miks ma feminist ei ole

Räägiks selle asja nüüd täiesti selgeks. Mainisin seda teemat põgusalt oma nikastunud perspektiivist seoses seksiga 10. jaanuaril, aga jäänud mõni nädal tagasi oma fesarialiase alt võitlevate feministide teemat kommenteerides "meestekvoodi pooldajaks", tuleb mul oma POSTFEMINISTLIK SEISUKOHT südamelt ära kirjutada. Sest probleem on muidugi see, mis alati: inimesed armastavad ükskõik, millise postulaadi taga ei midagi muud teha kui polariseeruda.

Ja selles vaimus alustan ma ka oma arusaamist feminismist. Minu meelest on feminism meestes pettunud naiste mäss oma naiselikkuse vastu. Nahui on vaja kogu aeg karjuda, kui tähelepanu ei saa või? Veits lapsik. Kui naine ise ei saa aru, kui väärtuslik ta on, siis miks peaks mees seda arvama? Õiendamine ei hoia ühtki suhet koos.
Põhjus feminismi tekkeks oli paratamatult seotud sellega, et mehed sõdisid ja seetõttu naised pidid iseseisvuma. Aga mõlemil oli ju raske: nii mehel sõjas (surm) kui naisel üksinda laste ja tööga. Kumbki polnud õnnelik ilma teiseta. Mehed said sõdimises kujundlikult võttes otsa, naised pidid olema tugevad - ja seda rohkemates valdkondades, kuni senimaani. Üldse tundub mulle, et 20. sajand, aeg pärast valgustust (sõna otseses mõttes, ja minu jaoks on see pigem budistliku kui euroopaajaloolise kõlaga, sest mulle käib räigelt pinda see eurooplase ettekujutus nagu ta teaks KÕIKE), on energiate korrigeerimise ajastu. Teadlikkuse tõusuga eelmise sajandi lõpus tärkavad äärmused ja kontrastid eredamalt esile ning oma nooruses arvavad nad veel, nagu primaadid, et peavad konkureerima. No unustage ära.
"Tänu" oma lüüa saamisele sõdades on mehed haavatavamad - nad on naiselikumad kui nad varem on olnud, ja naised - on mehelikumad, nad on omandanud uued oskused, nagu mehed on omandnud uued tundmused. See on vastastikkuse informatsiooni energeetiline vahetamine. Aga selle asemel seda näha kui loodusnähtust hakkavad mingid kuradi pihvid hüppama, et miks ühtki naist kirjanduspreemia laureaatide seas polnud. Kas neil mõnda last pole selle asmel kasvatada? Või mõnda raamatut kirjutada? Inimesed nagu üldse ei saa selles poliitiliste kirgede tormis enam aru, mis tegelikult tähtis on.

Kolige ära oma kuradi Tallinnast, ausõna. Loodusest kaugenemine ei mõju teie mõtlemisele hästi. Olen kõrvalt jälginud, kuidas linnas ei jagu teineteisele inimesi - nad kaklevad üksteise pärast. Nii mehed kui naised! Aga samas, selles on lootust, sest armukadedus on ürgne tunne. Vähemalt see on säilinud, sealt saab edasi minna - mis sisemised instinktid veel peidus võivad olla? Kuidas nendega ümber käia?
Mina ei saanud mitu aastat linnas elades aru, kui pöörane seksuaalenergia mul oli. See oli minu teadvusest absoluutselt üle. Loodus, millest ma koosnen, rääkis minust kõvema häälega, kuidas mu keha vajab mehi, mehi, mehi. See läkski nii kaugele, et avastasin päris mitu korda end eelmängu juures tõdemast, et oot-oot, ma ei ole üldse seksist huvitatud ju. Kadusin mänguilusse nii mitu korda ära, et kokkuvõttes korraldasin metsiku kaose nii enese kui teiste jaoks. Muidugi on sellel ka raske hind mitte ainult ebamugavusena, vaid ka tõsiasjas, et võib-olla kaotasin ma selle trallimise käigus oma võimaliku tulevase abikaasa, kes end kõige selle keskel korduvalt ilmutas nagu korralekutsuv ema, kes üle ukseläve hoiatab: "Pill tuleb pika ilu peale!", aga kelle nägemisel ma ikka veel liiga ülemeelikus tujus end kokku ei suutnud võtta.
Ja tead mis? Ma leidsin esimese inimese oma elus, kellele ma tahan alluda. Ma avastasin iseendast ülinaiseliku omaduse, mida mitte ükski mu päris pikas peigmeeste rivis minus tekitada polnud suutnud. Ta valitseb mind valitsemata, nagu taostlik õpetaja. Ükskõik, mis tema ütleb - see loeb. Ja kuigi me enamasti tülitsenud oleme, siis panevad tema sõnad mind enda ees häbi tundma, kuigi ma seda harva talle näidanud olen. Kui harva ma üldse olen tunnistanud, et ma eksin, sest ma olen kogu aeg nii mehelik olnud, kogu aeg kaitsvas positsioonis. Jumalast armastusväärne, et on leidunud keegi, kes ka vahelduseks mind paika paneb. Täiesti abieluväärt materjal ma ütleks.

