Usalduse petmisest, pühapäeva hommikul

Mu tõde on raiutud porri

Elu on nii paika jooksnud, et ma ei passi isegi enam öösiti üleval. Magan 9 tundi päevas, ärkan nagu normaalne inimene, ja seda ilma mingi muu kui sisemise sundluseta. Elu loomulikkus on õitsele puhkenud. Aga painajad jäävad, muidu ma ei kirjutaks.

Olen viimase aasta jooksul väga palju teadlikke hüvastijätte viibanud. Alati on inimesi, kellega on olnud lähedust, mis väga loomulikult, samavõrdselt oma sünniga, on ajahämarusse kadunud, aga on väga tähtsaid lähedasi, kes lihtsalt murravad su südame. On inimesi, kes murravad su südant aastaid, ilma, et sa aru saaksid, kuidas su enesearmastus selle läbi regulaarselt tampi saab. Aga seda tampi on vaja, seda peksasaamisund on vaja magada, et ühel päeval sellest ärgata, kui kõik mikroelemendid saatuslikult kokku jooksevad ja sa mõistad: mul pole seda sitta enam vaja. See on moment, kus sa võidad.

Ma istusin septembrikuus trammis ja läksin oma sõbrannat hullumajja vaatama. Ta oli paar päeva tagasi üritanud ennast ära tappa. Ma olin viimane inimene, kes ta häält telefonis kuulis, kui ta metsavahel tablettide ületoosi all koomasse vajus. Olin murest segi, aga ausalt öeldes tundsin endal ka suurt vastutust tema jaoks olemas olla, sest ta ise oli mulle veel enne metsa alla jõudmist öelnud, et tahab, et minu hääl oleks viimane, mida ta enne surma kuuleb. Õnneks toodi ta koomast välja. 

Mu telefon helises ja helistajaks oli mu ema. Küsis, kas ma talle külla tulen õhtul. Selgitasin, et lähen oma enesetapjat vaatama. Ta oli solvunud, et ma võõrastest inimestest rohkem hoolin, kui oma perest. Mu ema, muide, üritas enesetappu sooritada, kui ma olin umbes 13aastane. Olin kodus, kui nad isaga tülitsesid ja ta vannitoas samamoodi tablette neelas. Mind ei olnud tema surmasoovi juures, minu häält ei tahetud siis kuulda. Panin toru hargile ja mõistsin, et sellest suhtest mulle piisab. Pole temaga siiani vestelnud. Tänaseks ei tunne ma seetõttu ka ühtegi süümepiina.

Miski ei tee kunagi rohkem haiget, kui inimeste isiklik lollus. Mitte kellegi sitt elu ei ole kunagi vabanduseks olla idioot. Kui sa oled ohver olnud, siis peaksid ju ometigi mõistma, mis on ebaõiglus. Aga inimesed suudavad harva oma tajusid saada suuremale plaanile kui nende ego. Eriti, kui nende ego on riivatud millegi nii õudse kui hülgamise ja väärkohtlemisega nende lapsepõlves. Sellest ei pruugita üle saada elu lõpuni. Ma mõistan seda, aga ma ei kavatse mitte mingilgi moel soodustada probleemidega mitte tegelemist. Veel vähem olen ma huvitatud inimestel oma sita minu peal välja elamisest.
Sa tahad rääkida, aga keegi ei taha kuulata? Okei, ma kuulan. Ja iga asi, mida ma kuulan, läheb mulle korda. Sellepärast valin ma väga hoolikalt, mida ma kuulata tahan. Keda ma kuulata tahan. Kas sellel rääkimisel on mingi muu mõte, peale hädise halamise või me jõuame välja ka selleni, kuidas olukorda parandada? Või on see jutt jagamisest, milles sina ja mina oleme võrdsed, kus me oleme võrdselt õnnelikud ja kurvad, kus me mõistame teineteist, sest me saame aru kui lihtne on armastus. Või kasutame teineteist enese paremana tundmiseks ära?

