkava reaalsusena sama kaua kui oli okupatsioon?

Raske on sellise kurbusega mitte pateetiliseks muutuda, aga mu keha reageerib sellele lükates mind päevadeks voodisse, et läbi seedida ängi, mida tekitab näiteks kasvõi mu endagi vanemate reaktsioon mu ERR-i "eetrisse mitte lubamisele": "Aga ega kõike ei saagi ju eetrisse lasta." Istun auto tagaistmel ja ei suuda vähem otsekohesem olla:
"NÕUKOGUDE LIIT ON LÄBI. TSENSUUR EI KEHTI ENAM."
Kui kuradi kaua ja valjult sellest rääkima peaks?! Või mismoodi, kui mind eetrisse ei lasta?

Ma olen otsustanud, et kolin siit esimesel võimalusel välja ja hakkan teises keeles kirjutama. Sest ma olen vaba.

kultuurilised ülestunnistused

Viimase aja kombestik näeb ette isa pakist suitsu näpata. See on reeglina pruun Kent, kuid olen täheldanud ka punast marbsi (mu isiklik lemmik väga mitme inimese nostalgia pärast) ja kollast Camelit. Aga muidu on eetrivälist intiimsust üsna väheke, kuigi ma olen isikliku suhtlemise nii miinimumini viinud kui võimalik. Kogu mu mõtlemissfäär liigub romaani ainese läbitöötlemises, mis tähendab, nagu ma just mõistsin, ka kogu elu jooksul mind mõjutanud kultuurikandjate läbi sirvimist. Ja siin on esikohal muidugi muusika, sest see hoiab ruumi kõige kindlamini koos. Ma arvan, et muusika on algelementidest vesi, minu jaoks - see salvestab ja reageerib ja mäletab sama palju. Lisaks on ka viimane aeg päriselt tantsimisega uuesti edasi tegeleda, sest kui ma end ühel ööl (ja neid öid on omajagu) pealiini suhte detailidesse ära kaotasin, siis avastasin end keset esikut sooloetendust andmast. Keha ei talu sellisi kunstilisi liiasusi, energia paisub liiga suureks ja neist painetest peab ju kuidagi vabanema. Jõusaal oligi vast liialt ebarealistlik idee, liigutused tulevad enne koti pakkimist juba peale ja neile tuleb vabadus anda, muidu läheb keha jälle katki.

Valitseb samasugune iseeneslik vaakum - pidev ükskõiksus ümbritseva suhtes, mis vaheldub harvade tugevate reaktsioonidega, nagu keset tänavat kõht kõveras naermine või mingi üksik  M I D A I G A N E S suhtedraamadest. Ma ei jaksa neist ühtegi enam seedida, seega olen inimesi veel teadlikumalt vältima hakanud. Ja ausalt öeldes on üsna raske siduvaid punkte leida, kui need ei teki just muuseas - trammis trehvates või üle pika aja öösel peol. Midagi saatuslikku ja planeerimatut mõjub sada korda loomulikumalt kui pidev bookimine. Sest ma reaalselt bookin, kirjutan üles oma kollasesse märkmikusse, et ma ei unustaks. Ja kuigi ma pean end üsna ebasotsiaalseks, siis leidub ikkagi aegu, kus on 4 üritust ühel päeval. Mul pole keeruline prioriteete luua, sest lähtun südametundest. Kusjuures loogiline ka, sest mida rohkem üksinda olla, seda selgemini saab aru, mis on tähtis või mis on janu - ja miks see on, ja seetõttu tean kindlalt: ma ei ole eriti huvitatud suhetest, mis ei kulmineeru ühise tööga. Olen oma elus juba piisavalt romantilisi põgenemiskatseid sooritanud, et neist täiesti ammendunud küllastumust tunda, enam ei ole vajadust meid nende vastu näha.. kuigi, kas see kunagi oligi tõesti vaid poos, mida ma võtsin nii veendunult, et jäin ise ka uskuma?
Võimalik. Kogu sotsiaalsus on teatraalne, see on reaktsioonimärkidel põhinev keel ja mul on tunne, et me ei saagi enne autentsed või loomulikud olla, kui me pole teineteise ees alasti. See ei pruugi isegi olla ainult minu "normaalsest rohkem" teadvustatud seksuaalsus/sensuaalsus, vaid potentsiaalne võimalikkus, et vaikuses on kogu tõde juba niikuinii olemas. Kõik, mida ma oma eluga teha saan, on mäng ümber selle vaikuse, millises pole kontuuridel vahet. Kui profound on ära olnud, on keskmise inimese tegelikkus jumala lebo. Seda enam naudin ma vait olla, kuigi ma tõesti usun oma häbelikkust ja võõristust - selles hetkes on see tõeline; ebamugav, sest niimoodi ei ole ma oma ookeanipõhjaga kontaktis, vaid hõljun - keegi ei näe mind täpselt ja mina isegi ei saa aru, kes ma parasjagu olen. Selles mõttes on elus ikka absoluutselt hämmastav olla. See on nii hämar.