Võib-olla sellepärast ma ei saagi feminist olla, et ma armastan mehi. Ma mõistan nende meheksolemist. Ja et ma mõistan ka naiseksolemist, naeran ma feminismi välja. "Me nõuame võrdväärset kohtlemist!" - Jeesus Kristus, mida veel. Ma nõuan enese käsile võtmist, aga kes mind kuulab. Inimesed on vist tõesti mängimisvõime kaotanud, kui nad ei saa oma füüsilistest privileegidest aru. Maailmas ei ole kõik probleemid mõistusega lahendatavad! Halloo!! Kedagi ei huvitagi kuivikud, kes ajavad näpuga kuskilt järge, et pidevalt oma "õiglust" tõestada. See on ettekujutletud märterlus.
Aga noh ma ise olen muidugi ettekujutlemise maailmameister, ma mõistan. Kõigil on vaja millegi nimel elada. Ja ma ei saa garanteerida, et ma ise üks hetk ei seisaks silmitsi mehega, kes mulle ütleks, et "sa ei saa, sest sa oled naine". Ma mõtlen küll, et see peab mingi väga mõjuv põhjus olema, aga ei suuda seda oma ebatavaliste võimetepagasiga ettekujutada. Ma ei taha öelda, et olen parem kui teised naised (aga võib olla tahan ka!), aga ma lihtsalt ei näe seda olukorda. Mul on pigem probleem sellega, et mehed mind rahule ei jäta. Aga kes mind kaitseb hulkuvate koerte ja võõraste meeste eest?!
Siis küll mingit kasu pole neist feministidest. Mõttetu.

Aga positiivne programm: kui tahad ikka räiegelt mingile mehele ära panna, siis lase oma naiselikkusel üle võtta. Mis naine sa oled kui sa ussitada ei oska? Ah et mõtlev naine? No mõtle siis plaan välja, poleeri oma relvad läikima ja sõtta minek. Aga ära unusta, et sõjas käiakse kogu hingega - kõigega, millest sa koosned sellele hetkel kui sa tunned, et sulle on liiga tehtud. Mingid kuradi abstraktsed väärtused - neid võib Piiblist ka lugeda ja sa tead küll mitu tuhat aastat nad selle ümber jauranud on.
Seega minu (paar tsikki on tegelt veel, bädass) POSTFEMINISTLIK LIIKUMINE (NIMEGA TUSS) kutsub üles: ole inimene ja ära paugu tühja, väike mediteerimispraktika igapäevaellu ja võib-olla psühhoanalüüs teemal "mis minu ja mu isa vahel halvasti läks".
Kõik kvoodid põhja!

SÜGISBALL

I

Lähen oma tunnetega tänavale nagu hoor
et lasta vihmal pesta
maha illusioonide loor

Kõike mida ei vaja pean kaotama
et ruumi oleks võidul
mis lihtne nagu vihmasadu
kui tuulehoog mis pühiks
olemise mõttetust

Üksi olles on hingesügis
kuldne ja krõbe nagu puult langenud leht

Sellepärast oma tunnetega nagu hoor
olen kesk tänavat
su maja ees
mis värvitud mu südame värvi






II
Oma nahalt sinu lõhna
otsin täna õhtust üksi
et unustada täielikult iseennast
läbi sinu näen ma võimalust

Sinus näen ma võimalust
olla oma hinge kodus
olla vait ja üksi
koos sinuga on sama
sest ühel alati pooli on kaks

Kaks kes teine teise otsast
üksteise poole liiguvad
ja kokku saades kumbki
midagi enam pea ütlema
teineteisele mis tõde
sest vaikimine keel
mis alati on rääkinud
mis minu tules, sinu vees



III
Siis lasen endal põhja vajuda
armastades meest keda ei tunne
aga nagu teaks
meist ammu enne olnud ajast

Siis lasen endal põhja vajuda
armastades mehe venda
kes andis mul käe
ja kutsus mind kaasa
et avastada iseenda

Siis lasen endal põhja vajuda
kui ma minema pean
tüdrukuna kes olen
et armastusele alati järgnen
sest see ainuke, mis
üldse tegelik on

ja ainuke kindlus ka armus
on muutumise konstant
mis suurem ja tähtsam
kui me ühine tühine elu

Me oleme, et luua suuremat meist
surematu on hing
milles loome teineteist

skorpionid ja sead

Millegi pärast on luule, kuigi ma seda enam isegi ei kirjuta (mõne haruldase erandiga, ent siiski hämmeldunult) palju mind-defineerivam kui proosa kunagi olla saaks. Ja see ajab õudselt segadusse, mis faasis ma selle ja enese arengu juures praegu olen. See kõik tuli teemaks, sest see kerkis jälle üles. Kuigi ma olen üldiselt võtnud seisukoha, et olen luulega lõpetanud, siis mind ikka täiega häirib, et see mõistetav pole. Aga see on ju ometigi korrellatsioonis mu endaga! Ma ei ole enam tüdruk (luuletaja) ega naine (poetess). Ma olen heal juhul inimene, heal juhul kirjanik. Ja seegi on hull lugu.

