miks ma ei tunne süümepiinu tuttavate ees, kellega ma ei suhtle

Pean igaks juhuks paistma tegelikkusest ülbem - ja lõpuks ometi on see mu teadlik valik. Kõik õiged vastused on mu sees alati olemas olnud ning kõik teod - ükskõik, kui mõtlematud, - on alati nii õiged kui nad parasjagu olla saavad. Hea on teada saada reaktsioonide sisulisi põhjusi, et vältida edaspidiseid korduvatesse mustritesse langemisi; et valida targemalt senistest variantidest eelkõige oma suhtumisega iseendasse, teadvustades, et välise vaatamine ja nägemine on vaid peegeldus mu sisemistest maastikest; et OBJEKTIIVSUST ei ole olemas, sest vaatleja on infot sisaldav info koguja, mis töötleb ümbritsevat vastavalt juba olemasoleva informatsiooni põhjal.

Türa, ma olen nii tark ja mine vittu et mul üldse raha ikka veel ei ole. Ja kuigi see loob eelmainitud poosiga lõhe minu ja enamike inimeste vahele, kellel raha ON, siis olen ma siiski tänulik (iseendale! et ma sellest aru saan) võimalusele mitte olla sunnitud kohtuma inimestega, kes on igavad või küündimatud, mitte piisavalt empaatilised. Ma ei pea mitte kellegi ees tegema nägu nagu mind kotiks mingid mitte kuhugi jõudvad vestlused, sisutu glamuuritsemine või neurootiline pasaloopimine. Ma ei pea mitte kellelegi tasuta psühholoogi mängima, ma ei pea olema mitte kellegi emme ainult sellepärast et ma armastan inimesi, ja eriti lapsi. Ma ei pea end raiskama selle peale, et keegi saaks end minu peal välja elada, sest mitte ükski inimene ei peaks laskma endaga niimoodi käituda. Ja minu vahetu reaktsioon on - vähegi vaimsesse sfääri küündiva olendi jaoks - hea ja EDASIVIIV jõud, sest minus ei ole valet. Ja käigu putsi KÕIK inimesed, kes tahavad, et ma teeksin nende jaoks paremat nägu sellest, mida ma tõeliselt tunnen.
Ja mingegi kõik suht putsi ka, sest ma hakkan aja pikemas perspektiivis kaotamagi huvi inimese individuaalsuse suhtes, ma näen teda järjest enam kui stereotüüpide kogumit, skänneerides tema vaatluse põhjal lahti tema kõige dominanatsemate omaduste tõenäolised avaldumispõhjused. Ja isegi kui ma ei taha seda teha, lähen ma uksest välja ja näen seda vagurat keskpärasust, mis kriiskab oma tänapäevas ja ajab mu igavusest oksele.

Iga suhtlusakt on enese teisele suhtluse poolele pühendamine. Mina annan sulle midagi endast ja sina annad mulle midagi vastu - naturaalmajandus, kus jagatakse seda, mida kumbki endas kultiveerinud on. Me ei pea sööma, kui meil kummalgi raha pole, aga kui me oleme teineteise jaoks sisuliselt olemas, hingepõhjani, siis see, kas ja kui palju kummalgi raha on, pole niikuinii küsimus. Ja kui ma väidan et ma ei viitsigi suhelda inimestega, kes mulle välja ei tee siis on see summa suhetest, kus ma miinustesse olen jäänud.
Kui sa arvad, et ma ei tea, et ma olen liiga kapriisne või nõudlik, siis sa eksid, sest see piinab mind kindla peale hullemalt kui ühtki neist inimestest, kes tahaksid minuga suhelda, aga ei julge, sest ma olen nii "ettearvamatu". Jah, ettearvamatu olen ma kindlasti neile, kes ei viitsi mind tundma õppida - kes ei viitsi teisesse inimesse, kes neist ehk keskmisest rohkem erineb, süveneda. Ja ei, selliste tussidega ei viitsigi ma tõepoolest suhelda. Mul pole vaja laike, et tunda end tegijana. Mul on vaja sõpru, kellega mind seob ennekõike vaim, mis sujub mateerias.