Lohutus on küps ja lookas

Mida rohkem inimesi, seda rohkem võimalusi - võrdselt häid halbadega. Kuigi - ja see inf selgus PSÜHHOTERAAPIAS - minu skaala on paratamatult +/- 10 skaalal +4. Sest halvad võimalused on liiga mitu korda liiga -10 lähedal käinud. Ma ei väldi negatiivsust, see on lihtsalt olemas sama loomulikult nagu kõik muu, aga ma väldin emaks olemist. Türa kuidas ma ei viitsi olla see, kes kogu aeg teiste hingehädasid kuulama peab. See on juba täielikuks absurdiks kujunemas. Üks nädal kohtusin ma muuseas kolme erineva tuttava/võõraga, kes kõik ühena esimestest asjadest hakkasid kohe oma kõige salajasematest valudest jahuma. Ausalt, see enam ei üllata mind, aga tüütab küll sitaks. Mul oleks nagu mingi andur peal: pihi nüüd. Umbes nagu WC-silt. Õnneks olen ma tänaseks kõik jutud unustanud, peale ühe, mis sisaldas õigel ajal ärevuse ravimist.
Aga kõige õudsam teema on hingesugulased. Ise muidugi kunagi hakkasin väga kammima seda ja  iga "ma tean" mida ma ütlen on valus, sest mul polegi teema kommentaariks midagi muud öelda. Sellest lähtuvalt saab ikkagi öelda, et mingis osas olen ma ära surnud, kindla peale taeva läinud, aga ma jätsin oma keha maha ja sellega ka osa oma hingest mingil ähmaselt tajutava, aga olulise pärast. Oluline saab iga päevaga aina selgemaks, sest inimesena on minust saamas kollektsionäär. Tundeid ma juba enam-vähem tean, aga need on olnud vaid tööriistad. Ja kogu oma eelneva elu oleksingi ma saanud lõpetada baas-tehnikate omandamisega. Selles oleks olnud terviklikkus, millega lõppeda, aga miski nagu tõmbas mu üles. Ma kahtlustan, et see ei olnud iseenda pärast, sest Ise tahtis ju kogu aeg surra.

Õnneks nüüd on selgem, tekkimas on loogika: kellega ma millist luuletust tegema hakkan. Laupäevane üritus oli mega edasiminek, see siin seletab ära. Lappasin mitu päeva järjest juba enne seda mööda inimesi ja leidsin nii mõnegi, kes on nii visuaalselt kui heliliselt koostööst huvitatud. Ma ei saa enam kauem edasi lükata seda. Esimesena kogun bassiliine "Reede reedab" jaoks, et neid asjaarmastajale saata. Esimese asjana tuleb sisse lugeda demo, mis on juba isikliku ajaloo ümberinterpreteerimine, millega peaksin erinevate tonaalsustega katsetama. Siis saadan ideed inspireerinud valmismuusikaga target artistile. Ja edasi saab, mis saab. Mingi hetk peaks ilmselt päris salvestamise peale ka mõtlema, aga aega on. Seniks romaan seisab. Hea on see, et saan päris paljusid tegevusi varieerida, ainult tööl käimine on ajaga fikseeritud. Vaatasin juba paari loengut ka, kust tahaks läbi astuda. A üldiselt tuleks see akadeemiline puhkus maksimaalselt loomingulisele tegevusele kasutada, töötada sisse meetodid, millega saab ka kooli kõrvalt kergesti mõne loo ära teha. Sest ideaal on muidugi muusika. Päris šeff oleks luule house'iks keerata. Kunagi ma sebin omale mingi controlleri ka, aga see on juba tuleviku tulevik. Praegu veel toibub sellest jõhkrast luule kirjutamisest. Aga eks see on nagu iga kroonilise haigusega, et tuleb lihtsalt.. ettevaatlik olla.

Noh.
Ja siis eile ma käisin seal Tammsaare sünnal Estonias. Ma olin sellest kutsest umbes sama üllatunud kui Alveri auhinnast. Why me? Mida iganes. Aga ma põhimõtteliselt läksin. Saalis olles mõistsin nii paljusid muid asju peale Tammsaare tähtsuse. Esiteks, et Eesti kultuuri säilitamine ei ole minu jaoks mitte mingi eraldi eesmärk. Päris tore on nentida, et nii Koidula kui Tammsaare ajasid Eesti kui idee asja enne vabariigi sündi - et me saame öelda, et nad olid eeltingimuste loojad, aga praeguses seisus, kui ma asetan end kui kirjanikku kultuurilisse konteksti, siis: fakt on see, et ideaalid ongi tulevikust. Ja suurem tulevik ei räägi minu meelest enam midagi kohustusest "oma identiteeti" hoida. Ka subjektiivne enesemääratlus on fluidne. Tuleviku kultuur on makro- ja mikromultikultuur. Õigemini - see on seda ilmselt juba nüüd. Inimesi saavad rohkem kui eales ühendama subkultuurid, me oleme ühendatud temaatikate ja esteetiliste eelistuste ning neis väljenduvate väärtuste pärast, mitte asukoha või sünnikoha tõttu. Muidugi on ka natsionalism subkultuur - alates Koidulast kui skinheadideni. Ja kui mõelda sellele viimasele, siis on ju kahtlane? Ma pigem lähen äärmustesse oma tunnete ülitäpse väljenduse kui teise inimese kottimise pärast selle tõttu, kes ta ei ole.
Pole elusees veel nii tugevalt tundnud, et ma pean tegelt suuremates mastaapides saama liikuda. Kuna see tunne on nii tugev, siis ma imestan, et mis selle asemel enne siis oli. Tõesti tahtsin meest ja lapsi või? Tõeline armastus?
See, mida ma välja suudan mõelda või midagi muud.. ??

