I used to cry, but now I don't have the time

Olen nüüd nädal aega iga päev TKKs akti käinud poseerimas. 2 nädalat on veel ees ja mul on juba kopp ees sellest ideest, et nüüd on jälle selline rutiin: olen sunnitud olema ühes ja samas linnas, nägema suhteliselt ühtesid ja samu inimesi, olema samades poosides, kasutama samu tänavaid, ärkama kindlatel kellaaegadel, arvestama, arvestama, arvestama, end kokku võtma, et rahuldada teisi.

Taara viimisega olen ma juba harjunud ja õigupoolest ei kujuta ma ette elu, mil ma ei peaks taarat viima. Ja muide seda ei kujuta ka ette, et mul oleks kunagi nii palju raha, et pesumasin osta. Mitte ükski asi maailmas ei annaks mulle võlgu või järelmaksu.

Sellega seoses tuleb mul meelde, et olen Tolstoi kommunaalid isale võlgu.

Ja Kareli korteri komunaalid ka võlgu. See teeb 50 eur  võlgasid kokku. Minu jaoks on see suur summa, kui mul see oleks. Huvitav filosoofiline nihe rahatuse juures on muidugi see, et ma hakkan emapaatiliselt mõistma neid türapäid, kes ära ei maksa. Basic võimalus kellelegi andestada, et ta võlgu on, oleks küll mu meelest mingi selline seis, et sind on ülelastud (mind on, alates septembrist, muide), paljaks varastatud jms. Aga teine perspektiiv on kui keegi on lihtsalt nii kõva munniga, et tal on pohui, et sul sitt on. Need vennad ajavad mul normaalselt sae käima ja ka sellel on kaks otsa - viha on loominguks väga hea mootor, aga ma ei unusta mitte kunagi mitte kedagi, kes mind petab. Rääkimata sellest, et mult andestust ei paluta - või kui ka seda tehtaks - siis ei unusta ma kunagi põhjendamata ebaausust. Ja ma räägin sellistest inimestest kõva häälega valitamtult igal pool sitta. Et teised teaksid arvestada.

Inimesed ei saa hästi aru, ka kohati kõige lähedasemad vist, et kui ma ütlen, et mul pole raha, siis see tähendab sõna otseses mõttes, et mul pole füüsiliselt ühtki senti. Kui lambist kuskilt 20 kukub, tõenäoliselt mingi annetuse näol, siis ma tunnen end kaks päeva ikka suht rikkana. Ja 50 muudab mu elu. Aga see selleks. Vaesus - eesti nokia.

Siinkohal tänan kõiki annetajaid, siiralt, kuigi see kukub kohe väga mitmetähenduslikult välja: Triin Tasuja on olnud juba viimased 10 aastat eesti rahva sotsiaalprojekt ning ükski projektis, see on tema elus, osalenud inimene, ei tea päris täpselt, millega ja kas projekt kunagi lõpetatud saab. Praeguse seisuga on kindel vaid tõsiasi, et kõnealune on elus, terve ja teda armastatakse. Lootust on ja jagub kõigile.

Putsi, ma pean ikka hakkama seda lotot mängima. Miljonijutt on mul juba iganädalane teema. Topiks kõigil kõik augud raha täis. Ükspäev mõtlesin jälle neid kodanlasemõtteid natuke ja otsustasin jälle, et võiks ikka ühe lapse saada - kuidas ma saan jätta sellise kogemuse kogemata, sellise loomingu loomata jätta, kui pool maakera ei saagi üldse lapsi saada? Noh, niimoodi mõtlesin eile, mul oli mingi normaalne flashback of absolute presence ka, aga enne, kui see ei muutu pidevaks olemise vormiks seda last ei tule ka.  Ja pulmad tuleb ka pidada. Sest midaiganes, aga mees on rikas ja pidu on sõpradele. Asi mul siis see kleit selga pole tõmmata. Saab laua peal tantsida ja viina juua, why the fuck not.

Not your princess, not your stallion -
an ambiguous complex creature 
Not your teacher, not your shivering doll -
But hunkier than your neighbor 
Not your mummy, not your daddy - 
I'm over being daddy 
Not your stallion, don't you lay down-
Get yourself a sailor 

pahatujutriin - rahune maha

Miks ma annan lubadusi, kui ma neid täita ei suuda? Kas see on õigustus, et ma soovin head teha teistele, planeerin oma peas headust, aga lasen endal olla valitsetud oma tujudestiihiast? Ja miks on nii, et elu juhtub just siis kui sul on teised plaanid? Miks inspiratsioon ja kohustused toimuvad samal ajal?

Mine putsi, Triin, võta end kokku -- mida halvem on, seda rohkem tuleb vaeva näha, et seda hormoonipaska ignoreerida. Meik näkku ja maailma vallutama!

Metsavaikus on sõnu täis
õhku need kajama igaveseks jäid
oigab maa sees tuhandete piin
verelilledest pakitseb siin liiv

ekspressionismist impressionismi

Nagu ma eelnevalt mainisin - minu elus on kõik tagurpidi. Probleemid, mis on 30aastastel meestel, on minu jaoks lihtsad, sest mu peas on olnud nii pikki aastaid nii keerulisi emotsionaalseid analüüsiprotsesse, et ükski inimlik error ei tundu mulle lahendamatu. Mu saladuslikuks oskuseks on kujunenud menataalne harutamisvõime ilma emotsionaalse krahhita. Samal ajal kui teised oma noorust tilu-lilutasid oli mul peas mingi Nietzche loengu konstrueerimine. Mitte, et ma oleks Nietzchet oma mäletamistmööda väga lugenud (pole ka üldse välistatud, keskkool oli raske aeg, narko oli tabu aga raamatukogu mitte), aga kindlalt oli see kulmineeruv aeg mu elust, mil subjektiivne maailmataju oma teravamaid külgi mulle avama hakkas. Pungist kasvas minu jaoks tõepoolest edasi ekspresionism, mille laine lõppeb mu loomingus nüüdilmuva raamatuga päris kindlasti. Järgmine käsikiri on just nii kõvasti impressionismi poole kaldu, nagu seda on lüsergiinhappe dietüülamiid.