ÜKSINDUSE AEG
Ott Arder

Taas sulgub ringi järel ring 
ja kustumas on tuled 
täis hellust sõnatut on hing 
puudub ainult see, kes tuleb 

Kas on veel kedagi, kes mind 
vaid pilguks viitsiks mõista 
ja iseenesegi eest 
vaevaks võtaks veidi kaitsta 

Üksinduse aeg 
algab ainsamast õhtust 
pikim aastaaeg 
tuuled hüüavad tühjust 
unustada kõik 
liigse siiski ma suudan 
ja ma loodan veel 
et see midagi muudab 
üksinduse aeg 

Miks üha kitsamaks jääb ring
ei avanegi ringid
kui hell ja avali on hing
kellele küll siis end kingin

Päev pudeneb 
aeg aina kaob 
tean, anda on mul vähe 

kõik, mis mul on 
see on mu laul 
see on minu viis, mu hetk, mu ohe

romantikakanal

Ega ma ei oska olla tegelikult nii, et ma poleks armunud. Ja kuigi on hea vaheldus, et kellegagi mitte mingit teemat ei ole, siis - midagi suudan ma ikka välja mõelda. See on platooniline ikooniarmumine. Sest ma pean, ma ei oska muidu elada. Niimoodi olen ma ka aru saanud palju selgemini, miks naine ja mees teineteisele koos olles head saavad olla. Mu eelnevate aastate seksrevolutsioon ei lasknud neid asju kindlasti mitte kainelt näha. 
Nägin täna hommikul unes, et mul polnud ühte jalga. Sellega suutsin veel kuidagi leppida, aga teadmine sealjuures, et M. kellegi teisega samal ajal abiellub, pani mind ahastusest nutma ja ma mõtlesin, et olen nüüd kaotanud jala armastuse näol. Nutsin, olin oma vanas toas vanemate korteris, ja lugesin ta ülikooliaegset blogi, ise mõeldes, et kuidas mul see veel lugemata on jäänud ja miks ma just nüüd seda loen - kui kõik on lootusetult kadunud, miks ma seda endale teen. Tundsin, et mu elu on läbi. See on nii haige, et iga kord kui ma ka nüüdki temast olen rääkinud või mõelnud näen ma kohe samal öösel teda unes. Ma keerasin ju küll kraani korralikult kinni! Olen endale tunnistanud, et see kaotus on täielik ja sellega leppinud. Ja ma tunnistan endale tänagi täiesti ausalt, et see armumine, kuigi nad kõik on erinevad ja võrreldamatud, on teistest peajagu üle. See oli lumi, mis sadas ainult ühe korra ja ainult selle inimesega. See muutis mu elu, tõestades, et alla tõelise armastuse ma oma latti lasta ei saa. Väga suur ja ilus õppetund, ainult natuke kahju, et sest üheöösuhtest kolm aastat aega läks, et üle saada. Aga mis on aeg? Mitte midagi!
Sellest sõidust ainult mälestus jääb maha.

Mulle tundub, et naised jagunevad kaheks: need, kes on meeste suhtes täiesti lootuse kaotanud ja tahavad ainult last saada, ehk naised, kes eelistavad mehele last (nagu mehel ei olekski õigus oma lapse arengus kaasa rääkida..) ja need naised, kes arvavad, et olulisem on mees - mees on tähtsam leida kui laps saada. Minu jaoks on igal juhul mees olulisem. Sest esiteks ei ole ma nõus mingi poolkõva vennaga nussima lihtsalt selleks, et titte saada. Halloo, mina olen nõus ainult geeniust sünnitama. Kõige kindlam viis selleks, kui see üldse peaks nii minema, on geeniusega vahekorras olla. Ja mitte mingi poolkõva geenius, vaid selline, kes on end ka teostanud, kes on oma ideid ellu viinud, maailma muutnud, mitte ei joo oma potentsiaali maha.
Ma olen aru saanud, et ma pean saama meest austada, teda imetleda. Mulle meeldib tasakaal ja mulle meeldib olla naine. Mitte lapsnaine, meesnaine või ema, aga NAINE. Aga kui ma pean meessoost inimesele lapsepõlvest puudulikku isafiguuri asendama, mingi memmepoja käsuandja olema, siis jääb ära, sest mul hakkab igav ja ma lähen vormist välja. Ja et ma pole isegi veel oma võimeid endale piisavalt tõestanud, on täiesti aus, et mul ka peigmeest pole. Ega ma ei saa lahjem kui mu mees olla, ma ei saa nõuda midagi, mis ma ise pole. Kuigi jõle mugav oleks mõelda, et lähen koos ülikooliga ka mehele, sest saaks kodust minema kolida - ja üksindus ei ole mu tervisele hea, see on sama halb nagu alkohol, suhkur ja rasv samal ajal, see teeb mu haigeks. Aga kõigel on hind. Kui ma ei rihiks tööd, kooli ja üksindust, kui saaksingi geniaalse ja mugava (kuigi see kooslus ei ole vist õnneks võimalik) armastuse, nüüdsama, ei hindaks ma vist seda niivõrd.. ah, mis juttu ma ajan. Ma väärin printsi igal ajahetkel! See on mingi kuradi orjarefleks, et kannatan veel, siis olen pärast õnnelikum, putsi, kogu aeg peab täiega olema - ükskõik, kas koos või üksi. Vot kui üksi ägedalt üldse ei oskaks olla, siis oleks muinasjutuarmastus liiane. Ja lõppkokkuvõttes piinarikaski, sest on toetatud end kellelegi iseenda asemel.
Nii targaks olen end mõelnud.
Aga ikka on mingi kuradi kripeldus sees. Olen harjunud nii paljusid tundeid endaga kaasas kandma ja nüüd, kus kõik silmapiiril hakkab eriti normaalseid mastaape võtma ei oska ma taolise olukorraga ikka veel täielikult leppida. Ja seegi läheb mööda, mul on praegu lihtsalt liiga palju vaba aega.


