vanaema juures

Mõnikord istudes kodus ja kuulates vanu kassette 
lugedes raamatuid mida sai loetud ka siis 
Tahaksin ärgata tahaksin jõuda veel ette 
ennem kui lõppeb see kõik eimiski missiis 

Mulle on see lume sulamine päris inspireeriv olnud. Tunnen, et olen nüüd täielikult, kõikide oma astraal- ja eeterkehadega kohale jõudnud, astudes niimoodi mõneti nendesse samadesse viieaastase tüdruku sammudesse, sellesse vanaema juures olemise turvalisse maailma tagasi, mille ma nii kauaks ära olin unustanud. Kogu ülejäänud maailm näib nüüd turvalisem - turvalisem sellest, kui ma üksi olin. 

Hakkan ise vaikselt üles sulama. Hakkab tekkima lootus, et asjad võivad elus päris kenasti laabuda - ja seda isegi ilma mingite radikaalsete valikuteta. Suuremad asjad on mu eest niikuinii ära otsustatud. Aga seda loomulikult mitte inimeste, vaid jumalate poolt. Vaikus mu sees on alistunud mässaja, kes on võidu saavutanud. Ka sellega tuleb kohaneda.
Mõelda vaid, kui lihtne kõik on - ma lihtsalt ei tahtnud üksi olla. Mitte kunagi. Nüüd meenub mulle see teelolemise kurbus, mis juba väiksena alguse sai. "Ära tule täna koju, mine otse külast vanaema juurde, sest me läheme ära." Ma olin juba siis kodutu. Mõni ime, et ma nii palju siis kõigele vastu olin - mulle tundus ju, et kõik on minu vastu, sest neid ei huvitanud.

Nii palju kui ma end mäletan olin ma alati kurb laps. Aga kui ma lugesin "Seitsmendat rahukevadet" hiljuti, mis sobis nii siia kolimise kontekstis, kui vanaema ajastu mõistmisel täiesti geniaalselt ajastatuks, siis tundsin ma seal nii palju iseennast ära. Muidugi - see on ju suure kunsti peamine tõendaja, et iga lugeja saab end tegelastega samastada, aga ma olin päriselt ka sama võimukas kui minategelane - täpselt sama vanana! Ma sõitsin kogu aeg igal pool rattaga ringi, ratas on alati täielik must have, ilma selleta ei saanud elada, ja kui ma juba ühest alevi otsast vanaema nägin, siis ma hakkasin kõva häälega karjuma: "Vaaa-na-eee-maa!" ja vanaema naeris ja ütles käsi laiutades: "No missa lõugad üle tänava!"
Mäletan hästi palju naiivsust ka. Ma uskusin alati kõiki. Osad hakkasid mulle sitta ajama ka selle peale, sest süüdimatus paistab päris hästi välja. Kui keegi mulle midagi enneolematut ütles, millest ma midagi ei teadnud, siis mõtlesin, et jah, nii  o n g i . Ma teen seda kohati siiamaani. Õnneks enamasti mul on mingi tunne varuks. Tundeid ma ju usaldan, sest ma olen nii tunneteinimene.