Mu Debusseysse armumine, mis on asendunud igasuguste mihklimaiste illusioonidega, paneb mind mihklite asemel klaveriklahvide puudutuste najal kerglevalt kesk öiseid tänavaid üksinda tantsima. Ja nüüd tantsivad tõepoolest mu jäsemed, mitte mu nii fantaasiaisse kalduv mõistuseraasuke. Jumal teab, et seda viimast on vähe, aga nüüd siin Tähtveres ma mõistan, et mis saab intelligentsuse sillal käijast siis, kui ta on suure osa oma hirmudest lahti harutanud ja jõudnud tuumhaavadeni. See on, minu puhul, avastada ja pelglikult tunnistada oma kodutuse põhjused. 

ÕIGUSTAMINE. Oli aeg, mil polnud ühtki liigutust, mida poleks ümbritsenud õigustuskäskluse tihedalt diketeeriv energia. See on minu sees nii sügaval, et ma olen end korduvalt sellel kodutuspalverännakul tegemas olmetöid, mida keegi minult ei eelda ja mille suhtes mõni isegi pahandab, sest niimoodi õõnestan ma otsapidi koduomaniku peremehelikkust. Aga seda ei tohi üheltki koduomanikult võtta. Samammoodi ka ei ole mul õigust rikkuda kellegi elurütmi. Tahan end nüüd natuke treenida Talve rutiiniga (#droppinLSD lause praegu, tõlgenda 3x!). Näiteks täna läks meil mõlemil kolmveerand 6 uni ära ja alates veerand kaheksast olen ma juba mõttetööga tegelenud. Päris hea töövõit. Õigustamisastel siiski vibutab end üsna konkreetselt ja see on suures seoses eelmainitud VÕLGU OLEMISE sundkäitumisega. 

Ma nimetan oma käitumismustrit nüüd teadlikult OMA EKSISTENTSI ÕIGUSTAVATEKS TOIMINGUTEKS. Selle juured on esiteks seotud olmelise steriilebamugavusega, mis on seotud mu ema kompulsiivkäitumismustriga lapsepõlvest kuni teismeea kulminatsioonini, mil ma tema otseses mõjusfääris olin. As I am rebel by faith on see minus tekitanud naudingu (väga kindla piirini!) segaduse järele, sest see on orgaaniline inimeseksolemise juures, et on tolm ja on inimese elu mahlad. Kui ma olen mitmepäevases kirjutamisprotsessis, mille kestel on mulle garanteeritud üksindus, siis üks suurimaid privileege, mida ma ennast automaatselt tegemas olen avastanud, on pesematus. Oi ma lasen juustu hardcore to the max, jään riietega magama, teen toas tobi kui vähegi saab, ei pese hambaid (see on üldse mingi ajupesuline sundlus, et inimesed seda igapäevaselt tegema peavad, bitch please, katsume ikka ise oma keha kuulata või midagi), rääkimata sellest, et ma vaevu voodit ära teeks või pesemas käiks. Pärast paari päeva nuusutan ennast ja tunnen, kuidas ma  oma kehal ja vaimul olen lasknud rahumeeli erinevaid elusid elada, sest kuigi nad on üksteise sees, on nad ka samal ajal teineteisest sõltumatud. Kirjutades puhastan ma oma hinge ja see enese puhtaks pesemine on jumala huinjaa keha kõrval, et sellele üldse rituaalkäitumise juures mingit tähelepanu pöörata. Liiga lihtne on liiga pohui.

Neis kortereis ja majades, kus ma neilpäevil peatun, üritan ma ennast nii palju kasulikuks teha, kui ma vaimselt oma füüsist vähegi motiveerides suudan. Aga siin on hõre piir viisakuse, hullumeelsuse, mugavuse ja ebamugavuse vahel, millega ma alati laveerin, kui ma mõtlen midagi teha kodus, mis pole mu enda. Ja tekib palju filosoofilisi lahendamatusi: mis on minu asi teha ja mis mitte, mis on minu koht sekkumiseks ja mis mitte. Aga võtta piiriolukordades spiooniroll on alati safe. Ja ilmselt kohati ka liiga safe. Mulle ei pruugi meeldida mulle väga meeldiva inimese sõbrad. Kohe väga ülidaipoh võib olla mingitest inimestest mingites seltskondades. Ega neid ühisosi ei jätku ka kõigile jagada. Ma siiamaani ei tea, kuidas siis on kõige viisakam käituda. Vanaemaga vanaema sõbrannadel külaskäimiseajast on mul jäänud sisse see viisaka lapselapse roll, kus ma lihtsalt joon limpsi või söön küpsist, olen vait ja kuulan, mida teised räägivad. Sest nii kui ma suu lahti teen, et midagi öelda, vajub teistel suu lahti - see tähendab, ma olen kohatu. Ma ei ole seltskonnainimene, kui ma ei ole laval seltskondi lõbustamas, sest see on minu jaoks lihtne. Seltskondlikku vestlust, mil ei ole aususepiire ja teesklust, tekib inimestega üliharva. Seltskonnad ei luba olla ekstreemne karakter. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et nii kui miski on välistatud, hakkab see justkui universumi tasakaalustamiskäsuna minu seest välja voolama. Juba natukese aja möödudes teeb see mind rahutuks ja tõenäoliselt olen ma priviligeeritud erandite seas, kes läheb ja kel on lubatud seltskonnast esimesena lõplikult lahkuda. Lühikeseks ajaks (paar tundi) ei ole mulle probleem olla lapselapserollis. Aga kui keegi hakkab solvuma või pinnima, siis läheb asi sitaks. Õnneks ei ole seda enam väga ammu juhtunud. Sest inimesed mu ümber saavad aina enam aru, et mitte midagi ei ole mõtet punnitada, kui see iseenesest ei tule. Või nagu see geniaalne Heli tsitaat: "Relationship is like a fart - when you have to push it, it's probably shit."