pirtsutaja pihtimused emanikkujatele

Kui tähendused lähevad sõnadest nii palju kaugemale, et neid tõesti silmist ja hääletooninüanssidest mõistetakse, siis on millelgi vähemal võimatu üldse konkureeridagi. Ideaal vaimses tundlikkuses on kuskil sellises kõrguses ära käinud (kukkudes sealt muidugi otsekohe mutta), et mehed ei paku mulle enam mitte mingit pinget. Esiteks on nad alati mingis arengufaasis lapsed ja teiseks on tegu inimversioonist 1.0, samas kui naine on oma skillide poolest juba kõvasti täiendatud 2.0. Naine on ülimuslik, aga mehed on jobid. Sõna otseses mõttes. Sest kõigepealt on vaja ju pauk lahti saada, ja kuhu mujale kui mitte naisesse? Üksi ei ole neil mitte mingit maailma, mida ehitada või kaitsta. Mitte mingit mõtet.

Muidugi ma tunnistan, et ega minagi pole oma seksuaalsusega väga hallatavalt hakkama saanud, aga see on veits haletsusväärne, kui sealt poolt mingit kainemat kalkulatsiooni ei toimu. Türa kus nüüd patriarh on? Mees peab suutma end valitseda ka ürgse seksapiili juures. Kuigi samas võiks ürgseksapiil enesest ka teadlik olla ja mitte liiga kergel meelel huuli punaseks värvida. Ma enam ei julge lakknahast kõrgeid kontsi kanda päris pikka aega nüüd. Ja üldiselt on kogu mu isiklik seksiajalugu õõvastav. Ma päriselt uskusin viimase korrani mingisugusesse südamesõprusesse inimesega, kelle ma endasse füüsiliselt sisse luban. Ja kui ma praegu väidaksin, et see oli naiivne, siis mõjuksin ma endale kibestunult. Aga praeguses seisus pole mul enam palju emotsioone, kuigi ma ei mäleta, millal ma nii puhta kubrusega silmitsi seisin. Nii palju põhjusi, kui mul on olnud kellessegi  armunud olla, on mul ka argumenteeritud fakte kurbuseks. Jah, ma suudan väga pikalt ja põhjaliku selgusega olla oma tunnete juures, aga see ei tee neid kahjuks olematuks. Mul on kõrini sellest.

Rehabilitatsiooniplaan on vähehaaval teostuma hakanud. Eile oli järjekordse noortergrupi ühisüritus. Ma just olin Tartust tulnud ja eelmisel päeval sünnipäeval end ülesöömisega energeetilises tasakaalus hoidnud, ent arstide seltskonnas ikka mõne surmahuumorirepliigi visanud. Pidevalt käib programm: mõtle, enne kui reageerid - ja see ei ole kerge olemine. Just see ongi kõige tüütum: mulle tundub, et ma ei või kõike öelda nii nagu ma mõtlen, sest keegi ei saa must aru või solvub. NII LIHTSALT EI RÄÄGITA. 

Trin, sa reageerid üle. Elad jälle ainult oma peas. 

Igatahes - ma tulin sealt enam-vähem kaduteta ära, umbes nullpunktis sõitsin kohale. Aga siis. Mingi piparkoogi maania töötuba. Ma tõesti ei mõelnud ega arvanud mitte midagi enne kui nõustusin selles ürituses osalema. Emotsionaalselt oli see sama tüütu, kui algklasside vahetunnid. Ma päriselt ka vihkasin vahetunde, sest need olid lärmakad ja paljuinimeselised. Ja enne ei jõua ära kohanedagi, kui see juba läbi on. Ja niimoodi mitu korda päevas, et muudkui kohaned selleks, et kohe ümberkohaneda - mitte kunagi päris kohanetud ei saagi. (Läheb jälle sujuvalt ruumipoeetikaks vist?) Sellistes kohtades ma ei mõtle ega tunne midagi, sest kõike on liiga palju, et ma oskaksin kogu sellise olemise suhtes mingit seisukohta võtta. Üldiselt kaotan ma siis ka kõnevõime, lihtalt seetõttu, et pole mitte midagi öelda. Ja kuigi osa sellise grupi mõttest on sotsiaalsete oskuste arendamine, siis ..ma vist ei tahagi sotsiaalne olla.

A milline mu sotsiaalne elu eelnevalt olnud on? Suht mingi lõputu kohvi ja/või tobi tegemine. Viimaste kuudega olen aru saanud, et ühistegevus ongi see, mis inimesi liita suudab. Suur aga on selles, mida koos tehakse. Teha lihtsalt selleks, et midagi teha mingite lambi inimestega - not my thing, nagu selgub, sest kui ma sealt suure ebamugavustundega lahkusin ja koju jõudsin, oli mul oma viis tundi ikka mega pask olla. Kõige tugevamalt ilmselt seetõttu, et olin oma aega raisanud mitte millegi peale: ma tundsin tugevalt, kuidas olen võimeline inimesi vihkama. Ja muidugi on välise vihkamine iseendaga mittetoimetuleku eksternaliseerimine, mis kinnitab siiski vaid seda, et mul ei ole mõtet mingi lamba rahvaga üritada sõpru mängida. See on kindlalt ajaraisk, sotsiaalsust ei saa sellisel moel tekitada.