Mul on elu aeg probleem olnud sellega, et ma armun liiga kergesti. Jah, mulle on antud suurem emotsionaalne pagas kui keskmisele inimesele. See on minu eripära, eelis. Aga iga eelis võib teisel hetkel olla kahjulikkus. Kui palju olen ma lasknud end mürgitada emotsionaalsest sõltuvusest, kui valusalt on empaatia mulle kätte maksnud ning kui kerge on olnud mind manipuleerida. Paratamatult muutub inimene solgipangeks, kui tema peale oma nõrkusi regulaarselt välja valatakse. Ma tegelen sellega, et andestada oma vanematele, et minu sündimisel ja kasvatamisel olid nad noored, lollid ja täis valu omaenda lapsepõlvest, mille tulemusel käitusid nad minu suhtes aastakümneid ebaõiglaselt. Nad ei teadnud isegi, mis on õige või vale, sest ju polnud neilegi seda õpetatud. Ja sinna suubub kogu 20, sajandi hingevalu, sest mida põlvkondi tagasi, seda sügavamale see persenuss läheb. Me oleme kõik ohvrid, aga nüüd on aeg oma haavad kinni õmmelda.

Me oleme kõik ainult peegeldused meile eelnenud elust - see seobki meid võrdseteks praeguse ees, kus ükski liigutus pole vähemtähtis teisest. Kõik valikuvariandid on kogu aeg võimalikud ja inimesel on võime muuta asjade kulgu, ent sellel on vaid üks eeldus ja see on usk. Ilma usuta on elamine tühi. Rääkimata sellest, et uskuda saab ükskõik millesse.
Inimeste jõuressursid on erinevad. Kõik ei ole tugevad, aga keegi pole elusana nii nõrk, et olla surnud. Kõik näevad vaeva selleks, et elus püsida. Niimoodi ka mina. Sellepärast mu jõhkrad otsused, et ma valitsen oma jõudu. Ma suunan selle kõrvale sealt, kus seda otstarbekalt ei kasutata. Ma ei ole loodud poleerima kellegi emotsionaalseid ebamugavustundeid, sellega peab küll igaüks ise hakkama saama. Kui ma olen kellegagi sõber, siis on see minu jaoks sama suur arvestamine, kui iseendaga hakkamasaaminegi. Ma ei tahaks kunagi teisele seda, mida ma enesele ei sooviks ja vastupidi. Aga ma eeldan samasugust suhtumist ka vastu. See ongi usalduseküsimus. Mitte midagi pole kunagi niisama. Kõigel on tähendus ja laeng. Mitte, et seda peaks kogu aeg rõhutama, aga see on kogu aeg õhus ja selle väärtus on pidevalt pingul nagu nool, mis on iga hetk valmis tabama südant. Ja süda, nagu me kõik teame, on väga väga õrn.

Nii et oli üks hetk, kus asjad langesid kokku. Minu süda ja sinu süda olid mõlemad murtud. Minu oma läks nädal varem, aga sind, mu sõber, ei olnud kuskil. Ja siis läks sinu oma. Ja tulid su provokatsioonid mulle, nagu oleksin pidanud jooksma sind päästma. Tõeline armastus ei vaja mitte kunagi mitte mingeid provotseerimisi, see on ainult märk nõrkusest, mis ei usu ühtsusesse. Jah, meil mõlemil on olnud karm taust, mis on röövinud meilt eneseusku, aga oma elukvaliteedi eest vastutab igaüks ise. Ainult sina mõtled mõtteid, mis teevad su kas terveks või haigeks. Ainult sina teed tegusi, mis toovad sulle kahju või kasu. Mitte keegi ei vastuta teise inimese tunnete eest, aga sõbrad peaksid mõistma väärtusi, mida tunnevad tema lähedased. Ega õigupoolest süüdi pole meist kumbki, ent mingi piiri see meie vahele lõi. See piir on minu turvatunne ehk usaldus.
Nüüd mõistan ma, et üks peamisi põhjusi mu väga ebatervetes armuasjades ongi seotud mu hülgamishirmuga. Ma vajan lähedust nii väga, et olen alistunud nii paljudele emotsioonidele ainult seetõttu, et need lähendavad inimesi ülikiirelt. Kuid tuleb välja, et võivad ka kaugendana sama kiirelt. Sest need on ainult emotsioonid. Et taibata, mis on tõelised tunded, tuleb koos minna sügavale vette - kes kuidas siis käitub?

Ära situ mu hinge
mu hing saab täis
ära käi mulle pinda
mu pind on täis
Tahan ka inimese moodi elada
kas siis kuidagi ei saa?