Mõte on viimasel aja hästi jooksma hakanud, selleni ma tahtsingi välja jõuda täna, et miks, aga ma ei saa praegu pikemalt kirjutada. Kuigi tõusin kell 6, on mu tee lihtsuse juurde ikka veel käänuline ja igasugu põnevaid artikleid ja seoseid, mis mul selle asja kirjutamise juures veel kolmekordselt paralleelselt huvi tekitavad, on liiga palju ette tulnud, siis jääb praeagu pooleli, sest ma pean oma elu veel mõnda aega teistest sõltuvas organisatoorsuses hoidma, see tähendab: teen kööki tule, viin taarat ja koristan ülemise toa oma asjadest peitu, et poole kolmeks minna poseerima ja sealt edasi Heli ja Karele appi stuudiot remontima. Kare andis mulle eile kohvi, kui mul polnud enam raha, et seda Tähtverre osta! Nii armas.

Kodutus

Patoloogia hignestiihia on see, mis paneb mu alasti tõusma oma nii magusalt lõhnava armsama kõrvalt, et kirjutada oma rõskest destruktiivsusele kanduvast loomust - loomast enda sees, keda ka mul endal on vahel nii raske armastada. 

Kõik tunded, mida inimene tunneb, on tema enda koorem, mida kanda üksinda. Ma ei mätsi kinni auku oma südames lihtsalt kellegagi olemisega, sest ainus lahendus, mida ma leida saan, on peidus mu enese sees. Sellepärast pole ükski hinnang muud, kui matemaatiline tõenäosus, mida saab ühe või teise valemiga küll kalkuleerida, ent vastus ei saa eal olla adekvaatne kui seda lahendada kõigest mõistusega. Tugi on kusagil subatlantilise empaatia, loodusjõu leplikkuse ja individuaalse kõhutunde kohtumise piirialadel, aga kes meist sel kiirel ajastul on sedagi aega leidnud, et ennast tundma õppida.. Vaevu saab üks inimolend pakkuda teisele tõelist inimlikkust, kui ta ise laseb end ohjata võitude konkurentsil ja headusel, mis on motiveeritud maisetest preemiatest. 

Pakkisin üleeile Võru tänaval oma asju ning nendega Talve juurde jõudes tabas meid mõlemaid erineva nüansiga sama tunne: mida selle kõigega peale hakata, mida see hunnik asju üldse tähendab? Muidugi ehmatasime alles siis, kui see moment reaalselt käes oli. Ja kuigi ma nean end iga nende mõne kuu tagant, kui ma kolin, et nahui need asjad selle 15 korra kolimise peale juba ära ei ole kadunud, aga see oli teistmoodi. Vajusin ahastuses koridori põrandale istuli, käed jõuetult pead hoidmas, ja küsisin endalt jälle: miks ma sellist elu elan? Miks ma koorman teisi iseenda olemisega? Miks ma eal ei suuda olla paikne? Miks ma teen teistele seda, et ma olen selline? 

Ma lihtsalt ei suutnud püsti tõusta. Tunded said minust võitu. Natukese aja pärast ta tuli, aimates vist mu kukkumist, ja ütles et ma ei muretseks. Et kõik saab korda. Mis muud ta saanukski öelda.

Millise võlgnasena ma end alati tundnud olen, et mu süda oma rahutuses mind alati kuhugi edasi tirib. Ma ei ole oma hulluse valitseja, sest ma olen sunnitud täitma selle vaese õukonnanarri tiitlit - rääkima tõtt, et naerutada rahvast. Rääkima tõtt, et olla vihatud. Rääkima tõtt, et olla mitte mõistetud. Ja rääkima tõtt, et olla armastatud, aga.. mõista, kui keeruline on mind tõeliselt ja jäägitult, päriselt ja tingimusteta armastada.  Sest kuidas sa armastad laavat, kes su ellu tulles kõik pea peale pöörab. Kelle vead mõjutavad ka sinu elu, sest sa oled adopteerinud mässaja. Kui ilus on ta võitlus, aga kui armetu on ta elu. 

Eks ole jälle midagi sellist tulemas, et ebamugavused on olla mu kõrval ja igatsus sünnib, kui mind ei ole. Kodutus on hingeseisund. Stabiilsus on hämarasolek, midagi, mille ma leian iseenda üksinduses öösiti. Öösiti on, kui ma avastan elu kurameerimas surmaga ja mille pealtnägemise eest olen sunnitud vahendama maailmale orgasme, mille nad on loonud. Minu ainus patt on olla unetu, et seda kõike pealt satun nägema. Selle eest maksan kirjutamisega hinda elu ja surma armastusele. 

Ja sellepärast ei karda ma iseenda puhul midagi. Ma kardan ainult teiste rahu rikkuda. Kuigi mugavus tapab ning mu südametõmbed ongi vist kuidagi juhitud sellest, et päästa neid, kes on suremas. Ja ma tean, kui märterlikult see kõlada võib, aga keegi ei ütle ju mulle, miks ma elan nagu ma elan. 