Isaga seob mind kõige rohkem vist Vennaskond. See bänd on ilmselt seetõttu veel suurema tähtsusega minu jaoks, et mind seob isaga väga vähe. Mingi 12aastaselt hakkasin kõiki isa kassette ja plaate läbi kuulama. Sellest ka väga eklektiline muusikamaitse. 90ndad oli rets aeg ju!! Kõik need narkootikumid, mis popkultuuri läbi immutasid on mu aju pesnud lasteaiast algklassideni. Ja paratamatult on suur mõjutus ka vene kultuuril, sest mingi kolmandik siit on venelased. Ma mäletan eriti eredalt ühte vanaema sõbrannat, venelannat, kellel oli hästi kuri Siiami kass. Ma käisin päris tihti vanaema kaasas - ja igal pool kusjuures, sest ilmselgelt kellelgi polnud mu jaoks aega peale tema. Tema sõbrannade juures käimine käis nii, et vanaema ja ta sõbranna seletasid oma vahel, mina võisin kommi ja küpsist süües harjutada viisakustunnetust ja siis kõik kiitsid mind: "Oi milline lapselaps sul on, ta oskab nii vaikselt ja rahulikult olla." Nagu mul oleks mingit valikut olnud. Aga seda Siiami kassiga naist oli nii huvitav jälgida, sest kammoon, ta on venelane ju. See on nagu teater - ma ei oska vene keelt siiamaani eriti, aga nad on nii elavad, et ma paratamatult saan nende hingest hästi aru. Need regulaarsed Tatjana juures käimised söövitasid korralikult. Kuidas ta ütles: " O GOSPADII!" Oma diivamomentidel ma vist suht kopeeringi teda.
Pärast Slava rääkis mulle, et Tatjana on tema ristiema, aga nad ei olnud juba siis aastaid suhelnud, kui me veel mõlemad siin elasime. Ise elasid samas alevikus. Mingi biif vist. A kõik need venelased, kellega ma samas rühmas käisin rääkisid ikka eesti keelt. Kui nad tahtsid uhkustada, siis nad hakaksid oma vahel vene keeles rääkima. See tekitas eesti lastes elavat pahameelt. Me ütlesime, et "see ei ole aus".
Ükskord Slava tuli mulle siiliga ukse taha. Ma vaatasin just RTList mingit lolli karumultikat. Olin jahmunud. Ta oli leidnud metsast katkise siili ja viis ta vist oma koju siis. Ma ei tea, mis sellest sai kahjuks. Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ma vist sain venelastega natuke paremini läbi. Ema ütles hiljuti, et kui ta mind oodates Sääsele, vanaema juurde kolis, siis ta arvas, et vanaema ongi venelane, sest ta on sama temperamentne. Ja ta ongi! Aga ta oli ka seitsmenda rahukevade ajani seitse aastat Siberis olnud. Lastele hakkabki kõik sel ajal jäädavalt külge. Ja kui arvestada, et ta isa oli poliitilise vangina mujale küüditatud, ehk teda kasvatas ka ainult vanaema ja.. see elu oli väga raske, ma pean teda ses osas veel ristküsitlema, aga see on jutustuse osa niikuini.. Kuna tal polnud isafiguuri ega ka ema, siis kasvas temast gigantellujääja ja see oli ka minu jaoks peamine eeskuju, kuna ma enamus aega temaga olin. Ma saan öelda, et jah, ma olen badass bitch - nagu mu vanaemagi. Kõik kartsid teda, sest kõik austasid teda. Ta oli ometigi tibula juhataja! Mul on väga kahju, et ma üldse tibusid ei mäleta.

Vanaema juures oli vabadus. Vanaema juures on vabadus. Ma mõtlesin juba siis oma peas igast mängusid ja laule välja. Ja ehitasin suurde tuppa onni tekkidest, mida kodus kunagi teha ei tohtinud, kuni.. ma nägin ämblikku! Isegi talvel. Olin täiesti traumeeritud. Ma kartsin väga ämblikke, kusjuures sellest olen alles hiljaaegu vabanenud. Aga seal taga on ilmselt väga lihtne psühholoogia: ämblikku on projtseeritud suuremad hirmud, mida inimene "katab" ämblikuga, sest foobilise hirmu tunne võrdub surmahirmuga. Kodus oli mul päris palju, mida karta..

eneseõrnus

Olgu. Kui ma nüüd ütleksin endale lõplikult, et ma lepin sellega, et ma olen õrn.
Kas sellest muutuks midagi?