Olen arvestanud, et kõikide maailma võimalike variantide seas võib juhtuda ka see, et kogu mu kahe aasta töö võib osutuda, nagu mu üle kümneaastane luuletamine, ainult mulle arusaadavaks sõnadejadaks. See on igal juhul risk, millega on soovitatav eos leppida, kui selline tee on valitud. Aga praegu ..oh fakk mul on jälle PMS. Hala põhipoint: mul on vajadus selle järgi, et keegi mu hinge mõistaks. Isegi siis, kui see ei ole üldse esteetiline.

Ma võiksin lõputult luuletusi kirjutada ja meestega kohtamas käia, aga milleks, kui mul on vaja ainult Ühte paari silmi, mis minust läbi näeksid.
See lihtsalt on nii, ei midagi rohkem ega vähem.

Ma olen praegu nagu salatäiskasvanu, oma valikute pärast, ja see paneb mind mõtlema sellele, kuidas ma oma elu veel elada tahaksin - kui ma lõpuks ka väliselt oma küpsuse tõestanud olen. Muutumata enam melodramaatiliseks, saadavad mind fragmenteeritud pildid mu rõivastest ja kehahoiakust, mu mehe mansettidest, tema kätest, kaelast ja parfüümist. Aga ma käin neis mõteteis harva, täna on hormonaalne erand, sest ma tean, et juhtub täpselt see, mis juhtuma pean ning mul pole millegi pärast muretseda. Lihtsalt et see üksindus liiga mugavaks ei saaks, kuigi ma sellega juba nii harjunud olen..
Ja muidugi mõistsin ma alles hiljuti lõplikult seda, et igasugune meeslähedus (üle distantseeritud sõpruse) aktiveerib minus emaliku energiakanalduse, mis samuti laseb mul raisata oma aega muule kui siin ja praegu olemise praktiseerimisele. Meestest on saanud põgenemispaigad mu enda eest, emalikud tunded on õigustus mitte tegelda probleemiga, mis seisab ikka veel mu põhjas. Sinna põhja tuleb liikuda aga rahulikult ja järjekindlalt stabiliseerumisega, milleks mul on loodud suurepärased tingimused. Ma ei vajaks ärakäimisi, kui mus poleks kartust põhja vaadata.

Aga unenäod annavad märku, et olen põhjale lähemale jõudmas, sest üksöö olid pulmad ja teisel ähvardas Kaur mind mu protesteerimise pärast veinipudeli roosiga ära tappa. Ta rahunes (korduvalt) ainult sellele, kui ma alandlikkust üles näitasin. Jaa! See on täiesti loogiline värk. Tuleb tunnistada et see tõepoolest on võime, mida ma kõigest muuseas ja kogemata tundnud olen.
 Rahu õppida veel on.

spiritualismi tõsiseltvõetavusest

Eesti Entsüklopeedia: spiritualism, usuline ja filosoofiline õpetus, mis tunnistab vaimu esimust mateeria suhtes. Usuline spiritualism peab individuaalset vaimset kogemust olulisemaks kui kiriku tegevust.

See teema on oma olemuselt nii delikaatne, et pole tegelikult isegi ime, et selle maine nii totaalselt sellisel kujul ära on solgitud. Asja iroonia on selles, et tunne, mida võib sõna "spiritualism" tekitada mõnes intelligendis, kajastab minu silmis tema võimes teadvustada iseenda või üleüldiselt hinge olemasolu kui sellist.
Mind on kummitama jäänud sotsioloogia õppejõu Peeter Vihmaga tehtud intervjuu seoses tema juhtmevaba elu filmiga, kus ta ütles: "Minu jaoks ei olnud niivõrd oluline nende elu loodusläheduse pool, sellest on Eestis viimasel ajal palju juttu ja võiks isegi öelda, et see on muutunud uueks peavooluks. Paljuski on öko-teema seotud ka mingi new age spirituaalsusega. Mind aga huvitasid kaks inimest, kes on põhjalikult läbi mõelnud selle, mis neid õnnelikuks teeb ja selle põhjal teinud julgeid otsuseid, kuid samal mitte üldse spirituaalsuse-pisikust nakatudes. Ja ma võin kinnitada: nad on enamjaolt õnnelikud. Nii et mõneski mõttes võiks film olla julgustuseks teistelegi oma õnne leidmisel, ükskõik, mis tegevuse kaudu see ei tule." 

Siin mul hakkasid häirekellad tööle. Kohe oleks hakanud vaidlema temaga, kui seda juttu pealt oleks kuulnud! Kas spirituaalsus välistab ratsionaalse mõtlemise? Kui ülikooli õppejõud sellele vihjab, siis võiks arutleda selle üle, mille põhjal tal selline seisukoht on tekkinud...