Pean lihtsalt leppima sellega, et minus on kõik tagurpidi. Ebastabiilsus on kõige turvalisem tunne, mis mul eal olnud on. See saab muutuda vaid läbi suure soovi mind armastada. Sest nii, nagu sünnivad tõelised äratundmisest tekkinud kirglik-kirgastunud armastused, mis mu kulunud ideaalide järgi tundusid ainuõiged, ei vea lihtsalt välja seda tunnetekogemuse pagasit, mida ma endaga kaasas kannan. Mind saab ainult õppida armastama. Vast ei ole ma seetõttu kehvem inimene. Aga kas mõttetum või mõttekam.. ma ei tea. Polegi oluline. 

Vabaneda tahaks ainult sellest igapäevaselt kimbutavast hirmust olla kellelegi võlgu. See on õppetund kasvamisest iseendale: millal ma ometi hakkan uskuma, et mina olla on maailmale. see tähendab iseendale, piisav? Olen ühe etteheite kaugusel kukkumaks tagasi oma mõttetusse. Aga see on metafüüsiline mäng, milles kartmine toidab hirmu ja ignoreerimine tuulutab hinge emotsioonide käärimisest.

poco a poco crescendo

Olen siin Viljandis astroloogiat uurinud ja leidsin, et mu Itaalia unistus polegi täitsa tühjast kohast tekkinud. Arvestades mu Lõviloomust on see suurepäraselt loogiline, kui vähegi mõtlema hakata: uhkust ja inimlikkust tajun ma itaalia temperamendile mõledes intuitiivselt esimese asjana. Olles enese keskmele nii lähedal, tean ma, et ka minu eripära on egoistlik au, mille tõttu ongi üheks Lõvile soovitatud paigaks Itaalia, eriti Rooma, kuigi ma kujutan pigem talupoeglikku lõunat ette. Väärikuse esiletõusuks on mu elu jooksul olnud nii palju soodustavaid tegureid ja juba sünnikaartki paneb osasi iseloomuomadusi aina üle kinnitama. Ajavööndiga panin esimeses kaardis mööda, seega on esimesena väljakäidud mõju Skorpioni asemel (kuigi see ka puudutas) hoopis Neitsi:

ASC (1.maja tipp) NEITSIS:
Teie "mina" kujund - tark, korralik, ettevaatlik, praktiline, vahel isegi liiga tagasihoidlik. Teie aktiivsus on suunatud pigem intellektuaalsesse sfääri. Iga tunde lasete läbi kahekordse filtri. Kalduvus konkreetsusele ja täpsusele. Te ei usu midagi uisapäisa ja analüüsite kõiki asjaolusid. 
Eelistate tegevusi, mis nõuavad tähelepanu, keskendumist ja pikaajalist püsivat tööd. Püüdlete täiuslikkuse poole, sageli lihvite detaile nii põhjalikult, et kaotate silme eest terviku. Võib ette tulla olukordi, kus Te ei suuda puude taga metsa näha. Mõnikord omate kalduvust takerduda detailidesse, kaotades sellega väärtuslikku aega. Märgates mõnd probleemi alget võite seda niivõrd innukalt lahendama asuda, et kasvatate ta oma mõtetes suuremaks kui ta algselt oli. 
Olete kriitiline ja näete kõikjal vigu, olete nõudlik nii enese kui teiste suhtes - sellest sageli rahulolematus ja mõningane virisev-rahulolematu hoiak. Halvimal juhul võivad kahtlused ja ebakindlus nii enda kui teiste suhtes muutuda haiguslikuks ning hakata segama spontaanset käitumist. 

Detailid ajavad mind kohati hulluks küll, just mainisin ju aksessuaare Kaksikute puhul. Ah, kõik viitab mu liigdramaatilisele meelelaadile, mille vastavaks tasakaalustajaks saabki olla kõige paremini mu elus praegu hr Talv, kes oma emotsionaalse (mitte halvas mõttes) sügavuse puudumisega tasakaalustab minu hulluseni minevat võimekust tunda. Selles ongi meie teineteise aitamise võimalus, et minul on toorest jõudu, ürgset tuld, millega kütta, aga temal rahulikkust, vett, millega mu üleliigsed hirmud minema triivima saata.

So we succeed.

Raha sain mussi mängimise eest ja pole seda elusees nii ratsionaalselt kasutanud vist kui nüüd. Aga ikka jääb puudu. Kontolt leidsin kavala söögivõtte, millest oli alles 1.53. Eilsest kummitanud magusanälg (trennist!) sai rahuldatud snickersi viispakiga. Olen söönud 4. Nüüd läheb 6 pelmeeni ja natuke praekapsast sama rotis seisus Heli arvelt. Isegi varastada ei saa süüdimatult, kui su sõbrad on samasugused nälgivad kunstnikud. Aga koos nälgida toiduarvelt on normaalsem, kui käia ja tööl ja nälgida nii toidu kui vaimu najalt üksinda.
3 tunni pärast hakkavad teaseri võtted, Heli on täiesti peast segi juba, igasugused takistused on terve päev olnud. Ma olen lihtsalt nõder, nii hinges kui kehas. Goodbye härra Kaev! Teeme selle nüüd ära.
Võimalik, et jääme akadeemiasse ööseks, sest maja valvega on mingi värk. Saangi sealt lihtsamalt Tallinna poole minna, sest kell 10 hakkab homme kirjandussaate teaseri filmimine. Räigelt läbikepitud on kohati olla, kui sa jooksed ühest maailma otsast teise, et tööd teha (nüüd alles hakkan mõista, et pole mingit aega, mil poleks tööd teinud ja vabakutselisena veel eriti - töö on töö on töö, muuseas), samal ajal peos sente lugedes, kõht korisemas, avastades, et ei, selle vanaema juurde sõidu bussiraha pean ma kokku saama kerjates. 2 eurot, keegi?
Aga siis neelan selle uhkuse alla. Kirjutangi sotsiaalmeediasse, et nüüd on nii

müüa keha
müüa hinge
vahet pole
osta ainult ära
lunasta mulle
kui vähegi usud
et tõesti teen tööd
kunsti mis mõnitab näljaga