Ausalt öeldes on see blogi nii mõneski mõttes mu elu indikaator. Tean üksikuid inimesi, kes seda loevad, aga olen üsna veendunud, et inimesed, kes mu elu kõige märkimisväärsemalt mõjutanud on, pole nende hulgas. Ja osadega nendest polegi ma igapäevases läheduses, aga nii mõnigi neist armastab asju ette kujutada, süvenemata tegelikkusesse, mida siin väga otseselt oma hingest annan. Eline ja Indrek on lugejate seas. Ja muide, neid peangi oma perekonnaks, sest neid huvitab. Ja meie huvi teineteise vastu on vägagi vastastikkune. Olen väga õnnelik, et need inimesed mu elus on, sest ainult pühendumusega saab armastus ja perekond toimida. Mitte kuidagi muuseas.
Ei tasu süüa rohkem, kui suhu mahub, ainult seepärast, et oled kunagi näljas olnud.

EDIT: miks ma seda kõike räägin? Sest ma tean, mis tähendab olla haavatusest egoist. See on mu peamine eesmärk, millest praeguses eluetapis end välja üritan murda. Olla suurem inimene nõuab minu puhul siiski karmikäelist disispliini. Ja distsipliin, mida ma enesele kehtestan, rakendub paratamatult ka neile, kes on mu lähedal. Ma ei saa sõbrale teha allahindlust, sest see on sama, mis teha allahindlust enesele. Mina ja sina on võrdselt olulised.

Üksinduse ohud ja privileegid

Mõneti raske on alustada tunnistust sellest, et olen lõpuks ometi pööranud sellisesse eluetappi, kus oma nõdrameelsust kontrolli alla olen hakanud saama. See tekitab hasarti ja selle materiaalsed kitsikused inspireerivad mu tajusi ning nüüd tõepoolest hakkan uskuma tõsiasja, et mul on ülielav kujutlusvõime. Hullumeelsuseni elav. Aga oma küpsust ei saaks keegi paremini proovile panna muudmoodi kui üksinduses.

Olla täiesti üksi, ja ükskõik, kas kedagi konkreetset igatsedes - või ainult igatsust ettekujutades? - või mitte igatsedes, aga tajuda seda, kuidas ainult mina ise enese emotsioone alal hoian. Täielikus üksinduses mõistan ma võimu, millega saan ma allutada iseeennast iseendale. See ongi valitsemine. Siin pole mingeid mõjusid peale vaimunõderuse stagneerunud kaja. Aga kui vastik ja kopitanud oleks tajuda oma vaimunõtrust? Eks nii mõnigi keelduks sellega kahekesi jäämast.
Minu ja maailma vahelt oleks nagu kardin eest ära jooksnud ja ma hakkan vähehaaval pilti koos selle nii kaua uuritud detailidega kokku panema. Mind huvitavad nüüd suuremad liikumised, ma tunnen, et ma võiksin suuta mõista mõtteid, mis mulle kaua aega kauged on olnud. See on mingi täiesti uus värskus, mille olen ma emotsionaalsuse paika loksumisega saavutanud. Nagu oleks antiviiruse programmi peale pannud.


Aga siis on ikka veel see ülbuse küsimus, mida ma kunagi eriti omaks pole võtnud. Ka mingi osa ego kaitserelvastusest. Samas, mingi iseloom peab ju igal ometi olema. Iseasi on muidugi, mis trikke mu mõistus teeb, millised vaikivad sõjad, mis ainult üksildasele omased saavad olla, toimuvad mu peas! Näiteks naabritüdruk Madelini kolmas sünnipäev. Või suvine Laura sünnipäev. Mul enese pärast ei ole probleem olla pennitu. Ja raha puudumise taha põgenemine on üldse nõrk vabandus, aga ometi ühildub see kuidagi sünnipäevadega. Hirmus ebamugavad asjad. Vast on seegi seotud ikkagi selle sama ülbusega, et kui ma ei saa lubada midagi maksimaalselt ägedat, siis ma ei tahagi üldse nägu näidata. Ja ometi ma tean, et asi pole kunagi asjades. A mida ma siis mõtlen neid mõtteid? Ja sostsiaalsed rollid. Pead kuidagi olema. Noh, miks sa juba ei ole. Eeldatakse ju. Tegelt ei eeldata midagi, ole normaalne, oled ju muidu jumala normaalne. Mida ma jälle kõike ette kujutan. Ja kuna ma nii palju ette kujutan, siis ma ignoreerin oma kujutlust ja seda, mis mu kujutlust tekitab.
Sitt sotsiaalne loom. Ma tegelen selle probleemiga.