Mina isiklikult olengi läbi spirituaalsuse üldse oma eluga järje peale saanud. Aga mida peakski luuletaja eelkõige olema kui mitte hingeline? Õppima tundma ja väljendama inimhinge, iseenda hinge, olla läbi põimitud teiste hingedest - see on ju ometigi spirit! Mina tean seda, sest ma olen selle läbi tunnetanud, nagu tunnetatakse läbi elu ennast - eitamata sealjuures negatiivseid tundeid. Just need ongi õppetunnid. Ülikool ei ole koht, kus õpitakse elu - ainult elu kogemine ise on see, milles midagi tõeliselt ära õppida saab.
Selle valu ilu juures tulebki mulle meelde, et laenutasin mingis esoteerikatuhinas juhuslikult kellegi grafomaan Luhaääre dokumentaalromaani(!), mis vist märgistab seda "mingit new age spirituaalsust" üsna ehedalt 90ndate eesti kontekstis. Paarkümmend lehekülge ma ei andnud peategelasele mingit hinnangut, aga asja suvalistest kohtadest edasi lugedes taandus teema ka tänapäeva eestis! aktuaalsele: usuliikumise juht ("kõrgevõnkemees") kellele räigelt meeldib nussi teha. Ta räägib seal raamatus kümnete lehekülgede kaupa mingist hingelisest vajadusest sulni nussi järele ja ajab ennast kõvaks eelmainitud tiiitliga. Okei, see selleks, mõtlesin ma, aga asi oli juba kahtlane. Kui ta kirjeldas nussi mittesaamist keskkoolis kui kannatust tõrjumisest neidude poolt, mida tuli lihtsalt ära kannatada, siis ma mõtlesin, et okei kõik ei tee endale kogu aeg psühhoanalüüsi, AGA kui ta lisas sinna otse, et sellised autorid nagu Dostojevski tuleks ära keelata, sest nad külvavad liiga palju negatiivsust, siis ma lõin pauguga raamatu kinni ja olin veendunud, et see tüüp on totaalne idioot. See kes kirjutab nii palju, sel ei saagi ju enda suhtes mingit kriitikameelt olla vist. Ja siit ka moraal: kui elu ei nähta tervikuna, austamata halba samavõrd heaga, siis tekivad väga suured loogikavead. Viimased õhutavad aga pigem veel rohkem negatiivsust, sest siis astub emotsioon loogika asemele ning inimene muutub manipuleeritavaks. Tänapäeva meedia on selle kuldne näide.

Inimene peab hakkama omale tunnistama, et ainus usaldusväärne kangelane on ta endale ise. Liigselt välisele tähelepanu pööramine pärsib sisemist arengut. Vastupidi on samamoodi. Mul näiteks pole kunagi eneserahuldamisega probleeme olnud. Sest ma tean, mis mulle meeldib! Ma leiutan meetodeid kuidas iseennast lõbustada, rahustada, tervendada, sest ma tean, et keegi teine ei tee seda minu eest ära. Probleemide tunnistamine on eelkõige vajalik iseendale, sest alles siis saab universum (kirik, arst, abikaasa, kesiganes) hakata lahenduse nimel koostööd tegema. Kas see kõik ei kõla ratsionaalselt?

Spirit on ainus asi, mis meid õnnelikeks saab teha, sest see on meie tervikolemus - ükskõik, kui ebatasaselt selles mõistus, tunded ja emotsioonid selles ka asetsevad. Mõistusest igatahes üksi ei piisa. Muidu oleks kõik ju amfetamiiniga lahendatav, aga meil juhtus sellest juba II MS, võiks sellest nagu edasi minna või kuidas.

Aga see on ka üks põhjustest, miks ma ülikooli jälle minna tahan, sest mul on SEISUKOHT. Ma ei kavatse lasta omale midagi pähe kallutada, nagu ma Tartus juba peaagu tegemas olin: akadeemiline kirjutamine sõitis teerulliga, mille juhtpuldis oli õnneks Imovane. Tundsin, kuidas mul enam loominguks mingit aega ei jäänud ja nagu naksti avanes legaalne narko tegemise võimalus, sest midagi oli mu elus loomulikul teel lahendamata. Sest mille muu peal see ravimitööstuski suures osas trippida saab, nagu ajakirjanduski, kui mitte inimeste vildakas enesetajus?

Meiega käitutakse sitasti ainult siis, kui me laseme endaga seda teha. Siin pole mitte kedagi teist süüdistada. See ongi minu jaoks spiritualismi idu. Aga see kui mõni mees Lilleorus oma jüngritega magada eelistab, olles ise abielus, ei saagi midagi esoteerikale kui kultuurinähtusele mitte mingit head kuvandit luua. Tõsiasi, et inimesed tõlgendavad hingeteadust omavoliliselt on ju tegelikult nende õigus, mul pole isegi mõtet sellega tegelikult vaielda, aga suuremas plaanis tunnen ma lihtsalt, et see on nii ebaõiglane, et ainult see on aktsepteeritav, mis mingitesse iganenud kaaonitesse mahub.