10010529165011 SEB
Triin Tasuja

See on laskuda oma väärikuse alustaladeni ja sealt nõgusa selja ja sirge kaelaga pea püsti ajada: palun aita mind. Sest ma tean, et ma annan endast nii palju, kui ma suudan, et ma võin ka vastu küsida. Kui ma jääksingi elu aeg lapiga vehkima ega arendaks iseennast, siis pole mul sita palga meeleheitest ärakulutamise tõttu õigus kelleltki midagi küsida. Ent eos juba lepin sellega, et maailm ei tule mulle järgi, ei tahagi oma väikest halli aju kulutada sellele, mis võiks olla üliinimlik empaatia alge: kujutada ette, mis tunne on olla teine inimene.
Kui oma snickersit ostsin säästukas, oli mu ees kaks küürutavat vanainimest. No nad olid tõesti küürus, mingi 80 kraadise nurga all. Ja täis elujõudu! Tundsin end näljast hoolimata momentaalselt veel vitaalsemana. Inimene, kes ei suuda isegi enam sirge seljaga käia (pshüsomaalia 1 2 3), omab ikkagi veel sellist indu hingata ja kogeda. Elu tuleb tähistada ja hinnata, ükskõik, kui värdjaks meid maailm pidada võib. 

Millist totrat, iroonilist naudingut pakub mulle kannatus.. See on lihtsalt kõige alalisem tunne, mida ma tean. Omamoodi on see turvaline, sest kogu selle pöörase elu jooksul on olnud ta minu püsivaim kaaslane. Aga et olen saanud lahti oma negatiivsest suhtumisest on mul panna nii palju muud rõskuse asemele. Kohalolu, jõud, naeratus ja usk - ma olen sinu jaoks, sest ma vajan seda. Ainult mitte anda hinnanguid, sest need pärsivad mõistmise totaalset võimalikkust. 

Nii ma elan ja kogun ennast täis. Ego on mu kest, kellel on nii mõnigi suurepärane roll selgeks õpitud, aga praegu on aeg väga paljudest neist karakteritest lahti lasta, kes mind aastaid kaitsnud ja valvanud on. Ükski maailma Mihkel ei saa olla mu elu ainuke kanal, mille läbi kosmilise armastusega kontaktis olla. Ma lasen tal iseendast läbi minna nutu ja naeruga korraga - oli ilus, aga nüüd aitab. Palett on värvidest pruuniks segunenud, sellega ei saa enam adekvaatseid pilte maalida, see on oma aja ära elanud. Eluarmastus. Nüüd algab Elu armastus.

Veenus 12. majas: 
Olete äärmiselt romantiline ja hingeline armastaja. Kui armute, siis löövad Teil tunded võimsalt pea peal kokku, nii et Te pole enam võimeline midagi muud nägema ega kuulma. Abiellute pea alati armastusest, mitte kunagi ei tee Te seda mingite kainete arvestuste pärast. Samas on Teil kalduvus oma armastatut niivõrd tugevalt idealiseerida, et Te pole võimeline teda kaine mõistuse abil analüüsima. Te näete oma partneri juures eelkõige seda, mida näha tahate. See on nii suhte alguses. Hiljem hakkate aga oma partneris nägema kõikvõimalikke puudusi (mis loomulikult on ka Teie elava fantaasia vili). Seltskondlikes suhetes olete üsna samuti üsna idealistlik. Tunnete kaasa kõigile, kes on Teist viletsamas olukorras. Kuna püüate kõiki jõudumööda aidata, siis võidakse Teile ette heita iseloomu puudumist ja mõjutatavust. Tunnetate väga teravalt oma seost kogu elava loodusega. Olete võimeline asetama ennast teiste olukorda. See annab Teile oskuse mõista teiste inimeste hingeseisundeid. Selle seisuga võib olla suurimaks probleemiks see, et satute kergesti oma partnerist sõltuvusse. Teil on raske iseseisvalt otsustada ja tegutseda. Lahkuminekud on Teile eriti rasked taluda. 

lapsesilmadega mees

Maybe he doesn't love me,
I just took a trip on my love for him.

sünnikaardilt

ASC (1.maja tipp) SKORPIONIS:
Teie käitumises on tunda pidevat valvelolekut ja valmidust tõrjuda kellegi rünnakuid, sageli lähtute põhimõttest, et parim kaitse on rünnak. Te võite ka arvata, et teid ei armastata piisavalt, millest siis ka mõningane mask ja liialdatud enesekontroll. 


Pluuto 12. majas: 
Teie alateadvus valitseb sageli Teie teadvuse üle. Teis varjul olevad alateadlikud energiad on äärmiselt tugevad ja võivad mõnikord Teid kummaliselt käituma panna. Kui aga oskate oma alateadlikke energiaid kasutada, siis võite olla väga edukas loomingulises tegevuses. 
See seis sümboliseerib nn "vana hinge" st. hinge, kes on paljude kehastumiste jooksul saanud rohkelt kõige erinevamaid kogemusi. Ja selles elus võivad mõned eelmiste elude kogemused, aga ka kompleksid välja lüüa. 
Negatiivse Pluuto korral tuleb Teil õppida oma hirmude ja kartustega toime tulema. Te ei tohiks järele anda mingitele kummalistele tujudele, mis Teil aeg-ajalt peal käivad. Kuid samas ei tohiks Te oma alateadlikke pingeid ka maha suruda. Teil tuleks leida mingi süütu meetod oma pingete maandamiseks.