"Tundlik natuur," ütles nahaarst, kui ma järjekordselt aknega tema juurde pöördusin. Ma tean, et see lõi uuesti välja mu viha pärast meestesse, nagu eelminegi kord. Kas ma siis piisavalt pole neid juba alandanud? Kui vähesed on mu hooletult teravast, isekast keelest pääsenud.. Kuidas sugude erinevus teeb inimeseksolemisele haiget, sest see kunagi lõppematu duell meheliku ego ja naiseliku südame vahel - kaua see võib veel kesta?!

Sugu ise ongi illusioon. See on proovikivi tolerantsusele ja hiirelõks lollidele. See on muuseas võimalus paljuneda, aga elu sõltub elus olemisest. Elus olemise kvaliteet on määratud südamega mõtlemise võimest.

Ja kuigi ma olen naine, siis tundub see mulle nagu skafander. Miks mu keha tahab lapsi saada? Keegi ei ole minuga seda arutanud. Ma tunnen, et see kest ei ahista mind sellepärast, et ma nii vaimne oleksin, vaid et see on orgaanilisem, sellele planeedile omasem, kui ma ise kontrollida saaksin. Kui erinevates olukordades läbi mu elu olen ma tundnud, et ma pole siit. Ma pole mitte kuskilt siit lähedaltki. Ja ma pole siin isegi mitte selle pärast, et õpetada või otseselt õpetatud saada, vaid jälgida. Ma olen kõige enam Suur Pealtvaatamine kui ükskõik mis muu.
Pealtnägemist ma usun. Seda ma elan iseendast läbi ja ilma sõnadeta saab sellest tarkus. Sellise tarkuse jagamine sõnadega on tõlkimine, krüpteerimine. Lausete vahel hõljun mina - kui vaatevinkel, iseäralik binokkel. Selles on mu olemus, mitte naises ega mehes.

Gravitatsiooniga reaalsuses saab minust millegi pärast seks. Ma näen ennast rindade ja nõretava jalgevahena. Ma näen meeste pilke. Muidugi pean ma otsustama, kuidas sellele reageerida, ja ma proovin mitmeid variante. Nii valides olen ma laps - mängu läbi õppija. Mehed ja variandid kuhjuvad üksteise otsa. Ühest loost saab mitu üksteisest sõltuvat lugu. Aga see on kõigest reaalsus, gravitatsiooni sund.
Kui kaugele ma saan sellest õrnusega hõljuda, ilma, et ma pealt vaatamise pilku kaotaks?

André Gide, "Surra, et elada"

"Sirutasin käe üles; imeilus kanaarilind istus mu käele; ta tuksles nagu mu oma süda, mis tahtis rinnas lõhkeda. /---/
Jooksin kiiresti koju ema juurde, süda juubeldamas kanaarilinnu üle; mis mind aga veel rohkem joovastas, lausa lendu tõstis, oli see vapustav äratundmine, et ma olin linnu kaudu taeva poolt välja valitud. Kaldusin juba sel ajal uskuma oma kutsumusse, ma pean silmas mingit müstilist laadi kutsumust; mulle näis, nagu ma oleksin nüüdsest peale teatud salajase lepinguga seotud, ja kui mu ema minu tulevikuplaane arutas, soovitades mulle näiteks metsandusalast karjääri, mida ta uskus iseäranis hästi mu huvidele vastavat, siis nõustusin ma temaga viisakuse pärast ja ilma sisemise veendumuseta, nii nagu tehakse kaasa mõnd mängu, teades ise, et tegelikult loeb elus miski muu. Vähe puudus, et oleksin emale öelnud: Kuidas saaksin mina enda üle otsustada? Kas sa siis ei tea, et mul pole selleks õigust? Kas sa pole siis aru saanud, et ma olen väljavalitud?"

südame õukond

Ma kuulasin teda ennastunustavalt seal vetsuuksel, veiniklaas käes. Kuidas ta rääkis ja kuidas mul polnud kahtlusekübetki. Mind ei piinanud ükski mu eelnevalt välja mõeldud hirmudest. Kõik oli jälle korras, sest me olime koos. Ja kui palju me teineteisele oleme, mida keegi teine olla ei saa, tundub uskumatu. Ma unustasin veini juua, kuigi tema oli see, kes rääkis. Ma kuulasin ja unustasin end. Tal on nii tugev jõud, et ta tunnistab, et ei tea isegi, kuidas sellega ümber käia. Aga mina saan teda aidata puhtalt sellega, et ma olen.