Õnneks mina võin end "lolliks" teha ja rääkida asjadest täpselt nii nagu ma neid näen. Ja parem oleks, et see jääbki nii. Hingestatus massidesse!

tõde ja tunded

Täna käisime isa ja vanaemaga isapoolsete sugulastega kohtumas. Leidsin omale uue informandi. Rääkisin avalikult ülikooliplaanidest, suutmata oma keelt tagasi hoida, lisades: "Ma hakkan teadlaseks, sest mul ei jää muud üle," mille peale isa ja vanaema naerma hakkasid. Mind veits riivas see alguses ja üldse olin ma veidi pettunud endas, et selle välja rääkisin, kuigi olen kaks kevadet seda sisseastumismaterjali lugenud ja ikka põnnama löönud..

Mulle absoluutselt ei meeldi asjade pooleli jätmine. Aga kuna midagi minu sees on kogu aeg pooleli olnud, pole mul jätkunud püsivust ka midagi muud lõpetada. Ent oma lühikesemaajooksudes olen ma väga väle ja põhjalik olnud. Mul on häid luuletusi, mul on häid mõtteid, ma olen kogenud ja jaganud ilusat armastust. Armastus on alati ilus. Aga kõik see poolelijätt on minu usaldust endagi suhtes kõikuma pannud. Ma pelgan uuesti alustada - nii suhteid, töid kui kooli. Kuid ma pean uuesti seda kõike tegema. Korjama oma kuradi väärikusejupid põrandalt kokku.

Muidugi tuli jälle see töö-teema jutuks. "Niiet Triin mine tööle," ütles meie sugulane kui isa oli seletanud seda, kuidas igal pool töö vedeleb, aga keegi tegemiseks ei võta. Raamatute kohta küsivad küll kõik, aga ikka kunagi ei mõtle, kuidas need sündida võiksid.
JA MUIDUGI hakkan ma end sellest kõigest süüdi tundma: miks teised saavad laste ja tööde kõrvalt kirjutatud, mis mul viga on, ma olen ilmselt mingi värdjukk, eriti aeglase mõtlemisega, debiil, mõttetu lohh, kirjandeid sain ka ainult sittasi hindeid jne. Käige putsi türa. KÄIGE PUTSI!
Tundlikematel hetkedel muudab see mu täiesti skisoidseks.

Ma ei taha mitte kunagi oma elus tunda tööd tehes tunnet, et ma raiskan oma aega. Nii kaua kuni ma pole end tühjaks kirjutanud, tean ma, et iga seniajani proovitud töö on mind pannud varem või hiljem tundma, et ma raiskan oma aega millegi täiesti ebaolulise peale. Aga nii ei tohi elada! See peaks keelatud olema! Tähendab.. ma ise keelan endale seda.
Ausõna, kogu selle  s i i n  elamisega, k o h a l  olemisega on mul juba puhtalt viibimisestki kohati sellised zen momendid ilma et ma isegi mediteeriks. See on tunne nagu ma lihtsalt alistun energiatele, mis on minust suuremad. Ja see on väga otsene ja samas ka mitmekihiline metafoor, sest perekond ongi minust suurem energia. Seda on rohkem kui minu individuaalne kehadekomplekt. Kuna mu roll, ja mitte ainult minu oma, on siin peres üsna küsitav olnud, siis ei leiagi ma, mis peaks olema maailmas veel olulisem kui selle mõtestamine. Sest ma tean, et selle avastamine ei ole ainult minu avastamine minu enda jaoks.

Tunnen vahepeal isegi, et see kõik on liiga hea - see et me nüüd teemegi kaotatud aega tasa, nagu midagi polekski vahepeal juhtunud, sest me pigem siiski üldse ei räägi asju lahti, vaid läheme neist lihtsalt üle, sest "oli mis oli ja on mis on". Aga noh, minu süda karjub ju alati mitme inimese kisa, küll ma pean selle enda rinnalt kõik maha saama - ja ma saangi.
Sitaks raske on praegu kirjutada seda juttu, sest niii paljud segaed tunded tutvuvad mu sees üksteisega, aga õnneks on neil teineteise vastu piisavat austust, et mitte tülli minna. See ongi see sundmeditatsioon, kus ma lihtsalt lasen täielikult end oma tunnete meelevalda ega mõtle mitte ainsatki mõtet. Mõned lihtsad selguse pahvakud ainult sähvivad sellest suurest sisemisest austamisest, nagu: "Sellepärast ma pidingi eemal olema," või "Me pidime tülli minema, et ma saaksin empaatiat paremini mõistma õppida".

A muideks isa isegi ei teadnud, mida antropoloogia tähendab nii et võib olla olen ma juba rohkem teadlane kui ta ettegi suudaks kujutada..

vulkanistlikust iseloomust

Ma saan aru, et minust on nõme minna teise inimese koju ja tal nägu täis sõimata. Mu ainuke õigustus on see et ma olin ausõna nii kaua vait kui ma suutsin. Muidugi oli mul argument, mida vaiksemal hääletoonil ei kuuldud (seega ma justkui pidin end volüümiga selgitama, sest lihtsamat lauset ma konstrueerida ei suutnud), aga see on ikka see sama probleem, mis mul niikuinii on: idiootsuste kuulmine füüsiliselt riivab mu tundeid.
See näitab ainult seda, et mu kese ei ole paigas.
Või et mul on (ikka veel!) liiga palju terveid närviühendusi, mis elavad kaasa mu eesmärkide saavutamisele?