Kuu Põhjasõlm 3. majas/Lõunasõlm 9. majas
Kui nad suudavad oma ellu kutsuda vabasid inspireerivaid mõttevahetusi, siis liiguvad nad oma Põhjasõlme suunas ning saavutavad vaimse sõltumatuse - leiavad lõpuks äärmiselt huvitava ning mitmekesise elu ning liikumisvabaduse. 
Nende harjumus otsida vastuseid pühendumisest või pühendunute tekstidest on tõstnud nad eraldatuse postamendile ja sinna vangi pannud. Nad peavad tulema „rahva sekka“, hakkama vaimseteks ränduriteks maailma mitmekesisuse sees.
Nende tee on õppida armastama inimeste ainulaadsust, ettearvamatust olukordades ning sellest sündivat mõistmist.

Kuu kvinkunks Pluutoga: 
Teie tundeelu on äärmiselt intensiivne. Emotsionaalsed reageeringud kõiguvad ühest äärmusest teise. Võimalikud on mitmesugused kompleksid tunnete pinnal. Lapsepõlve mõjud on ülitugevad ja neist on terve elu jooksul raske vabaneda. Meestel on suhted naistega väga äärmuslikud. Lapsepõlves võis kodune olukord olla ebatavaline ja raske.

Veenuse trigoon Neptuuniga: 
Suhtute teistesse inimestesse üsna idealistlikult. Olete alati valmis aitama neid, kes seda vajavad. Armusuhetes olete eriti idealistlik ja kipute rohkem armastama oma ettekujutust kui reaalset inimest. Aspekt annab tihti andekust kunstis, muusikas ja poeesias. Valitseb ka mõningane oht kiinduda narkootilistesse ainetesse või laiemas plaanis üldse "kaifiseisundisse". Te saavutate hea kontakti müstikasse kalduvate inimestega, samuti ka kunstiinimestega. 

Marsi poolteistkvadraat Neptuuniga: 
Märksõnad: kummalised emotsionaalsed vajadused; jõu konflikt tunnetusega; vastuvõtlikkus välistele mõjutustele; tahtejõuetus; teesklus; alateadlike energiate kokkusobimatus konkreetse tegevusega; enesepettus. Teil on võimas energeetiline potentsiaal. Kuid see energia avaldub rohkem ebamaistes valdkondades, mitte praktilisel tasandil. Paljud, kelle on see aspekt kaardis, omavad mingeid müstilisi võimeid. Igapäevases elus olete sageli ebapraktiline ja liiga tundlik, mistõttu Teil on raskusi enda tahte maksmapanemisega. See aspekt võib anda ka kalduvuse alkoholismile ja narkomaaniale ning liiderlikkusele. Kasulik oleks oma fantaasiatele leida mingi konkreetne rakendus. Igasugune risk on Teie puhul äärmiselt vastunäidustatud. See võib lõppeda täieliku läbikukkumisega ja krahhiga. Teile on omane otsida kõveraid teid ja meetodeid oma eesmärkide saavutamiseks. Oma energiat ja aktiivsust elate välja väga kummalisi Teid pidi. Teid meelitab illegaalne tegevus ja salajased süsteemid kõige laiemas tähenduses. See seis on väga soodne igasugusele kunstilisele tegevusele.

Jupiteri opositsioon Uraaniga: 
Jupiteri pingeseisud Uraaniga on sageli seotud rahutuse ja pidevate plaanide-eesmärkide muutmisega. Te pole päris kindel, mida te tegelikult soovite – samas on ümberringi palju põnevat ja midagi peaks ju proovima? 
Vaimustus ja elevus on kerged tekkima, aga samakiiresti need ka mööduvad. Uued asjad, inimesed ja tegevused pakuvad algul palju, kuid mõne aja pärast tunnete tüdimust, sest endist värskust ja elevust ei ole enam. 
Kui te midagi ette võtate, teete seda sageli kiirustades, ilma asja korralikult läbi mõtlemata. Ikka on kuskil mingi detail, mis on teil märkamata jäänud ning hiljem teile probleeme põhjustab. 
See aspekt paneb teid sageli korraga liiga palju ette võtma. Tuleks lahti saada oma plaanide ja eesmärkide killustatusest. 
Seega on teie elus palju ootamatusi ja juhuslikke sündmusi, mis paiskavad segi teie senise elukorralduse. Kuid kõik see hoiab teid pidevas muutumises, mis kindlasti ei lase te elul sumbuda stagnatsiooni. Pidevalt riske võttes te küll kukute aeg-ajal „madalamatele levelitele“, kuid te jätkate entusiastlikult mängu, mistõttu arenete kiiremini kui teised teie ümber. 

Saturni ühendus Neptuuniga: 
Selle aspekti mõjud on keerulised. Võib viidata sellele, et saavutate elu jooksul suurepärase vaimse-intuitiivse keskendumise. See tähendab, et suudate oma vaimu kvaliteeti mateeria (füüsilise keha) kaudu väljendada. Kuid samas võib mateeria Teie vaimu ka tugevasti piirata, mis omakorda põhjustab kurnatust. Te peaksite end hoidma suurte vapustuste eest. Samuti tuleks Teil õppida probleeme lahendama, ilma et peaksite nende eest põgenema.

Mõru muusa

Nüüd ma juba hakkan sellega leppima, et mõnd inimest lihtsalt unustab väga palju raskemini kui teist. Ja ma ei tea, kas see tähendab, et see inimene, keda on raske unustada, on teistest tähtsam? Tähtsam sellepärast, et ta muutis minu sees rohkem, kui enamus ülejäänud inimesi, keda ma tean? Õnneks ma veel leian ratsionaalseid lähenemisviise. Ehk tuleb järgev aasta täis veel suuremat hingelist mõistmist. See tee on sama lõputu kui horisont, muidugi - paistab kohe kätte jõudvat, aga alati säilib sama kättesaamatuna.