LAPSEPÕLVE KOKKUTULEK
Mait Vaik

on moonide õitsemise aeg
kauplusevargus ja hullus
on võetud koolibuss öösel
me lapsepõlv kokku on tulnud

kes istub meist rooli kes sõidab meist täna
bussijuht suudelda tohib
teda kellega iial ei vea
keda kunagi ette ei tea

anna mul käsi ole mu sõber
vaata et keegi pingilt ei kukuks
tüdruk sina ole mu õde
hoia mu pead kuni ma tukun

pikamaa-auto peateemärk
ära pidurda sõber lõikame üle
kellegi käed need hoidsid meid täna
keegi leidis et veel on vara

reeturist alati reedetu saab
takistab see kes väljuda tahab
olgu siis kiirus ja põhjas on gaas
sureme koos või lähme maha

üks päev enne sisseastumiseksamit, kohustuslikust kirjandusest

"Kui mees on tugeva seljaga, siis läheb tal ka munn kõvaks ja see tõuseb hästi. Kui säärasel mehel tulevad sõnad südamest ja kui ta vaatab naisele otsa silma, siis hakkab tal munn otsekohe tõusma.  Vaat nii juhtub meestega, kellel on väga tugev selg. Tema munn hakkab tõusma juba siis, kui ta alles räägib naisega armuasjadest.   Naine mõtleb: "Ma näen, et ta süda ja munn räägivad sama keelt. Tema kaisus tahaksin olla." Ja nõnda jääbki see naine nõusse. Ja siis on nad onnis kahekesi, nagu meie sinuga oleme, Marjorie. Ja siis hakkavad nad armastama."

Marjorie Shostak, "Nisa. !kungi naise jutustus oma elust"

 

Empaatia saab võimaluse ainult siis, kui kohtun kellegagi silmast silma.

Jaak Prints, Päevaleht, 21.08.2015

Podagra hakkab järele andma, sest ma eile hakkasin juba tantsima. Aga veel päris lõdvaks lasta ei saa, peab mõtlema. Mõttetu. Tantsimine ja seks on kaks olukorda, kus ei tohiks mõelda. You dance like you fuck, sest seal on kirg. Kirg ei ole ratsionaliseerimisküsimus. Või plaanimajandus. Ja kui siit sujuvalt edasi minna, siis tuleb tunnistada, et täiesti vabalt tantsida - ja mulle tohutult meeldib! - saan ma ainult üksi. Või on küsimus (jälle?) selles, et pole olnud väärilist partnerit? Ise jooksen/tantsin ju kõigi eest ära. Que pasa paradox?

ei tea kas julgen soovida
et minu kõrval nüüd oleksid sa
võin sinu pilgust ma harjuda
siis raske on loobuda
kui kaua suudan küll vaikida
ei keegi mõista, minust aru ei saa
ja kuigi päevad mööduvad
sind ootan ma*