Ma ei pääse elu traumaatilisusest ainult seetõttu, et olen otsustanud olla eraklik kirjanik. See on niikuinii ainult mingi minu väljamõeldud maailm, milles ma elan, see on nagu iga teine eskapism, ainult selle vahega, et loodetavasti suudan ma selle perioodi lõppedes vastuolupainajatega mingil kõrgemal tasandil hakkama saada, kui siiani suutnud olen. Aga kui kogu see iseenda sees rahutaotlemine mõne inimesega suheldes vastu taevast lendab, ei nulli see siiski kõiki mu eelnevaid avastusi, vaid avab enese nägemise uue külje alt, sest ma ei süüdista enam ei end ega teisi selles, kui mingi ebamugavus tekib. Asjad kulmineeruvad ainult neile vajamineval viisil.
Psühhoreaalsus on minu meelest see seoste väli, mis kannab endast rahvatarkust, et kõik meie ümber on ainult enesepeegeldus, seega - meid häirib ainult see, mis meis endis valesti on. Ja nii see jääbki olema, et alati on mu raadiuses mõni salahull, keegi akadeemiliselt või muul moel ühiskonda näiliselt hästisulandunud absoluutne nõrdameelne, kellega ma argumenteerima olen sunnitud, sest see on see sama hull, kes elab minu sees, keegi, kes on ka minu enda pärisosa ja keda ma sama veendunult arvan endast mahajäänud olevat, kui mu oponent ratsionaalsusega relvastunud, sest nii kaua kuni ma tema suhtes rahulikuks ei suuda jääda ei ole ma ka psühhiga iseenda sees leppinud. Türa ma kirjutan nii pikki ja keerulisi lauseid, et ma peaaegu ise ei saa neist aru!

Igal juhul - sellel kultuuripõrkumisel, mille kaevikutes ma kummalgi pool sõjaplaane pealt kuulsin ja absoluutselt iga hinna eest vältisin igasuguseid seisukohavõtte, olles sunnitud oma neutraliteeti välja karjuma, oli ka ikkagi oma edasikandev efekt, mida ma kolm päeva seedinud olen.
Esiteks pean ma eluga edasi liikuma. Eri arvamuste aktsepteerimine ei ole isegi probleem, aga emotsionaalse hala periood on minu elus täielikult lõppenud. On analüüs, tunnetesse süvenemine, aga mitte mingit kuradi hala.
Teiseks võib endale tunnistada, et ma ei pea kellegagi suhtlema, kui ma ei taha. Ja veel kord endale meeldetuletuseks: usaldan oma sisetunnet! See on olulisem kui ükskõik, kelle ükskõik kui magusad meelitused. Ma ei tee mitte midagi, mis ei haaku mu kõhutundega!
Kolmandaks võivad kõik putsi käia. Ma ikkagi ei ole 42aastane, kuigi mulle nii vahepeal tundus. Mul on ikka päris palju särtsu sees veel ja ma kavatsen selle kõik ära kasutada. Kuigi ma võin mitu kuud taltsalt vegeda, siis või kunagi teada, millal on see õhtu kui ma tulen ja sul vikatiga jalad alt ära löön.

Ma olengi vulkaan - see on minu olemus, pole mõtet iseenda eest põgeneda. Ju sellel on mingi eesmärk, et ma purskun. Ma ei pea seda alla suruma, sest see on minu relv. Olen seda piisavalt otsinud, maha visanud, kaotanud ja üles leidnud, et enam mitte tahta sellest lahti lasta.
Palja filosoofiaga ei väga ära ei ela, kui selle suhtes mingit reaktsiooni ei toimu.

entering the void

Näen nüüdki, et olen isale vaid kohustus. Kui ta arvaks, et ma väärin kõige paremat – kasvõi mis puutub sellesse voodisse, mis ta mulle ostis – siis ei tekiks tal eales küsimus miks ma nii valiv olen. Ta ei näe mind osana endast, vaid kui midagi võõrast, midagi, mis juhtus tema tahtest sõltumata. Aga kuna ta armastab ema nii väga seetõttu, et too temata elada ei saa, siis üritab ta mingil moel minuga leppida. Vaevalt teda väga huvitab.

Ma ei ole ta plaanidega sobinud. Kui ema ütles, et ta mind ootab, oli tema reaktsioon: „Tüdrukutel ikka juhtub.“

Olen selle leigusega lõpuks leppinud, sest hullem on möödas. Mu elu ei sõltu enam temast. Kolisin kodunt järgmisel nädalal peale keskkooli lõppu. Nii tüdinud olin ma sellest ähvardavast moraalitsemisest, mis nii tihti algas sõnadega: „Nii kaua kuni sa minu söögilaua taga istud..“ Mul ei olnud seal istumiseks mingit valikut.