Ja ega nüüd on tittedeküsimus ka jälle päevaplaanis. Magasin ühega oma peikadest hiljuti (nüüd ma mängin seda mängu, et kõik on mu peikad, aga keegi ei tea tegelikult midagi ja ma ei ütle ka, sest ega ma ise ka ei tea) ja see ütles vabsee kohe välja, et ta kujutab meie tütart juba ette. No nii nahui, ma üldsegi olen kogu aeg poega tahtnud. Aga no arvestades seda, et ma olen üldse mingi nädael aega alles naine olnud, - tänks Mihkel, et mu lõplikult lapseeast välja aitasid ja Nina Simone, et telling it for what it is - siis võid ette kujutada, kuidas ma seda naudin. Sellele ei ole lihtsalt muud sõna kui FABULOUS! Reedel, kui ma kõik on nutud enam-vähem nutetud olin saanud ja juba nädala kodus kudenud ja tatistanud olin, siis läksin oma viimase viie euroga (ausõna, ma olin kõik võlad ja arved enne ära maksnud!) reivile. Ega mul oli laua all heartbreak baarike tekkinud ja sealt lasime Margaga veintsi peale. Ilgelt sitt ilm oli ja ma jõudsin peole alles kella kahe paiku, sest.. ee.. ma hängisin mingite rahulike inimestega väga pikalt enne, aga no see pidu ootas mind hästi. Mul oli jäsemetes täiesti patoloogiline rahutus, nii kui ma juba kaugelt inimmassi tajusin. See on päris huvitav, sest tavaliselt ma pigem ei kannata masse. Aga see oli ju meie oma Aparaadihood! Reiv viimasel korrusel. Ja nagu arvata oligi, maailm hoiab mind ju!, seal oli ilgelt tuttavaid ja ühed armsamad kui teised - toovad kandikul kätte kõik, mis 110% Tasujal peol olemiseks vaja. Mul piisaski aint sellest, et kodus meigi tegin ja riided selga panin. Nad teadsid, et ma olin nädal aega nutnud. Aitäh, sõbrad! Elu on nii ilus ja armas ikka.
Aga nende tittedega võiks ikka veel hoogu pidada. Õnneks väga suurt hirmu pole, sest see loits on mul kontrolli all ja enamus mehi, kes mind isegi ihaldavad, on liiga pussyd, rääkimata sellest, et ma viitsiks nendega magada. Ja noh, mehed, ..ee.. ma tõesti ei näe enam mehi selle pilguga, et oh raisk, mis mees. No see on mingi üks sajast äkki, aga üldse hulluks ei aja. Palju lahedam mõte on sellest, et nemad lähevad minu pärast hulluks. (Womanizer vä?)
Veits pinda käib ainult, et need lapsed nii nunnud tunudvad. Mul on olnud situatsioone, kus ma olen end segi mõelnud ja siis läinud ülakorrusel korraks Madelini vaatama ja MINE PEKKI, MILLINE EMANE MU SEES ON! Laps - ja järsku on kõik korras! Stress on kadunud!
Saad aru, minusugusele on selline tunne võrreldav narkosõltuvusega, aga narko on ikka rohkem kontrollitav kui titt. Titt on jõhker sõltuvus ju, nii füüsiline kui üldse olla saab - paistab välja lausa! I choose my poisin. I still choose.

Üldiselt olen väga rahul sellega, kuhu olen jõudnud. Raha on 2 nädalat pärast palgapäev otsas, nagu siiski kui "päris" tööl käisin, aga aega ja rõõmu on tohhuijaa ja ma armastan ennast rohkem kui kunagi varem. Vajan teisi vähem kui kunagi varem. Tegelen lollustega vähem kui kunagi varem. Ja mõtlen ratsionaalselt rohkem kui kunagi varem. Keetsin nüüd poole nädala jagu tatart ja juba ajab oksele ausalt öeldes. Saabki seksika rannakeha äkki. Ja suitsetamine jätab mind ise maha, sest ma ei saa suitsu osta ja ausalt öeldes olen ma juba korra jooksmaski käinud. Aga siis olin nädal aega haige. Südamevaluga ikka juhtub meeleheitlikke lükkeid.

Ega ma ei saa kelletki eeldada, et ta oskaks mind armastada. Ma ei taotle enam armastuse kontseptsiooniga vastavuse leidmisele. Ma lepin oma vaimse üksindusega selle totaalsuses.  Veidi kurva näoga, aga lepin, sest kaua ma leinan?
Iga leina lõpetamine on kokkuvõttes otsus enese suhtes - mitte kellegi teise.