Nüüd ma saan sellest selgemini aru - väga paljudele piisabki sellest, et ma lihtsalt tuleks ja oleks. Et nad vajavad mu olemist, siis neil on kergem. Mõnikord ma räägin rohkem, mõni kord üldse mitte. Viimasel ajal oleks minu sees nagu vaikus. Selline uus ja senitundmatu rahu. See meenutab talve, sellist, nagu praegu akna taga, kus lumi on hästi kerge ja kohev ning üldiselt pole ka eriti külm, vaid paras, pehme.
Pärast ööd temaga avastasin ma end kodus kevadet tajumas. Kui põhjalikult olin ma mehed mustaks pidanud, seegi ühendas mind uuesti temaga, aga armastus kui saatuski ei anna sulle valida, keda sa armastad ja keda mitte. Keda kohtad või kelle kaotad. Kes on ja kes jääb - seda sa ei vali. Ja mitte midagi ei saa teha, et kedagi kaotada, kes on südames. Tuleb leppida. Südamest on võimatu pääseda, ükskõik, milliseid blokeeringuid sa välja ei mõtle.
Selles on palju lootust. Kevadele vastu minna enne kui ta paistabki.


Mul oli probleem, mis tuli meie vahel. Aga ka tal ja temalgi olid probleemid, mis ei lasknud neil mind mõista. Korraga saime üksteisele liiga palju. Ja sellises õukonnas nagu meie oma on äralend sama tähtis kui kohtumine. Kõik on omal kohal ja ajal, miski ei ole tähendusetu. Sest me ei suudaks teineteist mitte mõista. Meie äratundmine ei saa minema astuda nagu me astume teineteise kõrvalt.
Armastus tõesti võib olla nii suur, et see tekitab hirmu inimese ees, keda sa armastad. Ma polnud seda enne nende kahe inimese kohtamist kunagi tundnud, mul olid armastuse tingimatuse asemel armastuse armid, koledad ja veritsevad haavad, ma ei osanud sellise puhtusega ümber käia ja mu veri tilkus neile mõlemile. Aga seegi oli osa minust, sama nagu mu olemine.
Ma tahtsin kaitsta ennast, mitte teha kellelegi haiget. Ja enamasti see just niipidi ongi. Vead on lihtsalt arusaamatused, sel pole mingit pistmist armastuse puudumisega.

Naine on turvaline variant armumiseks, mis justkui hiilibki, aga väga hiire moodi, keda mul pole isu ei meelitada ega keelitada. Nende mõlemi nägemine joovastab. Veidi erinevalt, aga üldiselt sarnaselt: koos on elu veel rohkem kõikvõimalikum. Ja selles on armumise kaiffi.
Kuigi mees, tõepoolest, võiks end veidi paremini valitseda.

Milles on asi?

Asi on selles, et ma ei oska meeldida, aga meeldin vahel ikka. Vahel kohe päris palju. Aga ma vihkan seda, et ma peaksin midagi selleks tegema, et meeldida. Ja siis ma olen hästi bitch, kui ma võiksin olla nunnu kiisu, sest minu sees on megasõbralik nunnu kiisu, kes oskab hästi käppadega mõnust masseerida. Isegi nii nunnu võin olla, et süda läheb pahaks. See on suur saladus, seda ei ole keegi tohtinud teada. Seda ma pole endalegi tunnistanud.
Vahel ilmuvad maa-alt või otse taevast välja inimesed, kes kohe kiisu minust välja meelitavad. Oh heldust. Siis ma saan ise ka aru, kui mõnna on kiisutada. Aga kassid on väga ettearvamatud.