Alates kolmapäevast eilseni olen lasknud ainel ennast mõjutada ja saavutanud sellega tänaseks järejkordselt täieliku tänulikkuse universumi suhtes. Läksin laupäeval tööle (mussi mängima!) ja kohtasin teel sinna eriti selgemõistuslikku pudelikorjajat. Kõndisime natuke maad Tähtvere pargis koos ja tegime suitsu. Mõtlesin, kuigi olin juba hiljaks jäänud, et töö ei kao eest ära. Kui kohale jõudsin, siis ega kedagi pahandamas polnudki. Ja see pudelikorjaja ütles just seda puhast, kõige ilusamat tõde: "Mõtle, milline suurepärane võimalus on olla elus ja kogeda!" Kuidas saakski mingi jõud siin universumis minuga pahandada, kui ma "hilinen", sest rääkisin kogemisest kõrgemal tasandil?

MÄRGID reedeööst vastu laupäeva (nüüd hakkad sa mind kohe hulluks pidama, kui sa seda juba ei teinud!) kinnitasid mulle midagi sellest, mida ma küsisin kolmapäevaööl Kaevule kirjutades. Kasutades skeemi, mida õpetas mulle Talv - "see, kui ma ei välja midagi, ei tähenda, et ma midagi ei tunneks" - sain ma vastused, mida mul oli vaja saada kosmosest ja need olid vastused vastuste eneste pärast. Millest mulle täielikult piisabki! Seal peol olid: ilus, piltilus poiss; ülbe kaksikute meessoost esindaja, täpselt nädal ja aasta Kaevust noorem; Kaevu parim sõber, kellega ma järjest intiimsematest asjadest räägin, kuni selleni, et tol ööl tunnistasin "there is someone between us.." ja ta mõtles, et Karel (ma mõtlen et why the fuck praegu), ja ma ütlen, et ei, et Tema, ja sõber on väga üllatunud. FENOMENID selles öös on muidugi tagasiulatuvalt unenäolised ja helged, sest kuigi mäletan vaid üksikuid pilte, siis looritab seda kõike tugevalt positiivselt laetud emotsionide sidusus. Okei, ma lepin sellega, et ma ei ole üle saanud inimesest, keda nägin viimati pea poolteistaastat tagasi, ma lepin, et ma igatsen kedagi, kes mind ei igatse, sest kõik emotsioonid on mu enese tripp, sest ma olen victim of my own mind. Ma lepin kõigega mida ma ei tea. Ja ainus, millele ma selles suhtes veel loodan, on mu enda isiklik vabanemine. Kaardid ütlevad korduvalt, et sellest kõigest - kogu sellest hüperintensiivsest läbielamisest - tuleb väga vähe kasu. Aga seda ilmselt meielikust vaatevinklist. Ehk seda meielikkust igatseb ka seda kummitav õõnes tunne, mis mind väga juhuslikel hetkedel tabab? See on nagu mingi psühosomaatiline lainetus, mis ei pruugi üldse olla seoses mu reaalsete tunnetega. See on tõsiselt midagi beyond seda reaalsust - mitte valu, aga õõnes, igavikuline tühjus päikesepõimikus. Ma kohtun ühe inimesega, et sellest vabaneda.

NOTE TO SELF: nüüd ma vähemalt oskan Kaksik meest ära tunda. Ja kuigi ma ei tea, kuidas sellele vastu panna, sest nad on nii nahhaalselt stiilsed (issand jumal, mis sul viga on, täiskasvanud mees ja kannad sellised akssesuuaare! selliseid värve!!!) et mul sulab mõistus ajust jalgevahele lihtsalt. Aga see on mingi intellektuaalseksuaalne seos, mis paneb mind nende juures mõistust kaotama, täielikult loitsutades mu ära. Aga see on sõltuvus, millest ma pean vabanema, sest

a) ma ei taha olla välisest sõltuv

b) mehel peab olema võimalus mind märgata ja see on tähtsam kui mõistust kaotav mina, kes oma seksuaalenergiat ei kontrolli

c) ma ei saa veel aru, miks ma peaks kellegi vastu tekkinud tunnete pärast nii palju läbi elama (mõnes mõttes on see kogu mu ülitundlikkuse probleem, aga ma ei saaks oma mõttetööd ilma selleta niikuinii teha)

d) ma ei tea, kas selle inimese unustamine on võimatu sellepärast, et ma olen hull või sellepärast, et ka tema ikka veel mõtleb minule? 

Nüüd on asi nii kaugel, et on aeg teha tripikirjeldus.
Tulin eile Made juurde pärast heartcore randevuud härra Talve juures. Vahepeal ta juba saab aru, mida on normaalne tunde. St et üldse võiks omale lubada sellist luksust nagu aelemine ja ausus, kui tegutsemine ja ..mõtlemine. Eile ei olnud mingit tuju, nii et tegin muskaati. Väga lõbus, nagu rammus muhvin, aga krt mingi eeterkeha nagu tahaks kuhugi edasi trippima minna ja see kammib veits, sest siukest asja pole enne olnud. Nüüd saan aru, mida Talv on kogu aeg tundnud.

VÕITLEJA ENERGIA

"Hingesvõitleja ruun. Te peate võitlust omaenda minaga. Tahtejõu suurendamine, sõltumatuse saavutamine tulemustest, pidev olemusliku teadvustamine - need on hingevõitleja iseloomujooned. Teil tuleb tegelda oma iseloomu kujundamisega."