Ja naudin oma vabadust ja lendu! Üksinda lendabki kergemini. Ja ükskõik, kui suurelt kaljult hüpates - kui teisele kaldale ei jõuagi, siis ei jää vähemalt keskpäraseks sitanikerdiseks, vaid sureb ausa mehe väärikat surma. Ja see on minu meelest inimlikkus. Ja meie elukvaliteet on meie riigi ja ühiskonna inimväärikuse mõõde: kui palju me saame siin olukorras teineteist aidata? Ja millal me lõpetamine üksteise mõõtmise oma valude najal.
Iga traagika oma omamoodi traagika ja seda polegi võimalik võrrelda, see saab meid ainult õpetada kaastunnet ja jagamist, sest jagamine on ainus viis elada. Armastama tuleb õppida ja alustada ei tule MITTE KUNAGI MITTE KUSKILT MUJALT kui iseendast.

Kaua ma sõdin ja seletan seda.

murtud naine

Leina lõpp on aktsepteerimine

Ma ei saa mõelda sellele, mis on mind jätnud. Olen armastanud puhtast südamest, olen armastanud olles hirmul, armastanud ka nagu poleks homset ega kahtlust. Aga ka varje olen armastanud, ühe imelise poisi varje, olles teinud liiga teistele. Ja mul on kahju, et üks kuju nii paljusi on varjutanud.
Ja kokkuvõttes elame ju kõik ainult, kuidas oskame. Ma pole parem või halvem kui sina. Mina olen endal olemas, sina sinul. Elu läheb edasi, sest elu on olemas - me oleme elus.

Then what have I got
Why am I alive anyway?
Yeah, what have I got
Nobody can take away

ära argentiinasse

Olen ikka armunud lollidesse. Nad võivad küll esimesel hetkel aru saada, mida nad näevad, aga ikka pean mina nende järele ootama. Mis seal siis nii uskumatut on?
Ma vihkan armastust, mida ma tunnen. See on jälk. Ma lähen kinno perefilmi vaatama ja nutan, sest ma armastan sind ikka veel. Leina 5 etappi. Got your bible and your gun.

Olen kolmandat päeva Tallinnas nutmas, et elu must teerulliga üle sõidaks. NOH, mis nüüd saab, kui see suur energia on otsustanud ümbersuunduda ja ma seda ka nii oodanud olen? Mitte midagi. Ja inimeselt, kelle silmades olen kohanud oma kodu, olen ma kuulnud maailma kõige lollimaid põhjendusi, miks me suhtlus lörri läks. Kallikene, tupeseenelevik ei ole isegi sugulise ühtsusega seotud! Kui sa sellestki läbi ei näe, siis on mul lihtsalt kahju. Sa oled idioot.
Ja miks peaks ausus kunagi probleem olema? Sa oled suhtes teise tüdrukuga ja see, kui ma räägin sulle oma metsikutest mõtetest, paneb sind kahtlema mu truuduses nii palju, et sa välistad mu enda elust - et minna tagasi halva seksi juurde? Päriselt ka.

PÄRISELT. Sa ei ole isegi mu närviminemist väärt, sest see on nii hale. Mingi elufaktide kursus võiks ikka ülikoolis olla ju.  Sa alandad mind oma teadmatuse ja hirmuga. Isegi mina ei ole nii loll ja ma olen ikka täiesti oss maakas. Su naiivsusest on trumbi asemel saanud häbi. Ja ilmselt olen ma esimene ja viimane naine, kes seda ütleb, sest sa kavatsed nüüd ju abielluda. EDU SELLEGA!
Ma ei tahagi sind näha! Sa oled loll!!! Lollid kuluvad kiiresti koledaks.

Kõige masendavam tänasel pühapäevaööl on ainult see, et ma olen täielikult kaotanud usu, et ma üldse kunagi leiaksin enda vaimule väärilise mehe. Kas kõik ongi kõigest emavajavad poisikesed, kes põlevad armukadedusleekides? Seda ma ütlesin juba reede õhtul Kuku eeski, et mu HING ON AMMU JUBA KUSKIL MUJAL, ainult see keha tolkneb siin Maa peal ja otsib omale asu. Milleks?