Jooks käib ajaga ainult seetõttu, et ma elan praegu projektide raames, mida ma ise endale püstitanud olen. Ühikas elades kogusin raha, et ära kolida - kolitud; tegin oma tagiprojekti lõpuni - omanikule toimetatud; nüüd on väiksemahuliste käsitsi kokkuõmmeldud luulekogude kirjutamine - igale lugejale isiklik pühendusega ainueksemplar (ükski kogu pole sama sisuga). Enne uut projekti ei võta, kui vana on tehtud! Ja ma kavandan seda romaani juba paar nädalat, sest mul on VAJA seda kirjutada, ma PEAN SAAAMA seda teha, aga mitte enne, kui ma iseendaga kokku olen leppinud. Miks ma peaksin vahepeal oma aega raiskama inimestega, kellega mul pole mitte midagi ühist peale tõdemuse, et me taastume millestki? Ja siinkohal meenub mulle üks üldine sotsiaalne tähelepanek. Ühise eriala või misiganes näiliselt sarnase laadiga kogemusrühmast pärit inimesed ei pruugi teineteist absoluutselt mõista. It takes more than that ja sellest ma üritangi aru saada, mis on see võtmetegur - sest see on olemas! - mis mind inimestega seob. Kuigi ma võin vabalt omaette olla, sest I'm good at being alone but I hate being lonely. Olen paranoiline, et asi on jälle ja ikkagi ainult minus, sest ka mu kõige hingelähedasema tegevuse ehk kirjutamise kaudu pole ma omale teiste kirjutajatega normaalseid ja püsivaid suhteid loonud (siin on tegelt ka õrnu erandeid, aga ). See on täiesti omaette üksinduse teema, sest kui ma oma tööst tahan rääkida, siis ma pigem kirjeldan teisele osapoolele oma tegevustikku, selle asemel, et saaksin jagada kogemusi töö spetsiifikast. Ja sellepärast ongi mul ka ülikoolis vaja käia, et seal on natukenegi midagigi.. kultuuriteaduslikku. Oh jah, tõesti, see kurbus on teistest eraldi, sest seegi hargneb tõdemusest "mul ei ole ühtegi kirjanikust sõpra" edasi teemale, et kunagi "mul oli kirjanikust sõber, aga siis me seksisime," mis ei ole tõesti mitte midagi muud kui glusterfuck. Mis toob sujuvalt tagasi teema, millest ma tahtsin rääkida: miks ma praegu naudin meeste vihkamist. 

Viha ei olegi minust maha jäänud. Võib-olla see mitte vihkamine lükkaski mu hullarisse, sest mõistus tegi liiga mitu tiiru peale ja mu enda varjud muutusid elavaks meenutamaks mulle duaalsuse vajalikkust. Vihata kurjust (ma loen sinna hulka lolluse) on tappa mürki vastumürgiga, mis ei saa olla mittemürk. Siit edasi on puhas keemia. Kahtlustan praegune üldsegi, et eesti kirjandus saab minu kui autoriga sama vähe hakkama kui mehed minu kui naisega. OO, MA OLEN OHVER, KEEGI EI MÕISTA MIND. Just some facts: oma teise raamatu toimetajaga ei kohtunud ma mitte kunagi ("vastutasuks" ei läinud ma oma raamatu esitlusele), aga seda ei maksa ainult isiklikult võtta, kuna Ji puhul ongi vist tegu konveierkirjastusega (kõik raamatud on ühesuguse kujundusega ja neid lastakse välja korraga mitu), siis seal vist ei toimugi mingeid kunstilisi läbirääkimisi ega sisulist koostööd (sest kuulujärgi "usaldatakse loojat nii palju, et ei olegi vaja midagi muuta" mis on minu meelest veits laiskuse märk ka, sest HALLOO KUI PALJU RAAMATUID ILMUB). Olen seda ka avalikult eelnevalt maininud, et käsikirja valmis saamisel ja trükis ilmumisel on ajaliselt absurdselt suur auk, seega, eriti kui koostöövalmidus pole mõlemapoolselt samaväärne, ma lihtsalt lähen elu ja tööga edasi, st mul on pohui oma raamatust, kõriauguni selle sisust, mis on mu enda jaoks nagu okse vaatamine. Eriti kui keegi ei aita selles orienteeruda. Aga ilmselt peaksin vist üldse tänulik olema, et keegi on viitsinud avaldada.
Veel: viimase aasta jooksul pole kaks põhilise kirjandusajakirja toimetajat mulle vaevunud isegi vastama. Kahtlustan, et Eesti luule elav legendki ei julge mulle tunnistada, et ta ei saa tänavakeelega hakkama ning on tegelikult vist natuke võimetu mu tekste toimetajapilguga vaatamaks, sest seda keelt erudeeritud inimesed lihtsalt ei valda. Tõestus: Loomingus ilmus mõned aastad tagasi väga piinliku trükiveaga luulerida, kus amfentamiinijoobe asemel jäigi amfiinijoove. Ligikaudu 90 leheküljelisel käsikirjal, mis ma talle saatsin, võis selliseid momente palju sees olla, mistõttu ta mu küsimusele, kas temast mu toimetaja võiks saada, ilmselt ei vastanudki. Kuigi oli eelnevalt öelnud, et kogumik peaks kindlasti ilmuma. Samuti ei selgitanud Verb, miks ta mu raamatut avaldada ei taha.
Ma võiksin hakata igasugu asju välja mõtlema, eks. Aga ma olen eelistanud oma fantaasiat rohkem rakendada mõeldes välja inimsuhteid, mida olemas pole. 