Selle ebamugava tõsiasja avastasin tegelt juba kevadel, aga ..ma mõtlen, et äkki see pole ikka tõsi. Ma kahtlustan, et mulle võib see armukese värk üldsegi rohkem meeldida kui Päris asi. Armastus, ja iga suhe eraldi, tekitab minus nii palju erinevaid tundeid ja mõtteid. Ometi liiguvad ju asjad alati nagu nad liiguvad.. ma olen lihtsalt väga armastanud draamat teha. See on omamoodi väga sügavalt putsis kaitsemehanism: autopiloodil asjad ilgelt sassi keerata, sest siis olen ma ise vähemalt kõik ära rikkunud, mitte keegi teine pole mulle haiget saanud teha (see ei tähenda, et mul valus poleks muide) ja siis on see tehtud ja vähemalt on nii asjad kontrolli all. Olen niiviisi aastaid toiminud. 
Täielik haige emo eide pask.
Aga ma ikkagi ei tea, tänu sellele, milline suhteformaat mulle sobib. Üheöösuhe ma arvan siiski mitte - kuigi kontseptsioon tundub väga puhas, minimal, selge. Aga selliseid tüüpe tundub mulle liiga vähe olevat, kellega see võimalik on. Ent ma ei välista. Kui kuskilt ilmuvad välja pintsakutes hästilõhnavad mitte liiga palju mölisevad mehed. Ei, sellest ka ei piisa.
Tussu on pühakoda, kuhu jõuavad ainult päästetud, kes lunastatud tahavad saada. Isegi kui nad seda väärt pole, olen ma lunastust jaganud. Mõnel juhul olen endaga tagantjärele pahandanud, aga õnneks mitte eriti palju. Sest inimesed on sisimas head. Ma lihtsalt nõuan esmaklassilisi kombeid ja ekstavagantset romantikat. Kuigi õige asja puhul leiutab romantika end ise niikuinii. 
Võib veel olla, et ma põhimõtteliselt tahangi rohkemat kui üks reaalsus - ma ei suudaks vist kodus kaagutada. Armastamine on kõige ägedam kunst üldse. Ja see tähendab kogu maailma viise, kuidas seda väljendada. Üksi tantsides armastan ma iseennast kõige enam. Kui ma veel kellegagi koos avalikus kohas tantsiksin, tundub see sama hea kui keset ööklubi põrandat nussida. Tundub nilbe, aga samas - ei ole välistatud..

Kurat, kui see paast mult selle vähesegi peki peaks ära võtma, siis pean ma trenni hakkama tegema. Olen tegelikult unistanud küll väiksest musklist. Kui tantsimine on nagu iseendaga armatsemine, siis ma mõtlen, kuidas võiks kirjeldada seda regulaarset iseenda mehaaniliselt higiseks ajamist.. Ilmselt on see porno, seepärast see mulle mingi liiga meeldiv pole kunagi tundunud. Ent samas on seal kindlasti meditatiivne aspekt, kus ei mõelda, vaid kulgetakse hetkes. Niimoodi võin ma isegi jooksmise enda jaoks ümber programmeerida. 
Ilmneb, et nii jooksmise kui suhetega on mul kahetised tunded. Kõik ei olegi välja kujunenud! Vapustav.
Kammin lahti veel viimseidki tundepusasid hea meelega, selle asemel et uuesti kohtuda tänahommikuse eksamieelse ärevusega. On ikka tont, leiab ka peale kõiki neid aastaid mu üles - halvab mõtlemise ja analüüsivõime. Ja ma ei tee isegi suitsu, et sest põgeneda saaks.
Huvitav kui kaua kõik kestab?

Vaatasin Ühtse Suurkogu ära kõige muu asemel. Vapustav. NO99ga seoses on mul alati eriti kõva tunne olnud, juba keskkoolist saati. Täna sain kinnitust, et see värk on ju toetav, samamoodi nagu ülesvõte Uue Maailma loomisest, neile asjule, mida ma ise koos oma seltsinaistega korda hakkan saatma. Meestega - ma teen praegu elukogemuse põhjalt selle järelduse - on raske mängida, sest nad tahavad ..tead isegi. Mul pole adekvaatset kogemust nende mänguvõimetest mujal kui .. ma ei hakka ütlema eks.
Samas ma ise tahaks ka end, isegi kui ma mina poleks. Win-win situation! Ent sellegipoolest - stiil on kombed!