Eluaeg lihtsalt maadled debiilsusega, mingis illusoorses arusaamises, et Kuskil on midagi Päriselt olemas. Kaksikud on profesionaalsed eitajad, ma saan aru, aga no palun. Ma olen Triin Tasuja. Neid ei ole rohkem!
Palun üks Veevalaja palun, sellega peaks vähemalt telepaatia olema.

ja nüüd olen ma üksi

Koosolek läks väga hästi. Põletasin eelmine päev Mihkli raamatu ära, pildid kustutasin ka lõpuks jälle ja lõplikult ära, isegi toa koristasin ära! Aga loomulikult magada ei saanud ma siiski. Uinusin lõpuks ainult backstreet boysi kuulates. Asjad on nii kaugele jõudnud, et seda ajupesuvärki, mida ma teismeeas olen tarbinud, tuleb kasutada vastumürgina nüüd päris armastuse vastu. Asi seegi.
Ja muidugi oli ta seal. Olin ju ometigi kõik selleks teinud, et leppida mitteolemisega. Aga noh:

Mu unistuste mees.
Kui palju on vaikuses.

Hakkasime siis kell kolm päeval veini jooma. Lõhet sõin ka, ksks. Ise see Mihkel tuli. Ise ta vaatas mind ja kas ma siis suudan mitte näha.. Ja avalikult suitsunurgas kõigi nähes flirtida? Tõesti, ise tuli. Ka sel üritusel olin ma meestest ümbritsetud. Ja seegi kord oli mul pohhui. Mihkel iga asja peale.
No ja umbes 4. pokaali ja pealesuitsetamise (hihi, panin kolleegidele peale!) juures rääkisin ma juba lastekirjanikule, et ma tahan Mihkliga abielluda. Ja kuna me jõime südaööni, siis ma rääkisin seda sama ka umbes viiele järgnevale seltskondapuutuvale mehele veel. Praegu hakkan ikka mõtlema, et kuidas ma saaksin tegelikult abielluda mehega, kes väidab mind mitte armastavat?
Nii et on vähemalt olemas selliseid mehi. Too strange to live, too rare to die?

Tegin loomahinge kaardiladumist ja seal tuli mu kaartide sekka antiloop:

Antelope asks you: are you being still when you should be moving, or moving when stillness is required?

Ja muidugi on see mu elu üks tähtsamaid küsimusi. Aga Mihkli vanasse korterisse ma ei koli. See kummitab ju tema enese järgi. Tema, kes ta on kihlatud. See on juba kiusamise uus tase omamoodi. Flirdid, aga ise oled juba teises maailma otsas naise ära valinud.
Et ma mölisen palju. Et on uskumatu, et ma teda kogu aeg armastanud olen. Ma olen ikka vist päris sitt kirjanik, kui armastuskirjadest ei tule välja, kui raske mul on üle saada meie kohtumisest.

Nüüd olen siin Tallinnas, inertsist. Taevas on must, aga seal on ainult üks täht. Kiriku kohal, Kaarli puiesteel, kus me eile hüvasti jätsime. Kui purjus ma olin, kuidas ma ta joomisega sammu suutsin pidada! Ma tahtsin teda suudelda, aga ta raputas pead. Embasime, viimane buss ja ta lõunamaised maneerid - need läksid vist üle piiride, kui ta siiski oma suuga mu suule hüvasti ütles. Ja kui õrnalt, nii õrnalt, et ma oma äraütlemiskurbuses pea ei märganudki..

Aga võib-olla panengi järgmisele kogule oma alasti pildi. Enam pole ju midagi karta.

sina mind ei armasta

Suitsud on üksinduse maitsega
ainult plangud vaatavad
mu akendest vastu
sina mind ei armasta

sisendan endale
niimoodi ehk saab
paar sammu edasi minna

_______________________
luuletuste kirjutamine on nõme
lollide tegevus narkomaanidele
ei suuda endalegi peeglist vastu vaadata

maailm peegeldab
mu enda pehmust mulle vastu
kui ma nõrkusest kohe
kukkumas olen kokku

värisevil käsi
poon end elule
kandikul laoki mu keha
vaikus on
ja lehk

raamatute põlenud tuhk

Murenurgeliselt näolt sa praegu
ei näe kui tuleb puuduolek

kas ei oska õnnelik olla
või liiga hästi teada õnnetust
hunnitut

proovisin teisi armastada
nad kõik olid sinu moodi
ei unustanud sind iial
nagu ise mind oleksid jälitanud

kas lõplikult võtsid mu mõistuse
ega kunagi

                 tagasi ei anna?