Asi on selles, et kunagi ma täitsin käske, aga sellesse suhtuti üleolevalt ja see alandas mind. Asi on selles, et ma pole sellest alandusest üle saanud ning iga kord paneb allumise eelaimduski mind mässama, kõvasti ja lärmakalt vastu mässama, sest ma pole osanud ise endast lugu pidada. Sest teine inimene ei pidanud minust lugu, kui ma alles õppisin maailmas elama. Kui ma kogesin käskude täitmist esimest korda.
Nüüd ma andestan sellele inimesele. Andestan iseendale.

Asi on ikka selles, et endaga ei tohi halvasti käituda, sest see paneb teistega halvasti käituma. Mu jumal, kui hästi on elu mind õpetanud ennast kehtestama ja kui hästi saaksin ma seda nüüd rakendada teiste kaitsmisele, kõikide kaitsmisele ebaõigluse vastu. Mitte enam vastu mässata armastusele, millele allumine on kauneim nauding. Mitte mässata saatuse vastu, vaid võtta avasüli südame järgi vastu, mis on määratud.

tasakaalu harjutused

Olen kolm päeva järjest unes näinud, et ma peaksin tööl hakkama käima. Ma polnud sellest kellegagi rääkinud, kui täna, paar tundi pärast ärkamist, võttis vana tuttav minuga ühendust viidates kohalikule ettevõttele, kes parasjagu pakkijat vajab. Ma isegi ei mäleta, kumb oli enne, kas mu mõte tööst või unenägu, aga ilmselgelt hakkas see idee tänu unenäole mind painama, ja siis lendas see pakkumine näkku. See kõik paneb mind reaalsuse kihtides jälle mitmekordselt kahtlema.
Mu peas keerlesid küll sellised mõtted, nagu "ma ju peaksin, sest kõik teevad nii" ja "issand mis mul viga on, passin siin nagu ei tohiks" kuigi tegelt on see kõik pseudosüümekas, sest kas mu lugemus ja erinevate metafüüsiliste aspektide "mõttetu" komponeerimisoskus areneks, kui ma ahvi tööd teen? Lihtsalt selle pärast, et mul oleks 400 eurot iga kuu?
Mida vittu?

Ma saan aru, et inimesed soovitavad mulle lambitöid puhtast heatahtlikkusest, aga nad ei mõtle sellele, et ahvid ei kirjuta raamatuid. Mul on vist mingid kohanemisraskused siin natuke, sest mu perekond on lihtsad inimesed, kes käivad/on käinud aastakümneid päevast päeva tööl, nad teevad ausalt raha, samas kui mina justkui ei teegi midagi. On tihti juhtunud, et kui ma oma toa ukse päeval kinni olen pannud, siis vanaema on öelnud kellelegi või arvanud takkajärgi, et ma magan. Tegelt on asi ju selles, et ma tahan vaikust ja segamatust, sest ma kirjutan või loen. Kahtlustan isegi veidi, et nad võivad mind siiski kodanikuna läbikukkunuks pidada, aga kuna ma olen end korduvalt tõestanud ka kui hull läbikukkunud kodanik, siis ei heida nad enam mulle midagi ette, sest muidu ma võin jälle ära kaduda või surnud olla või kuskil Koplis fentakast ülekat teha. Selle tõdemuse kinnituseks meenub mulle, kuidas mu onu mõni päev tagasi (täispeaga loomulikult) köögilaua taga oma vanatädist rääkis: "Oi Triin, kui sa oleksid Salmetädiga läbi saanud.. sa sündisid valel ajal tead, siis sa oleksid ikka tööd ka õppinud tegema.. tema oskas ikka kõike ja tegeles meiega." Davai nahui.