Leidsin vist hea töökuulutuse..

kuidas elu surmast erineb?

Viimase aasta jooksul olen end korduvalt tabanud mõttelt: kuidas ma tean, et ma juba surnud pole? Kuna mäletan end väga palju surnud olla tahtnud, siis kust ma tean, et see soov pole täide läinud?
Ega miski muu mind nii elavaks pole teinud, kui teadvelolek surmast. Kui ma nägin esimesi kordi, kuidas vanaema mehe vähk vanaema elukvaliteeti alla tõmbab, hakkasin ma küll nutma. Sest on ebaõiglane, kui vastutus ühe inimese elu eest sujuvalt kellelegi teisele hajub. Aga kui ollakse abielus nimetatakse kahe inimese elu ühiseks liiduks. Kellelgi teisel pole asja kahe inimese vahelisesse. Ükskõik mida ma ka arvan, pole minu asi öelda teistele, kuidas nad elama peaksid. Iseasi on mu enda suhted - üksühele. Olen saanud mitmeid uusi perspektiive surmale pärast seda, kui see igikeltsane depressiivsus lõpuks koomale tõmas. Kuigi mõnes mõttes ei lõppe see kunagi. See on täpselt nagu haav, mis jätab armi, mida on võimatu eitada. Ja ükskõik, kui palju ma ka armastusest räägiksin ei saa minust kunagi pidevalt-naeratavat ja kõigile meeldivat inimest. Mis ei tähenda, et ma rohkem ei naerataks, aga selline nägu võib samahästi ka varjata sügavat põlgust.

Kui elu poleks mind kottinud, siis ma ei oleks üldse nii hästi aru saanud, mida see tähendab. Võib-olla keeraksin ma ka teise kanali peale kui ma seda näeksin, sest see mõte on nii ebameeldiv. Aga praegu ma mõtlen, et jumal tänatud: minust ei saa idiooti. Minu valust pole saanud rohkemat kui armid mu enda kätel. Hea, et niigi läks. Äkki ma olen elus? Või surnud? - Ma pole aru saanud, kui me järsku purju jäime ja suudlesime, mis juhtus - see on armumine? Mingid seletamatud tajud, mis käivad minust üle, painavad kuidagi obsessiivselt - see oli iga kord mingi kinnisidee, nagu ma sureksin kui mind vastu ei armastada. Selline energia ei saagi vastuarmastust ligi tõmmata. See tõmbab ainult suurt segadust. Kõik need aastad. Sisemise ja välimise vastuolu.
Väänan ikka veel seda sitta endast välja, teen seda nii kaua kuni on vaja. See hämmastab mind ennastki kui kaugele ühe käitumismustri jäljed viivad. Mida sügavamale niitipidi läinud olen, seda suurema perspektiivi see mulle avanud on. Iseend on võimalik unustada ainult end täielikult tundasaanuna. Ja mis siis on, kui piirid on kuskil mujal kui seal, kus teised ütlevad, et need olema peaksid? Igal inimesel on kaasasündinud potentsiaal, tohutu energeetiline valikuvõimaluste väli. Sündimise olukorras on keskkonna ja potentsi vahekord saatuslik. Ja ma ei tea veel, kas minust on saanud ellujääja. Võib-olla hingan ma veel ainult kellegi teise armust?
Või polegi mind üldse tegelikult olemas, kui ma inimesi nii vähe vajan? See, et mateeria suudab mind ja mina mateeriat mõjutada on fakt, kuigi ometi toimib see põhimõtteliselt ka ilma minu teadlikkuseta iseendast. Ego on vaja avastada ainult selleks, et leida selle mõttetus. Tõelised maakad juba teavad, et puu on puu. Aga kui kuskil on emotsionaalsetes seostes lonkama hakanud võib puu tunduda peamiselt hädaohuna - vaheldumisi nii ahvatleva kui hirmutavana. Need kaks tunnet on mu sees kõrvuti elanud mu esimestest elukogemustest alates. See kontrastne duaalsus teebki ebastabiilse isiksusehäire. Või siis "väga huvitava inimese" - kuidas kellelegi, tsirkus käib edasi. Kõik muudkui  arvavad midagi ja jäävadki arvama. Kehitan õlgu ja mõtlen mis siis ikka.