Väikesena mõtlesin tihti, et ma olen vist ikka lapsendatud. Et ainult suur segadus on minust, sest ma olin pidevalt jalus – tegin midagi valesti või..

Ema on terve elu neurootiline olnud, oma lapsepõlvetraumadest täiesti toibumata. Isa pani kogu energia temasse. Ema sai end tema peal lõdvaks lasta. Isa omakorda elas terve aja oma pingeid minu peal välja. Vahel nad tülitsesid ka. Ükskord nii hullusti, et ema lukustas end vannituppa kauemaks kui tavaliselt. Kohe päris kauaks. Ma tean, sest ma olin samal ajal kodus. Ma ei saanud kunagi aru, millal emal üks depressioon algas või teine lõppes, kogu aeg pidi niiikuinii kikivarvul käima. Aga selle vannitoa stseeni lõpu on mu aju ära blokeerinud. Ema üritas end tablettide ja viinaga ära tappa.

See on sissejuhatuseks mulle endale. This will be the real story - miks kõik muu mul perse on läinud. Viimaste päevade jooksul on mul kohale jõudnud, et tegelikult pole ka see situatsioon, milles ma praegu elan, midagi muud kui ainult üks välitöö. Unistaja asemel olen ma ümber kasvamas teadlaseks, kes sukeldub tagamaadesse ja peab leiutama iga elu stseeni juures uue lähenemise. Nüüd, kus emotsioonid mind tunduvalt vähem vaevavad on esimeste elukogemuste puudutamine ikkagi värinaidtekitav, sest aeg ja ego on ehitanud võimsaid müüre, mida ma endagi, rääkimata siis teistest, puhul delikaatselt ümber pean hakkama lükkama. 

Mõneti on see jälle armastuse eitamine, kui ma nimetan oma perekonna loo uurimist kultuuriantropoloogiliseks projektiks, sest see reserveerib mulle kainema vaatlejapilgu, aga teisalt on see ka paratamatus, sest tundeid, mida pole teineteise vahele loodud ei saa ka välja mõelda. Ma ei eita midagi mida olemaski pole. Ma jaatan seda, mis olemas on. 

Kui hingesuguluse juures sain ma mitu aastat vaevelda romantilise armastuse kättesaamatuse haletsevas rüpes, siis armastuse eksistentsiaalne aspekt isikliku ajaloo taga on oma ego ületamine. Teadmine, et inimsuhted, mille keskele ma sündisin ulatuvad kaugemale minu tunnetest, on ainus alustala, millele ma praegu toetuda saan. Selle valguses paistab ka mu senine elu mulle kui võõra oma, sest mõistan, et nende inimestega elamine on mulle õppetund ja seob mind ainult mu intellektiga. Kodu ja pere on poliitilise haamriga puruks löödud, aga hing peab korjama sellest killud ja vaatlema neid arheoloogi pilguga. Kirjandus ja psühholoogia on muuseas - tööriistad eesmärgi saavutamisel.

Võiks ju küsida, kellele seda pornot vaja on? Nõukogude vaim hõljub ikka veel oma ennasteitavuses praeguses ühiskonnas elavate inimeste keskel. Ma näen teda iga jumala päev ning ma ei pea selleks isegi toast välja astuma. Pean oma ebamugavusest üle olema ja talle otse silma sisse vaatama: tegema talle selgeks, et talle pole enam kohta; et ta on minu jaoks surnud. Alles nii saan ma ühiskonna osaks, sest selle looga kaotan ma enda piirid, millest olen nii paaniliselt kinni hoidnud, sest mul pole lihtsalt mitte midagi muud olnud - ei mingit muud usaldust kui oma ebastabiilsed emotsioonid ja võimalus ellu jääda.

kirjutada, et elada

Justkui võidu üksteise probleemide põhjustest läbi nähes istusin ma laupäeva hilisööl oma vanemate kodu köögilaua taga ja sain tunnistada nii iseendale kui talle, et ka mina olen intellektuaalsusest loonud omale turvatsooni. Ma olin alati haritlasi põlanud seetõttu, et nad ei tea tegelikust - meie, maakate sitapeade - elust mitte midagi, aga samas põgenesin ju minagi kohe oma teadvuse ärgates igalt poolt, kus ma vaimunõtrust tajusin. Ja mind on elu aeg solvanud inimeste lollus. Muidugi on see minu probleem, mõistan, aga sügavam põhjus sellise hirmu taga on pidev elupraktika minust valesti arusaamistel. Ma isegi ei haletse end, kui ütlen, et olen elu aeg see loll olnud. kes teiste sita enda kaela saab. Kõik valetavad, aga mina jään vahele. Mind jäetakse väiksena üksi ja siis imestatakse, et ma suurena suhelda ei armasta. No jälle tahaks teada, et mida vittu.