Aga noh, on üsna normaalne, et kui sa seletad inimestele midagi, millest nad midagi ei tea, siis nad varem või hiljem unustavad selle ikka ära, sest see ei puutu nende igapäevaellu. Ja kui inimene ei ürita talle kaugete temaatikate vastu intellektuaalsuse entusiasmist vahelduse mõttes huvi tunda, siis ei kujune temas ajaga harjumust leppida uuenduste ja muutustega, mille mitte tundmine võib kokkuvõttes talle hukatuslikuks saada. See on moraaliapostel mida ma iseendalegi praegu pean, sest mul on hästi raske päevapoliitikat seedida. Ma saan aru, et maailmas toimuvad praegu mingid täiesti õudsed asjad ja iga kord kui ma sellest sekundeidki näen mul tuleb kohe depressioon meelde ja ma lihtsalt ei taha seda enam tunda. Minu programm ja ehk võib-olla naiivne veendumus on (esoteeriline), et negatiivsus toodab negatiivsust ja positiivsus positiivsust. Kõikide sõdade ja terrorite taga on destruktiivne mõtlemine ning mina isiklikult ei saa endale seda lubada. Ma ei suuda sellega kaasa minna, see on minu kaitsemehanism kurjuse vastu. Kui ma tekitan iseenda ümber harmooniat, siis mõjub see maailmale kokkuvõttes palju kasulikumalt, kui see, mida ma ISISest või mingist järjekordsest katkust tean ja arvan.

Need oskused, millega me sünnime, tuleb ära tunda, see tähendab leida iseenda asetsemispunkt selles keskkonnas, kuhu ollakse sündinud. Usun, et sealt kooruvad põhjused, miks maailmal meid vaja on. Võib muidugi olla, et ma räägin ainult oma elust, mis juhtumisi haakub kaasaegse psühholoogiaga (mis ei saa ka pretenendeerida absoluutsele tõele), aga natuke kõrgemale olen ma siiski enda meelest tõusnud geneetika mehhaanilisusest. Keha on hinge masinavärk, mille kaudu Maa peal tegusid teha ning me saame seda keha kujundada vastavalt oma vaimsetele pingutustele. Igal juhul on füüsiline maailm omaette väljakutse kategooria, mina vean end sellest läbi.. ah, see on ikka väga keeruline mu jaoks ja seetõttu mind ka painab see töö ja raha suhe.
Mind teeb õnnelikuks see, et ma iga mööduva päevaga liigun sammu võrra edasi oma eesmärkidele, mis viivad mu kokkuvõttes mitmel tasandil kõrgemale. Aga see on protsess, mille kestel pean ma lahti mõtestama oma jäänukhirmud, sest täielikult vaba ja suurepärane olles, julgedes elada   ilma mingite ootusteta mitte millegi suhtes - alles siis - või isegi juba nüüd! - olen ma saavutanud edu.


Ilusad sõnad, aga ega ma ei suuda seda kõike veel üldse nii palju praktiseerida kui võiks. Tõeliselt suur ja tark inimene ei peaks oma tundlikkuse pärast isolatsioonis istuma, sest ta on "nii õrn". See on fucking Schopenhaueri õigustus! See tüüp elas 300 aastat tagasi, tänapäeva inimene peaks juba kõike suutma ja ma tõsiselt loodan, et ma liigun sinna poole.

voodifeminism

Lugedes seda artiklit tõstis minus pead feminist, kelle olemasolust eneses ma kahelnud olen. Aga kuna ma elan siin nüüd oma vanaemaga, siis ka otsesõnu ütlemata hõljuvad õhus igasugused aegadeerinevuslikud infovastuolud, mille puhul kumbki endapoolseid teadmisi iseenesestmõistetavaks peab. Tasuks veel hoiatada, et mu vanaema on Skorpion (kõige seksuaalsem tähemärk), seega ei ole mul erilist isu temaga sel teemal rohkem rääkida, kui ta siiamaani seda juba teinud on. Kahtlustan, et ta võib arvata, et seks on minu jaoks sama tähtis kui talle.