Ma saan aru, et mul pole mõtet testamenti kirjutada tegelt, sest mul pole mitte midagi, aga täna on nii halb päev olnud - vaata, ma kirjutan jälle luuletusi! - et ma ei saa ikkagi võimatuks pidada võimalust, et ma võin tunnetest hulluks minna. Ja mind on nii keeruline armastada, et paratamault tuleb Virginia Woolf selle jõega meelde. Aga täna riputaks kõik veel valmissaadud novelli, pohmaka ja päevade vaakumisse.
Üks asi küll - pange mind põlema, kui ma surnud olen, tuhk visake vähemalt merre (ookean on liiga kaugel), aga nii kõrgelt, kui saab, Ja kõik peavad mu matustel tantsima, lõbutsema, sest elu on kõigest kooliskäik, milles surm on lõputunnistus.

Lahtiütlemised

Ilma unistusteta
on lõplikult kõrini inimestest sõltumisest
tunnetest sõltuvolemisest
igasugustest sõltuvustest
sõltumisest
sõltlastest

Sõltuvusjäävusseadus
põletasin oma lemmikraamatu
luuletustega armastusest
mille kirjutas mees
kes mind ei armasta

Ma ütlen ära
ei armasta
kas nii saab
mitte sõltuda?

kuidas ma nüüd pendli paika virutan

Et see kuradi teema saaks end lõplikult oksa tõmmatud, tabasin ma end just täiesti värskelt mõttelt, millelt igasugused vahtuklopitud seebised stsenaariumid on maha kooritud ja alles on ainult faktid, mis, selle asemel, et jutustada muinasjuttu, võivad hoopis rääkida õuduslugu.
Ja ilmselt on nüüd ka asi mu OTSUSES see mull katki teha ja olla luuletaja asemel kirjanik, et ma otsustanud olen emotsioonid millegi huvitavama vastu välja vahetada. Ja ma olen ikka veel väga ülbe, sest ma olen ka samavõrra tundlik niiet amplituud on  p  a r a t a m a t u l t  keskmisesele võimatu. Ma lepin sellega, sest ma TEAN, kes ma olen ega ürita sellele mitte mingil juhul enam vastu punnida ja see EI TÄHENDA, et selle kõige sees ei oleks sundivat vajadust progressi järele. Niiet:

1. kui sa nussid mu hinge, siis eneseväärikuse taastamiseks nussin ma su mainet. Kui sa aru ei saa, kellega sul tegu on; kui sa aru ei saa, et inimene olla on sitaks fucking õrn, siis oled sa mõttetu loll idioot ja mu südamevalu ei tee see sugugi väiksemaks, kui sa sellest mitu aastat hiljem aru saad, kui haiget sa tegid.
2. ära räägi NEVER EVER esteetikast ja moraalist ühes peatükis, kui sa mõtled munniga. Kallikene, veri saab olla ainult ühes peas korraga.
3. kui sa arvad, et minuga esimesel õhtul keppimine teeb mind su lipakaks, siis oled sa tõenäoliselt unustanud fakti, et sa nussisid luuletajat - neil ei lähe märjaks, kui nad armunud pole.
4. kui sa kasutad mu armunudolekut ära enda ihade orjamiseks ega suuda oma elus vastutust võtta tunnete suuruse üle, siis sure häbisse. Hale hakkab.
5. ma ei pea oma kirglikkust häbenema, sest tean, et see erutas sind minu puhul niikuinii esimese asjana. Ilmselt ei osanud sa lihtsalt aimata, et see kirg sind ka lämmatama võib jääda, isegi, kui suhtlemise minuga katkestad. Ise tulid tulega mängima!
6. sellist Tuleprintsessi ei leia sa rohkem mitte kuskilt. Eesti keelt rääkivat vene temperamendiga nõiduslike tajudega ebamaist naist - MITTE KUSKILT. Paras!!!
7. kahetse
8. sina oledki patt, mitte pühamees
9. ma armastasin sind rohkem, kui sa hinnata oskad. Olen poolteist aastat idioot olnud, nüüd aitab.