miks ma omale nüüd mehe asemel koera tahan

Esiteks vaadatagu seda pilti - selline ma olen. Mulle meeldib intiimsus, millele ma saan kindel olla. Kõige rohkem maailmas meeldib mulle kahekesi hängida. Kolmekesi hea sünergiaga on juba tõeline pidu. Aga see kõik ei tähenda, et mul poleks kommet end pärast nädalast üksinda maal konutamist üles lüüa (sätendama) ja linna minna. A järjest enam muutub see sündmus aina ebatähtsamaks. Siin on mitu aspekti.
Kõige karjuvam on praegu muidugi mu podagra. Numeroloogiliste algorütmide alusel pidavat mu 27aastaseks saamine märgistama täielikku elumuutust. No see on viimase poole aastaga üsna kardinaalselt kulmineerunud küll. Ma poleks elus uskunud, et ma mingit dieeti pidama hakkan, aga kuna olukord sundis, siis ma kavatsen seda nautida. Ma vist ei oska enam muudmoodi, mulle tundub, kui igat asja trippida. Siin on ainult üks suur erand ja ilmselt elu suurim universaalne õppetund kogu inimkonnale: kannatlikkus.  Ja mis pärsib puhast kannatlikkust? Emotsionaalsus. Aga et see on ülisuur osa inimese arengust, et läbi emotsionaalse kogemuse suudetakse areneda, on pea võimatu emotsiooni reageerimisaheldast kunstlikult eemaldada. Seega nüüd probleemi tõelise tuuma juurde:
ma kardan tööle minemist. Suudan leida omale kümneid vägagi vettpidavaid argumente, miks seda pidevalt edasi lükata. Siin on nii palju vastunäidustavaid kihte, sest mina ja tööl on nagu kass, kes ujub vannis - ruumi ei ole ja mis värk selle veega üldse on?

Muidugi on ainus võimalus endast üle saada lihtsalt kuskilt pihta hakata. Käisin karjäärinõustaja juures. See on nüüd meil tasuta. Joonisin hästi palju oma isikuomadusi paljudest isikuomadustest alla. Koos internetis käies! leidsime, et peaksin oma administreerimiskogemusega kuhugi kohalikku puhkekeskusesse helistama, hooajaots. Loomulikult venitasin sellega nii kaua kui võimalik. Ma lihtsalt ei saa kuidagi oksemaitset suust seoses reaalsusega kokkupuutest. Ma võin viis minutit ükskõik keda välja kannatada, aga kui ma seda juba mõned tunnid teinud olen, siis ei viitsi ma enam mängida nagu mind kotiks. Sest ma loen tunde, millal ära saada. Ja sellise suhtumisega on mõttetu isegi kandideerimisega kellegi aega raisata.
Mul on vaja, et mu aju saaks pidevalt tööd. Loomulikult suudan ma ise omale kogu aeg tegevusi välja mõelda, muidu oleksin ammu juba kellegi alluvuses, kui ma endaga nii hästi hakkama ei saaks. Ja ausõna, olen isegi sinnamaale jõudnud, kus allumine mulle enam põhimõtteliselt probleem ei ole, aga ma väga VÄGA tahaks oma ülemust austada. Nagu ma austan oma sõpru, õpetajaid, iseennast.
Võib-olla ma kirjutan praegu motivatsioonikirja universumile, sest ma väga tahaksin tööle minna. Kindlasti on see töö seotud mu antropoloogiomadustega ja sujuks koos õpingutega. Ma saan aru, et patriarhaarne kuvand mu enda perekonnast (kodune ema) on mind ka mõneski mõttes oma ideaalides mugavaks teinud (sest isa oli kogu aeg tööl, seega mehel peab raha olema) ning seetõttu teeb taoline kontseptsioon potentsiaalsele mehele pigem liiga, sest võrdsus ja õiglus on sootud kategooriad. Ja seda enam on täielik mark see, et ma elan vanaema juures nagu koduloom. Ma võin selle üle avalikult nalja teha, aga ma olen juba suht kurb, et kõik mu sõbrad mulle kogu aeg välja teevad, sest nad mõistavad, et kunst ei toida muud kui vaimu.  Karjäärinõustaja ütles ka, et väga huvitav vestlus. Mhmh, Terviklik maailmapilt ilma mingi praktiktilise väljundita.