Ei saaks öelda, et mu tsölibaat mõni nädal tagasi rikutud oleks, sest mingit viieminutilist suguelundite vastastikkust tervitust ma seksiks pidada ei suuda. Ma tõesti vihkan seda, kui mehel jätkub pealehakkamist vaid mõnedeks minutiteks, sest psühholoogiliselt näen ma paaritumisaktis (šovinistlikult?) füsioloogiliselt paratamatut karakteriseeringut, mida iseloomustab mehe väline suguelund ja naise sisemine, ehk mehe ekstravertsus ja naise introvertsus. Introverti tuleb päris mõjuvalt veenda, et ta huvi üles näitaks, samas kui ekstravert käib ringi ja kõigiga sädistab. Selle argumendiga taandub mu põhimõtteline konventsionaalsus, mis ei kuulu minu jaoks enam vaidluse alla.
Olen ka eelenvalt maininud seda meeste haletsusväärset eripära, mille tõttu ma annan neile kõik nende lollused andeks, - et neil saab olla veri ainut ühes peas korraga - ja siit saan ma sujuvalt jätkata eelmängureegliga, millega nad vist enamasti naiste puhul arvestada ei oska. Mitte, et ainult sellest piisaks, aga esimene tingimus, et üldse mõelda mehest seoses seksiga, on tema mõtlemisvõime amplituud. Ja välimus, loomulikult. Aga sellega on ka palju erandeid. Mina, idioot, olen nende ilusate silmadega pehmodele järgi andnud, sest no millisele naisele ei meeldiks luuletaja (st ka valetaja, muusik, punkar, hull), aga samas on see lõppude lõpuks pannud mind ka küsima, mis teeb mehest mehe või kui inimene korralik mees ei ole, siis mis ta on siis? Mis mina olen, kui ma naine ei ole?
See sugudevärk ei ole ju muidugi mitte ainult minu jaoks hägune, vaid ka kogu maailma suhtes hägustumas. Niikuinii on polügaamia the next big thing ja hingeline evolutsioon on terve igaviku olnud sootu.
Ent mis minus feminismile ärgitab, on tõsiasi, et eneserahuldus - see füüsiline vabanemine, kehaline kaifunn, see on ju eelkõige enese, kui kellegi teise teha. Põhimõtteliselt ei ole selle jaoks meest vaja. Tehnoloogiline areng on seksuaalse sõltumatuse krooniks, aga ona saab ja on alati saanud ka ilma igast vidinateta panna. Ma imestan iga kord, kui keegi hakkab mulle kiimast ja seksivajadusest rääkima. Kõikide nende juttude järeldusena olen ma muidugi aru saanud, et ma olen täielik vähemus, sest 99% ajast on see minu jaoks märgistanud ikkagi mingite hingeliste eelduste sidumist füüsiliseks. See tähendab, et see inimene on mu jalust nõrgaks võtnud, tal on olnud potentsiaal olla mees. Sest fuck it, kui me juba voodi jõuame, siis on mul ikka teatavad eeldused, millel mu instiktid rajanevad. Nagu meil kõigil.