Tuleksin nüüd tagasi sõna ja tähenduse suhte juurde, mille kaudu on ka objektiivselt luuletaja ja välismaailma vaheline kakofoonia seletatav. LUBADUS sisaldab lubamist, mis sisaldab luba. Nii. On erinevad sotsiaalsed mängud, rohkem või vähem vaimsetlaadi, aga siiski - kõik mängivad vahetpidamata. Ja on rohkem ja vähem universaalseid mänge, aga iga mäng, mis toimub potentsiaalsete armatsejate vahel, on unikaalne. This one is different, because it's ours nagu me kõik teame. Ma alustaksin kõige rõvedamatest, et liikuda uuesti ideaalini, sest lähtepunkt on praegu viha. Ma vihkan kõiki mehi mu elus selle eest, et nad on seksi minuga võtnud iseenesestmõistetava võimalusena, mille eest nad ei pea vastutama. Mina olen väga VÄGA vale koht, kuhu oma munni sisse toppida. Eriti hästi teavad seda need, kellesse ma armunud olen olnud. Aga kui taandada subjektiivsed emotsionaalsed reaalsused praegu (teaduse nimel?) üldisesse võrrandisse, siis täna olen ma kohas, kus kõik need tüübid teevad korraga haiget, sest nad on tõestuseks, et seks on lihtsalt  suguelundi kasutamine (hooramine), millel ei ole suuremat tähendust sellest, et söömiseks on suu ja kuulmiseks on kõrvad. Õigemini: seksil on veel vähem tähendust, sest kui vanasti (enne seda kui inimesi oli liiga palju) oli reproduktsioon teema, siis olles globaalselt adekvaatne, ei saa laste saamist pidada mingiks eraldi eesmärgiks. Mulle ausalt öeldes ei mahu lihtsalt pähegi, kuidas inimesel saab selline kinnisidee olla, et ta tahab last saada. Putsi küll, see pole ju mingi leib, mis tehasest tuleb. Minu jaoks taandub see millelegi sarnasele nagu vaimude välja kutsumine, sest sisuliselt kanduvad peale"heade geenide" järglasesse ka ABSOLUUTSELT KÕIK EOSTAJATELE EELNEVAD PROBLEEMID MITME GENERATSIOONI LÕIKES. Kuigi jah, rahune Triin, normaalsetes kasvutingimustes ei pruugi need välja lüüa. Mida ma tahan rõhutada on see, et me kanname  indiviidi tasandil endast järgnevate inimeste suhtes palju suuremat informaatilist vastutust kui me teadvustada osanud oleme. Kohati meenutavad täiskasvanud inimesed mulle aga ikka veel lapsi kommipoes, kes lihtsalt üldse ei viitsigi oma egost üle saada, a la miks TEMA abiellus enne kui MINA türa nagu sellel oleks üldse midagi armastusega pistmist. Ja muidugi on neil siis õudselt kurb, kui nad oma tahtmist ei saa.

A eks ma isegi olen kiimelnud, mida kätte ei saa. Õudselt piinlik on tagantjärgi, aga vähemalt oli tegu väga põhjaliku ja ammendava kogemusega.

Nagu näha, siis ma liigun sujuvalt ühelt ideelt - milleks on romantism oma looduse ja armastusega - teisele, üldisele ja välisele, millelegi endast suuremale. Teistpidi saab seda näha ettekäändena laste saamise vastutuse võtmisest, aga samas mul ei ole millegi eest end ära käänata, sest ilmselt seisneb minu ainuke tõeline emadus vägistamisjärgses abordis. Ja sellepärast on mul meestele sellest ema/psühholoog/hoor olemistest just eriliselt kopp ees: nende emotsionaalne nõudlus tülgastab mind, sest see on võimetu oma munnist kõrgemale korruse kolima. Vaesed inimesed, nad ju ei saagi SEST VERI ON ÜHES PEAS KORRAGA. Aga tead mida, mees? Ma olen kuninganna. Ja kui sina kuninga, või vähemalt kuningapojana, käituda ei oska, siis tõmma nahui, sest seksis peab minu jaoks sisalduma vaimne ülimuslikkus - armastuse absoluutseima tipu väljendus, midagi mõjutatud tantristlikust arusaamast kui ideaalist, milles mehe ja naise keha ja vaim kommunikeeruvad. Aga mida ma räägin nende mehaaniliste idiootidega üldse? Neil läheb seksi mainimisestki kõvaks, rääkimata arusaamisest, mida see hingeliselt mulle tähendab. Türa - lihtsalt masendav. Ja selliseid olen ma LUBANUD enda sisse tulla.