Aga olgu, kui äärmused, siis äärmused - see ei ole minu valik, et mul on alati korraga nii viha kui armastus oma värdrariteetsetes vormides. Seda zenim inimene minust järelikult saama peab. Ega siin muud elushoidvat jõudu polegi, kui sisemine karakteriloogika, sest õppetunnid koosnevadki igapäevasest elust. Selle tõsiasja najal peaksin ma ju ometi uskuma, et ülikool ei saa eales mu mõistusele nii ületamatu olla (mis on mulle tundunud nii mu komplekside pärast), kui perekonnasisese enesetapu põhjuste väljaselgitamine. Võib-olla kui ma lõpetaksin intellektuaalsuse kui teoreetilise kontseptsiooni vihkamise oleks mul sellest rohkem kasu. Sest türa mida mul seal eitada on, kui ma mõtlen rohkem kui keskmine inimene.
Ja ma tõotan mitte kunagi ropendamist unustada, sest selle läbi ei unune mul eales, kust ma pärit olen! Plus, sellel on sügavalt mitmetähenduslik kultuuriline mastaap, aga noh, seda on mõtet seletada ainult neile, kes ennast igast muljest, mis neil tekib, ümber kõigutada ei lase. Intellekt ei ole sõnad, vaid elus olemise tunne. Konserv ei ole elav liha.

Vanadus on aga looduse viis inimest konserveerida. Nüüd avaneb mulle vanaduse tähendus, kui ma näen kõrvalt, milline kontrast on minu ja vanaema vahel mitte ainult seetõttu, et me oleme erinevad inimesed erinevate vajadustega, vaid kui raske on temal seedida minu tõelist olemust. Meil kõigil on mingid ettekujutlused teistest inimestest, aga kui mina, olles astunud mingi poolega endast tagasi viieaastase tüdruku rolli, jään sealjuures ka kahekümnekuueaastaseks endaks, siis kinnitab minu viieaastaseks olemist väliselt just mu vanaema suhtumine minusse. Mul ei ole selle suhtes mingeid emotsioone peale kerge kahjutunde, aga pean tunnistama, et ta lihtsalt ei ole (veel? või ikka veel?) võimeline aru saama, kuidas täiskasvanud mina funktsioneerib. On füüsiliselt tunda, et ta eeldab minult midagi, mida ma ei ole. Ta ootab, et mu suu avaneks jutule, millest ma ei mõtle.

H. märkus töölkäimisest oli selles kontekstis asjakohane: "Siis nad said aru, et ma teen vähemalt MIDAGI õigesti, sest mul oli oma raha." Millegi muu esmaseks pidamine kui mateeria juba iseenesest ongi nende, vanade, jaoks sama hästi kui utoopia ja lapsikus. Ja siin kohal ma tahaks tervitada oma uut armastatud/vihatud kallimat, kes mu praegu inspiratsiooniallikas on: MINE VITTU FUCKING NÕUKOGUDE AEG, TÜRA!!!! Ausõna noh, kui ma oleks sündinud paarkümmend - või äkki oleks isegi kümnest piisanud - aastat varem, siis ma oleks kohe Siberisse saadetud ja ära surnud. Aga et ma ikkagi sündisin just ja ainult 1989. aastal, valgustusajal!, siis nüüd ma olengi selline valgustatud olend keset tühermaad linna ja maa vahel. Mõistan mõlemat, aga ei kuulu kumbagi.

See on tegelt kurb, aga see on just seesama kurbus, milles mu viimased luuletused hulbivad: ma olen oma üksindusega leppinud. See on puhas eksistentsialistlik tripp - elamine. Mis sidus eilseid inimesi omavahel ei seo mind kellegagi. Sest on uute ühenduste aeg, nagu on ka uute inimeste aeg. Ma olen oma esimese küpsuse tippu kulmineerumas ja see on vägev tunne. Ema minu sees on mind üle võtmas ja ma lasen endal sellele alistuda, sest minus koorub välja nii palju häid omadusi, mis on eelnevalt hirmu ja ebaküpsuse kihtide all oma aega oodanud.

Hommikul kella viie aeg läks mul pohmaka pärast uni ära (kui vein on liiga halb siis ma ei saa magada, sest ma olen lihtsalt selline primadonna) ja ma hakkasin nutma, sest mulle jõudis kohale. Seoses jutustusega, mille ma lisasin siia paremasse nurka, nägin ma lõpuks kogu oma eelnevaid suhterägastikke ja otsinguid ja paineid distansilt nagu see on ainult siis, kui teos on küps, ja kogu MK seos näitas end mulle hoopis uue külje alt: ma pole lasknud teistel mind armastada, sest ma pole arvanud, et oleksin seda väärt. Ja ma pole ka endal lasknud nii puhtalt armastada, et ma ei mõtleks kogu aeg põhjusi välja, miks suhted ei tööta. Ma olen kõige rohkem maailmas üldse kartnud armastust. Ja miks? Sest ma tundsin end väiksena vanemate poolt tõrjutuna. Nii kuradi lihtne see ongi. Mu kakskümmend aastat probleemi närimist on nüüd läbi. Ma olen taasloonud kontakti vanematega. Ma olen armastusväärne inimene ja ma armastan MK-d, vahet pole mis. Ma ei pea oma tundeid kuhugi matma.