Siis veel need CVde saatmised ja.. khmm. Ma ei saa jätta siinkohal tsiteerimata klassikut: "Tra mis CV, ma olen su maja ees, tule välja!" See süsteem on mu viinud ainult postiljoni ja klienditeenindajani. Ja samas olen ma ka musta töö vastu, sest siin on jälle õiglusküsimus. Kui me kõik siin veel kaua külagänkstereid mängime ja muudkui endale miinimumpalka välja maksame ja pool või rohkemgi niisama enda tasku kühveldame, "sest see riik pole minu heaks midagi teinud" siis varsti pole siin mitte midagi ega mitte kedagi. Aga mina tahan kuuluda, mis siis, et nii teismoodi ja omaette.
Ma näen tööküsimuse lahendamisel ainult varianti, kus ma sätendan õigel ajal õiges kohas, sest olen selleajani, praegu, nüüd, kogu aeg, endaga tööd teinud, ning ma usun, et olen väärt saada just See Õige, kellele pühenduda. Praegu ma näen teadustöös üsna reaalset võimalust, aga sinnamaani läheb ka veits aega, kui ma end millessegi kaasata saaks. Nii kauaks on mul see megaDVD projekt. Ja muideks ma teen seda nii hullu kaifiga, et ma teen seda aint siis, kui tuhin peale tuleb. Visuaalidesse on nii mõnus ära uppuda, aga punnitades tuleb ainult kehv pilt. Plus ma ei julge oma häält veel praegu kuulata, kuigi ma sain omale igast programme juurde, millega mängima hakata. Ja siis on veel need teksatagid vaja täis tikkida, see on pooleli. Iga päev nokin vähemalt veits mõnda poolikut väikemõõdus kollaaž-sega.. issand, ma ei suuda isegi end žanriliselt defineerida. Peaks ikka ilusa Marja-Liisaga ühendust võtma skännimise asjus ka. Muidugi megasuvi on praegu, kõik on kuidagi juust.. kuigi õudselt tormine ka.
Niiet okei, uus tähtaeg on: kas sain ülikooli sisse või mitte. Sealt edasi võiks muidugi lasta, et "vaatan kuidas ma ülikoolis hakkama saan" jaaaniiiiedasi. Praegu on paastukuu, ehk loputan ma end oma hirmu(laiskuse?) nii põhjalikult lahti, et ma ei tunneks, näeks ega mäletaks enam takistusi. Äkki ma saaksin isegi inimeste-inimeseks, veits väljapoole oma turvalist intellektuaalitsemist?
Tõde on ju ometigi universaalne.

Ja koera tahan ma ka sellepärast, et mul oleks, kelle juurde oma koju tulla. Et mul oleks põhjust mitte enam uuesti suitsetama hakata, vaid jooksma minna. Et mul oleks kellegagi juttu rääkida ja kallistada. Et armastusel ei oleks ühtegi tingimust.

udu püüdmas

Kuu aega tagasi kirjutasin viimase luuletuse ja eile alustasin hardcore toordieediga. Juba paar kuud tundus liha söömine kohati jälk, aga siis kohati jälle ei tundunud, ja muidugi see kevadine õllelembus.. Inglikaardid hoiatasid ka, et tervis on praegu vaja ülimasse vormi saada. Ma ei osanud neid märke kokku panna, kuni mu varvas nii paiste läks, et lonkama hakkasin. Ise muidugi jõin samal ajal peol õlut.
Olen suutnud vahepealse ajaga kogu oma maailma ümber värvida. Nüüd hõljuvad siin valged koerakarvad, pikad uned ja vildikajooned, hennakuldsed juuksed vaheldumas indigost vantablackliku resoluutsuseni. Olen vana inimene lõksus väikese lapse kehas. Mulle on jäänud naised, kellega ma pole elu sees nii rahul olnud kui praegu. Magades higistan mineviku palavikku, unes jälitan abiellujaid. Soovin neile halba ainult mõnes pilvises mõttemängus, kirjanikufantaasia inertsist, ise avastades end kergendunud olevat: vähemalt pole see mina, kes on seotud, kellest ära tüdinetakse. Üksinduse iseendast äratüdinemine väärtustab kõrvalesattujat idioodiidelismiga, mida üksik tegelikult kauemaks kui minutiks ei kannata. Jään alati vihkama olukorda, kus olen, kui ei lepi praegusega just nii nagu see on.
Alati jääb midagi.
Alati jääb midagi meie vahele, mis torkab.