Kuigi okei, neil on kõigil mingi oma anne, nad on millegi poolest erilised - täpselt sama moodi, nagu kõigil viieaastastel lasteaias on oma eripära, ja seda ei tohi alahinnata. Sisuliselt pole ükski mees nii tark, et ma tahaks temaga magada. Aga samas mul päris lootus kadunud pole, sest kui ma piisavalt edukalt ülikoolis käin, siis võib vist ikkagi midagi juhtuda? Sotsiaalne staatus on lausa vist kujunevat mingiks asjaks mu elus, mingi linnaselamise kõrvalsaadus, aga sellel ei ole mitte mingit kaalu, kui  puudub VAIMSELT TERVIKLIK KAPITAL, mis sisaldab endas tundmisega samaväärset teadmist, kuidas maailma parandada, ja tahtmist, ettevõtlikust selle muutumise elluviimiseks. Sest kui ma oma päritolulele mõtlen.. ei saa ma seda häbeneda, aga mul on sellest kõrini. Mina olen see ülemineja, maalt linna tulija, enese tõestaja. Väikelinna koolist Euroopa kunstnikuks on omajagu teed. Ja võib-olla ka omajagu päid, millele peale astuda.. ma ei tea, aga ma vajan enda lähedusse inimest, kes suudab minuga koos mõelda ja kellega ma saan käia mööda ääri, kus üksinda on ohtlik, ent mille tundmine on maailma paremaks mõistmiseks vajalik mitte ainult meie pärast. Ma VAJAN, et mu elul oleks söömisest ja sittumisest suurem mõte ning täna arvan ma veel kindlalt, et ma ei viitsi oma aegruumi kellegagi jagada ainult esimese kahe jagamiseks.

Erineva tasandiga tähendused saavad ühes suunas liikuda küll paralleelselt (üks keha vastu teist keha), aga need ei pruugi samas punktis kohtuda (kui palju üldse samal ajal orgasmi kogetakse näiteks?). Üks asi on füüsiline viisakus (viia naine enne lõpuni), teine ja palju rämedamalt ausam ja kõike muud tühistav tõsiasi on armastuse puudumine inimese vastu, kellega vahekorras ollakse. Ja ma ei räägi siin mingist universaalsest inimesearmastusest, sest selle tundmiseks ei pea kellegagi seksiksima. Kuigi halastusseks! O MAI GAAAAAAD!!!! Never again. Naise moraal ei ole lihtsalt intellektuaalne lisand, vaid sel on enne oma vaimse priviligeerituse staatust ka palju lihtsam põhjus: oma loodusliku rolli poolest on temal suurem vastutus lapse ellujäämise ees. [Rasestumisvastased vahendid tulid kasutusele 20. sajandi teisel poolel ning nende mõju pole 100% garanteeritud raseduse välitimine.] Alustades juba sellest, et naine kannab last oma ihus, on tal uue vaimu väljakutsumise suhtes vastutus tema inimmehhaanika kujunemise ees. Ja mentaalsed protsessid, mis raseduse ajal toimuvad, kanduvad samuti mustrina üska edasi. Rakuinfo on samaväärselt nii vaimne kui füüsiline. Kui seks on ülimuslik infovahetus, milles kusjuures peale kõige väljendub ka jumal (mind ei koti praegu üldse, kui piiratud sinu mõistuse vahendid selle termini mõistmiseks on), siis rasedus on kuninglike kroonjuveelide kandmine. Karta on, et naisel on selleks suurem privileeg - ta on ju ka ilusam! Ah, ma vist tõesti jumaldan naiselikkust, sest see saab endas sisaldada palju rohkem pehmeid väärtusi, mille nimel end kasvõi mehel surnuks peksta lasta. Ja sõbralikkusest, kergemeelsusest, enesekaitse puudumisest plikaliku usalduse tõttu vägistatud saada - see jääb selle värdja südametunnistusele, kes õigel ajal sõnast "ei" aru ei saanud. 

Praeguseks jääb mulle järele ainult seksi kui kultuurilise fenomeni uurimine. Sest kallis mees, kui sina ise ei hakka end adekvaatselt hindama, siis ära oota, et ükski naine jõuaks sulle elu aeg jalaga persse taguda lihtsalt seetõttu, et ta armus sinu tooresse potentsiaali, nähes läbi sinu võimekust, millesse sa ikka veel ise uskuma pole hakanud. Ja ausalt, mind enam ei koti see, et nõukogude ajal lapsed ja emad piisavat lähedust ei saanud. Vittu küll, sa peaksid sellest ajast alates juba vähemalt paarikümneaastane olema, oled juba päris suur poiss. Tegele nüüd fucking ise oma hingega.

aga ma olen ju universumiga suhtes

Tout est chaos

À côté

Tous mes idéaux: des mots

Abimés...