Muidugi olen ma pärast pikka rodu ebaõnnestunud suhteid lati nii kõrgele seadnud, sest nii on lihtne mitte kellestki huvitatud olla. Meest üldse mitte vajada on nii lihtne, kui sa suudad end ise õnnelikuks teha. Ja selle perekontseptsioon sõnatasin ma ka enda jaoks ümber, sest avastasin, et ma ju elangi perega koos. Kaks päeva järjest oma vennaga olles jõudis mulle pärale, et pole vahet, kelle eest sa hoolitsed, kui niikuinii on vajadus hoolitsemise järgi. Neid, kes hoolitsust vajavad, on maailmas piisavalt palju, et ma ei peakski kunagi lapsi saama tegelikult. Tükk aega arvasin, et vist ikka peaks, aga no.. see ei ole mingi asi, mida ma korraldama hakkaks, kui see ise ei juhtu.
Ja veel enesesüüdistamise profülaktikaks: ma ei saa mitte midagi teha, et enamus mehed on pussyd inimesed. Sellega ongi nii et kui pea ei võta, siis võtavad jalad ja jumala eest, jookske nahui mu eest kui vaja, aga mingit huinjamuinjatamist ma ei viitsi enam. See ei ole, et ma ei tahaks, et keegi mult jalad alt võtaks, aga ma tean ise ka, mis ma olen, kui ma peeglisse vaatan, aga kui mees ei näita mulle midagi, mida ma ei tea, siis pole mõtet üritadagi. Ma usun ka, et on olemas mehi, kellele ma ei peaks emme olema ("valva mu jooki nagu emalõvi","sa meenutad mulle mu ema").

Aju poolest iseloomustaksin ma oma unistuste meest praegu kahe variandina: õilis ja aus eesti riigimees või täielik vene maffiagängster. Ma tahan tutvuda inimesega, kes midagi reaalselt ära ka teeb. Kaua ma pean seda maailma üksi muutma?
Oh, olen vist jälle melodraama soone peal..

veendes end, et mu nahk ei ole liiga õrn

So forget this cruel world
Where I belong
I'll just sit and wait
And sing my song.
And if one day you should see me in the crowd
Lend a hand and lift me
To your place in the cloud.

Nüüd, kus ma vaatan antropoloogia õppekava isukamalt, kui ühegi mehe pilti, ja pakkides lahti asju oma uues vanas kodus, leian ma külmetavatest varvastest hoolimata, et ega mu põhiolemus midagi oluliselt erinevamat kui mõni Nick Drake'i lugu olegi. Maailma turvalisim koht on ikkagi, nagu alati on olnud - raamatukogu, ja mida vähemate inimestega ma suhtlen, seda paremini ma nendega läbi saan. Olen suutnud luua grandioosseid illusioone nii kogu maailmale kui iseendale, et olen meisterekstravert, kuigi kui keegi vähegi viitsiks mu teatraalsusse süveneda, näeks ta selle taga pleekinud rekvisiite ja hõredaks kulunud lavalaudu, millel on eelnevalt elanud ja esinenud kõik maailma rockstaarid. Aga kui peaksin praegu valima ühest kahe vahel, võin ma kindlalt öelda, et olen taas müürilill rohkem kui vallutaja. Ent ei mingeid lõplikke järeldusi, elu on lõputu laineline kõverjoon, võnge, mille tukslev tükk elu ma olen. Ühteaegu nii tähtis kui täiesti mõttetu.

Olen oodanud seda aega ja maharahunemist, et end selgeks mõelda ilma emotsionaalse sõltuvuseta otseselt mitte millegi rohkema järele, kui selle, mida me inimestena nimetame baasvajadusteks. Ja et needki varieeruvad inimestiti, leian ma, et olen taandanud just endale hädavajalikuks. Rohkemast võib unistada, aga sellest ei saa lasta end pimestada, sest pole midagi tähtsamat, kui olla praegu.

Praegu on aeg õppetundideks sellest, kuidas teha vahet iseenda ja teise inimese eludel. Nüüd ma vaatan, kust lähen mina ja algad sina, sest meie olemus on valikute küsimus. Valikute taga on julgus, argus ja kogu maailma palett emotsioone ja tundeid, mida me vastavalt kaasas kanname, välja mõtleme, avastame, kopeerime või väldime ning sellel kõigel on erinev tähenus. Kõigil neil samadel võnkumistel on oma põhjus, mis nii harva täielikult seletab end me kohtumise hetkel. Ometi on me nägemises ka silmadesse vaatamise kindlus ning otsene taipamine. Aga ikka võiks küsida, ja alati küsida: mida me üldse mõistame - iseenndast või kedagi teist?