We Must Become The Pitiless Censors Of Ourselves, nagu ütleb mu vana armuke John. Ja iga sage kord kui ma kusele lähen, on see nagu väike orgasm, mille läbi ma lasen veel ja veel ja veel kord kõigest lahti, mis minuga kaasas lohiseb. Vantablack muudkui mustistub ega peegelda tagasi ühegi kaheksaastataguse tunde helku. Sest ainult minema lasen seda kõike. Minema kõik pettumused ja üllatused - samamoodi te mind enam ei saa. Kui see pole just nagu koer, kes kiindumusest käppa annab. 

Aet Rebase pilt minust, 02.07.18

Kui me Sääsel elasime, jagasime koridori oma vastasnaabritega. See on väga ebatavalise ülesehitusega kortermaja. Sektsioonist saab minna neljale korrusele, igal korrusel on eraldi uksega avatav koridor, kus on kaks eraldi korterit. Neil naabreil, kellega me ühist sisekoridori jagasime, oli kaks poega. Üks veidi vanem kui teine. Noorem oli minust umbes neli aastat, vanem vend seitse või kaheksa aastat vanem. Nooremaga sain ma hästi läbi. Aga vanem, kuigi märgatavalt vanem, oli GINGER, ja ütles iga kord kui ta minust mööda läks mulle midagi õudsat. Tere asemel tuli tema suust midagi alandavat, roppu ja solvavat. Miks pidi ta minust üldse välja tegema, kui ma tema meelest kole olin? Ilmselgelt kotiti teda ennast. Ja väiksemast käis jõud üle.

Ja kuidas lahendas saatus selle olukorra mu laastatud enesehinnagus? Mu ellu saadeti ginger, kellele mul oli võimatu ära öelda. Kui paljut ma siis ei teadnud, mille ajendil ma kõik see aeg käitusin. Ma pidin armuma oma kiusaja ikooni, et olla meelejärele sellele, kes mind alandas - et vabaneda kellegi võõra alandatusest, mis minule üle oli kantud. Mul läks kolm aastat, et sellest aru saada, aga lõpuks skämmisin ma läbi lihtsalt järjekordse külgetõmbeseaduse valemi. Armastus on maagiline ainult nii kaua kuni me selle tekkimise seostest aru ei saa. Ja juhuseid pole tõepoolest olemas. Selle kinnituseks istusin ma paar nädalat tagasi Helmiga välibaaris ja üks poiss, kes kandis musti lühikesi pükse ja t-särki hõikas meie poole. Tal polnud mitte midagi peale oma riiete ja vabaduse. Ta küsis: kas Oliver on seal? Nüüd, kus ma sellele tagasi mõtlen, saan ma alles aru, et see oli lihtsalt üks osa mu muinjasjutust, sest vanem naabripoiss mu lapsepõlves oli ka Oliver. (Või kas juba vahetaski mu aju nimed omavahel ära, sest..?) Me vastasime, et ei ole siin kedagi. Ta tuli suht julgel ja jultunul sammul, just nii nagu mulle meeldib, meie lauda ja lihtsalt istus sinna maha. Formaalselt ehk isegi poetas midagi viisakat. Vahtis mulle nahhaalselt oma üliselgete silmadega otsa ja - ühesõnaga - lühikese ajaga kordusid kõik elemendid, mis mind mehe juures on erutanud.Ta tegi meie juures ühe suitsu, soovis siis head õhtut ja läks minema. Avastasin pärast seda, et olen täiesti mindblown, et mitte öelda kiimas.
Ma tahaks teada, kas elemendid, mis inimest on liigutanud, jäävadki määravateks, kui need on kogetud varajases arengufaasis? Jutud "halbadest geenidest" on eilsed uudised, keskkond määrab palju rohkem. Aga kas ja millega muutub mu erutus ennasttäis tüüpide osas?  Kahtlustan, et ei pruugigi muutuda, sest mu isa on täies elujõus Tasuja. Lihtne loogika ja klassikaline psühholoogia kinnitavad, et selle kõrgusele hüppajaid on vähe.

Seniks: tsölibaat, paast ja eraklus 4 life.