Je cherche une âme, qui

Pourra m'aider

Je suis d'une

Génération désenchantée,

Désenchantée*

Mul on esimest korda elus täielikult kohale jõudnud küllastumus isiklikest inimsuhetest. Viimase aja läbilõige kinnitab veelkord, et ma ei hakkagi mitte midagi muud ligi tõmbama kui teiste inimeste isiklike monodraamade lahkamist, kui ma iseenda omast täielikult ei vabane. Selle pärast olen ma ka otsustanud oma pühendumuse kirjamises viia järgmisele tasandile ning kavandan romaani. Aitab nendest luuletustest, mis juba ongi nii mitmeleheküljelisteks veninud, et mul ei jää muud üle, kui sõnad kujunditest ja analoogiatest lahti lasta jooksma. Tundub, et ma olen viimased kümme (ilmselt rohkemgi) aastat savi kokku tassinud ja tööriistu otsinud, et lõpuks skulptuure raiuma hakata. Tead, milline kergendus see on! Selle pärast ma üldse kooli läksingi. Aga noh, isiklikud draamad mängisid jälle akadeemilise hariduse üle. Tahaks öelda, et pole hullu, aga on ikka (mina).

Mul on kevadisi sündumusi endale ikka veel väga raske andestada. Ja üldse on väga palju inimesi, kellega olen halvasti käitunud oma emotsionaalse ebastabiilsuse tõttu ja palju võimalusi, mida olen käest lasknud ebaadekvaatsete reaktsioonide pärast. Olenemata tõsiasjast, et olen ju kõigest inimene, another brick on the wall, kes on kõigist enda lähedastest vahetult mõjutatud, tunnen ma siiski süüd iseenda reaktsiooni pärast, mis on allapoole mu ideaale. Aga see paneb mind mõistma inimeseks materialiseerumise kogemuse tähendust: ideed (ma pean ideeks eelkõige ka inimest, sest ta on vormunud variant teistest piisavalt kõvadest ideedest, et ise uhiuue/kordumatu versiooninda eksisteerida) ei saaks ideaalide poole püüelda, kui neil poleks selleks ainelist võimalust. Kogemine on teekond iseendas, iseenesest. Ilma dünaamikata, milleks võiks pidada eelkõige uudishimu ja teadvustamata valikuid (saatuse suunamine vms), on tõesti ainult sirged lahendused. Sirged ja lamedad (lõpetad kooli ära lähed järgmisse ja siis ja siis ja blablabla). Kuigi kokkuvõttes võivad tulemused siiski samadeks osutuda.
Seega - mul ei ole enam väga võimalik midagi või kedagi dissida. Kõik inimesesisesed tupikud on alati kuidagi seletatavad. Isegi siis, kui need kalduvad selle elu raamidest välja. Lugu on alati pikem kui ühe inimese isiklik elu. Sellepärast ma vist nendest potentsiaalsetest draamadest nii väsinud olen ka. Et ma ise olen olnud nii reaktsiooniline, aga enam ei viitsi. Mis ei tähenda, et reageerija minus oleks kadunud, aga ta ei domineeri enam nii palju emotsionaalselt, sest on tugevamaid omadusi välja kujunenud, nagu lahendustele orienteeritavus. Keemilisel tasandil mõtlen ka, et sellele asjaolule on võinud kaasa aidata sigimisvõime vangistamine, mis peale sigimisvajaduse kaotamise on selle energia sujuvalt ajju suunanud, kus sellele palju rahulikumat väljundit leitakse. Inimene on nii mõneski mõttes väga labane kombinaat ja kuskilt läheb tegelikult piir selles osas, mida tekitab mehaaniline mõjutamine (s.t. väline survestamine emotsionaalsel, intellektuaalsel, füüsilisel tasandil) ja mis on kaasasündinud (energiakogumite, mis ühe inimese raamistikus ehk isiksuse, kes last eostab ja kes eostatud saab, pärand) potentsiaal. 

Nagu näha, siis ma kirjutan siin vist hoopis üsna toorest iseenda leiutatud antropoloogia konspekti.. aga ma pean enne kõikidest oma mõtetest tühjaks saama, kui ma end uuesti täitma hakkan. Ja midagi olen ma praeguseks hetkeks ikka väga väga täis, aga see kord on neid anumaid kaks. Kui kuni keskkooli lõpuni vedas mind kurbus, mis läks käärides vihaks ja mässuks, siis pärast selle esimeses raamatus lahendamist hakkas mind vedama valu ja, tõele au andes, meeleheide, mis kasvas obssessiivsuses ja varjatud traumas. Ja ma näen oma tundeid alles nüüd selgelt, nad mängivad minuga iga päev, kus ma enam kedagi teist või läbi millegi välise ei provotseeri. Mu tundeelu on üsna ebastabiilne ja ma vean endaga kaasas tumedamat varju, kui igapäevaselt vaja oleks. Ja just see, et ma tunnen, et miski mind rusub ongi see lugu, mis nõuab oma kirja panemist. Kui enne kirjutasin läbi tunnete, siis nüüd on mõistus ka kohale jõudnud. Ja kuna see on värske kraam, siis ma ise ka alles kohanen. Sellepärast ei jätku mul viimasel ajal energiat, mida teistega jagada.

Ma pean veelkord rõhutama, kui suur vahe on selles, kas sa valid kirjutamise või kirjutamine valib sind. See on elu ja surma küsimus. Ja kujuta siis seda invaliidsust ette: nii kui midagi juhtub/midagi käib vastu avatud haava ja puudutab kohe närve, siis ainus palsam selle valu leevenduseks on sündmuskohalt põgeneda ja see endast välja kirjutada, samas kui terve inimene lihtsalt puhuks korra peale/paneks käe kraani alla vms. Ikka räigelt tüütu. Kirjutamisest endast on juba sotsiaalne ebapädevus saanud, kuigi see pidanuks olema ravim selle vastu. 