Olenemata, kus ma olen, kellega ma olen, mida ma teen või kuidas - see rõhuv hingekaalukuse raskus domineerib mu olemist ikkagi. Kuigi selle kõrvale on tulnud senitundmatu kergus, täielik üks- ja kohalolemisvõime, ei kaogi see rõhuvus vist kunagi kuhugi. See on seotud minu elu tajumise kogemisvajalikkusega, nagu igal meist on oma maailmataju kodeeritud alates tema sünnist. Ma tahaks nii väga teada, miks minul just selline mitte millestki otseselt sõltuv või seoses olev tinane pomm hinges istub. Ja enam see ei plahvata, ma tean, sest ma suudan oma emotsioone ratsionaalselt seletada. Millal see minust välja veereb ja igavikku kaob? Mida ma valesti teen, et mind nii painavad lüngad jälitavad, mis mul kergelt hingata ei lase?
Mis kurbus ja raskus see on, mis mu potentsiaali pidurdab, kui ma ometigi olen liikuma hakanud oma tõeliste hingeviitade teel? Ma tean, et rada, mida ma käin on õige, inimesed, kellega ma lävin usuvad mu võimetesse olles kinnituseks mu enda riskidele, aga siiski see kummitav tunne, justkui hoiaks keegi mind kinni, tagasi, ainult iseendale..

Mida iganes. Aga äkki täna?

Tulin hoopis Viljandisse Tallinnast. Kuidas ma võisin Heli unustada. Olime eelmine päev, õigemini iga päev telefonis rääkinud. Mul on tunne, et kui ma iga päev oma elust kellelegi distantsilt ei räägiks, siis ma ei saaks ise ka aru, kus ma olen ja mida ma teen. Kogu see jõhker seiklemisküte on aga täielikult vältimatu.  Üritan selle enda jaoks selgeks mõelda.
Ükskõik, kas ma olen päriselt fucked up või mitte, ma ei saaks praegu minna tagasi lihttöö peale, et üürida kellegagi mingit korterit (sest kallis EV - täiskohaga tööl käies, nagu lihtne inimene keskharidusega, kes ma olen, ei ela oma palgast nii paljugi ära, et üksinda korterit üürida - nagu NAHHUI MUL ÜLDSE ON ISUGI tööle minna või?). Sest ma oleksin sügavalt õnnetu, ja in fact palju õnnetum kui ma enne olin, sest enne ma leppisin sellega, et kirjutamine on eneseteraapia nagu mõnele on jooksmine või markide kogumine. Ma arendasin endas tööl käimisega mingit teistsugust kannatlikkust, ent eelkõige olin ma alati spioon, antropoloog oma välitööl. Ma ei sobinud lasteaiast peale mitte kuhugi (ära üldse hakkagi siia mingit traagikat juurde kujutama, see lihtsalt on nii olnud), aga mind on alati köitnud, kuidas on elada, kui sa oled võimeline mõtlema minimaalselt. Et sa mõtled 12 aastat lihaletis töötades, et "tööl peab ju ometigi käima" kuigi palk on sitt ja töö on tervisele halb ja vahetused on pikad. Kui inimene ei mõtle, et ta peaks rohkem mõtlema. Et ta tahaks rohkem mõelda? Ma käisin viimases kohas tööl psühiaatrilise raske depressiooni diagnoosiga nii, et keegi ei saanud sellest isegi aru. Sest vaimne stagnatsioon ei avaldu tööl, kus polegi ette nähtud mõelda.

Kuni ma sellest üle sain ja mõte taas sulama hakkas, pragundades vähehaaval maad, et taas laviinina väljenduda. Ja see ongi minus kõige hullem, et oma parimas potentsiaalis väljendun ma purskava vulkaanina, tohutu emotsionaalse elujõuga, sellisega, mis tõmbab ligi külmunud vett sulama, puid põlema, õhku kuumama. Väiksena ütles onu Vello mulle ikka, et ma olen loodusõnnetus. Kui mina tulen, on kõik kohad mind täis. Ja isegi kui ma vait olen, on mu näost näha täpselt, mida ma mõtlen või tunnen. Selles ürgsuses, iga kord kui ma ta ära tunnen ja nüüd, värskelt, veel eriti - kui raske on mul ennast seda kõike teades armastada, kui raske ..kuidas keegi jõuakski mind sellisena armastada, kui ma isegi end vaevu talun. Vähe sellest, et ma voolan tulikuuma kivimina, on minus veel sulamata tükke, haavu, mis muudavad mu liikumise täiesti ettearvamatuks ka mulle endale. Faktid, mis mulle kohale jõuavad lükkavad mind tihti kuristikulisse ahastusse, kus ma leian end puhtsüdamlikult tunnistamas, et mulle tundub, nagu sureksin ma varsti ära. Sest sellisel intensiivsusel ja kontsentreeritusel ei ole maailmas kohta. Muus maailmas, kui selles, mis on jõudmine ühe sõbra toast teise omasse. Aga ma lähen, käin ja olen nii kaua kui mind on, sest ma tean, et kui elu võtab, siis ta võtab just siis ja sealt, kus on õige aeg minna. Ehk seepärast hoiabki mind veel elus see sama kuristik, millelt ma iga kell võin kukkuda.
Kui keegi mind enam ei vaja, siis tuleb ainult veel tuul - ja ma kukungi. Olen sellega leppinud. 

Sellepärast peaksin ära kirjutama oma surmast. Vabanemise mõttes. Haavatud olemise pärast. Tõeline sõdalane ärkabki üles surmavatest haavadest - selleks, et  uuesti lahingusse minna. See näitab tema tugevust ja pühendumust. See üldse märgistabki, mis on pühenduse kontsentraat. 

Minust saab tuhk. Elu on naiselik, surm on mehelik. Ma olen alati olnud domineerivas suhtes iseendaga, see pole mingi ime. Mind on valitsneud emotsioonide raskus, mis on määratud mehistele õlgadele, kuigi olen naine. Ja naine olla on mu elujõud. Habras olemise elujõud - armastada. Armastada nagu poleks homset, ega olnud eilset, sest kõik mööduv on määratud kaduma ja olla on meie tuleviku sünd.