Ent ma siiski arenen: üksindus on nüüd teadlik valik. Esiteks sellepärast, et ma ei jaksa neid paarisuhte probleeme enam ära kuulata ja teiseks - see on natuke kurvem, aga absoluutselt paratamatu - et ma võin ju kõik inimesed välja ka mõelda, selle asemel, et neid päriselt tundma õppida. Paradoksaalne on see, et me niikuinii loome oma sõpradest ka endale ju mingi kuvandi, vaatame/näeme neid mingi külje alt, mitte ei ole nendega pikka aega koos, et kõiki külgi temas võrdselt ja ausalt näha. Me räägime ja peegeldame üksteisega sarnaseid pindu ning see on kuidagi õudselt igavaks muutunud. See vana mina siis. Ta oli ühenduses emotsiooni intellektualiseerimisega. Mingi "sihuke sihuke sihuke, sest sest sest ja siis siis siis" jutt. Ma võin seda veits edasi rääkida, aga mitte enne kui ma seda kirja hakkan panema. Kuigi ma kahtlustan, et stoilisus käib kõigest üle.

Tegelt on nii, et kuna kõigel on võime sitaks hinge minna, mis inimestesse puutub, siis ilmselt kasvatan ma siin tuule ja pimeda käes üksinda omale praegu elastset, pehmet ja väga vastupidavat stoilist rahu ümber. Kuna mitte keegi ei saa mind sellega aidata, siis ma peangi üksi olema. Sellega leppimine on ainus võimalus, kuigi ma vahel põgusalt kurvastan. Siis ma mõtlen hämaralt potentsiaalselt perekondliku tuleviku peale, korraks. Aga palju eredamalt ja selgemalt tajutav plaan on siiski spetsialiseeruda intiimsuse antropoloogilisele uurimisele. Täna mõistsin, et edasi tuleb minna küsimusega: mida tähendab seks? /erinevate sotsiaalse ja kultuurilise taustaga inimeste seas/ Sobib ilusti eelnevalt loodud kitsendusse "suhe". Siiamaani ei tea mitte midagi rohkemat kui sõprus.

Nii ja siinkohal tasub ka üks abstraktne ja ulmeline unistuskarakter kirja panna, et seegi teema saaks lukku tõmmatud ja keegi üldse selle mõttegagi enam minu ümber tiirlema ei tuleks. Milline on minu unistuste mees? Et välistada tema tulekut ebasobivas ajas, ruumis või konditsioonis, siis palun väga, universum, siin on ta kirjeldus (ehk kümne aasta välitöö tulemused):

minust vanem (minimaalselt neli aastat), tugeva kehaehitusega (oskab ennast ja mind kaitsta kuni tapmise piirini): võiks olla kaks pead minust pikem, töökas (vaimselt KINDLASTI, füüsiliselt soositud vähemalt kindlakäeline puude lõhkumise oskus), kahtluseta truu pühenduja, isalik ehk hooliv teistest nõrgemate suhtes, humaanne, õiglane, tugev, enesedistsipliiniga, Karakter, friik, eneseuhkusega altruist, ülbe, aus (aga oskab valetada, sest see on kunst), valehäbita, emotsionaalselt KÜPS (0 tabu või teemat, millest ei saaks rääkida!). Meisterlik, juhtiv ja õrn armatseja. Maailma kõige ilusamate silmadega.

Armastus ongi esimesest silmapilgust igatasandiline, toimub samatasandiline keemiline plahvatus, aga ta ei  ü r i t a g i  minuga magada, kuigi on  i l m a  sõnadeta aru saada, et see kontakt on õndsus juba puudutuses, muust rääkimata. On füüsiliselt võimeline tapma, korrelleerudes seesmise õhkõrnusega (kitsama ampluaaga tundeeluga meestel ei ole üldse mõtetki mingitele väljakutsetele), st sisuliselt luuletaja, kes ei pea end ridadega tõestama (ja see on niikuinii suurem luule).

Ja kuna mul on iseendaga juba piisavalt põnev, siis, et asjale igaks juhuks vint peale keerata, et keegi mu tööd niisama segama ei tuleks, siis las olla ilgelt rikas kaa. Misiganes ressurss sel aja ka kehtima peaks, tal on seda nii tajooba, et ma ei pea oma lõhe ja parfüümi pärast enam kunagi kalkuleerima. Selle on ta teeninud muuseas puhtalt oma talendiga; mitte kedagi pole tema kasu saamisel kahjustatud.

Ja muideks mul on patriarhaalsusest sitaks suva, kui patriarh ongi hea, siis miks headusel ei peaks ülemvõimu olema? Samas, minu ja mu teadmistejanu vahele ei saa keegi tulla. Muu on suva.
Nojah, ikkagi olen kohas, kus tatina natuke vist siis.. Mees võib targem, vanem ja rikkam olla, aga sedavõrd peab ta ka õilsam olema, sest ainult loll karistab teist teada saamise tahtmise pärast. Siin muidugi läheb jälle hõre piir provotseerimise vahel, aga sellest mõni teine kord.