Nüüd, kus ma siis aina täielikumalt hakkan mõistma olukordade mitmekesisusi, elu alles läheb põnevaks. Mu põhiline usurituaal on taustmõteteorientiiris ELEMENTAARNE enesearmastus. Inimene peab oma selja sirgu lööma, kui ta oma elu valitseda tahab ja tuleb aru saada, millal ja miks tripp sitaks läheb. Better no fuck than bad fuck ma ütlen. Ma väärin kõige paremat, sest ma annan endast parima!

meheleminekust

Olen hulluksläinud ainult selleks, et vaadelda mõistust distantsilt. Igas psühhoosis on oma loogika, aga ainult see, kes kunagi selles olnud on, saab seda mõista. Elu on nii lihtne, et seda on kerge valesti mõista.
Ja muidugi ma murdusin tänagi ja lasin oma viimasel/ainukesel/põhilisel pendlil end murda. Aga sedagi õnneks üsna adekvaatselt. Ja nüüd lasen ma sellestki hirmust lahi, et mu elust kunagi kuradi Tom Waitsi laul saaks. Pärast supi ära söömist ja kirja kirjutamist heitsin end jällegi rahulikule päevaunele ja kuigi ma aiman ovulatsiooni, nägin ma vahetult enne ärkamise unereaalsuses, et ma olen abielus, ootan kaksikuid ja silitasin ühe oma tütre pead - sellised kolm stseeni. Peaaegu unehalvatus, sest ma trippisin ikka suht teadlikult.

No ja nüüd ei saa jälle magama jäädud.
Ühesõnaga ma otsustasin nüüd jälle ära, et ma lähen mehele, nii mõne aasta jooksul. Kuna ma enne seda metsikut reedet juba ehmatasingi ära selle peale, et raisk, lapsepõlv on käest lipsanud ja pidin seetõttu veel korra proovima hulluks minna - väga ei õnnestunud kusjuures, niisama veits kilkasin ainult - ja nüüd tänaseks täiesti kaineks olen saanud (aitäh, Eline ja Tõnis!), siis pean vajalikuks vaatluse alla võtta peamise karakteristika, mis teeb mehest mehe. It's COSMOTIME!

Ma ei teagi, kumb on olulisem esmamuljel, kas kingad või silmad. Kui kaugelt vaadata, siis hakkab tegelt kehahoiak esimesena paistma. Selg - how do you feel about yourself? Mu antropoloogikogemus kinnitab, et niisama ilusalt sümmeetrilised näojooned on üldiselt lihtlabaselt hüpnotiseerivad, nii et see on suht igav teema. Hüpnotiseerimine on ikka rohkem naiste pärusmaa ja veits nõrk on, kui mingi gigalo arvab, et sellest piisab. No babies for you, sir.
Aga astume lähemale. Lõhn, muidugi! Ilma lõhnata ei juhtu mitte midagi mitte kunagi. Ükskord ma olin toidupoes kuivainete osakonnas ja bizdets, milline kehakeemia ühel noorel väga ebakindlal ja esteetiliselt inetumapoolsel poisil oli. Ma tundsin seda võib-olla lausa 10 meetri raadiuselt. Nii kodune tunne. Muide, üks huvitav tähelepanek on tekkinud veel: kui alguses on füüsiline tõmme ja kontakt, mis end mõne aja pärast devalveerib, siis muutub lõhna tajumine suhtega paralleelselt. Pirtsakas keha, bitch witch.
No ja kui nii lähedal juba olla, siis muidugi silmad. Mul läheb siniste silmadega väga lappama ära. See on ainult väga lambifakt vist. Aga seal silmade taga ongi kirjas, et there's a universe inside this sexy creature. Kui kaua sa julged vaadata ilma sõnagi ütlemata? Mida sa varjad? Mida sa tegelikult tahad? Kas mind üldse huvitab?

Nüüd jõuab sujuvalt sisu juurde ka, sest silmapilk! Selge pilt! Üldiselt on riietus mingis korrelatsioonis mõtetega alati. Kui mõte kaldub pinnapealsusele, siis ei kanna inimene oma riietust välja. Detailid. Ma olen väiksest peale silmateravust harjutanud, sest kartsin ämblikke ja vanaema maja kubises ämblikest. Ta küsis kogu aeg, et kuidas ma need üles leian alati. Tuleb välja, et mul on supervõimed. Tegelt olen oma sundmõtete ja -unistuste ori olnud sellest ajast peale, kui end mäletan. Sellepärast veel mehel polegi ju.
Love is much bigger when you're young, you just have to learn it all again. 

Täna hommikul sõin ma unes jäätist. Ma läksin sinna jäätiseputkasse, kus Kairi vanasti töötas ja kummardasin üle leti, võtsin paksud, kõige suuremad vahvlituutud. Ühesse lasin šokolaadi ja vanilje segu, see on mu lemmik, ja teisse vaniljet. Ma olin täiesti veendunud, et ma olen kahekesti. Hakkasin ühte sööma, kohe päris hea isu ja naudinguga, aga poole peal sain aru, et mul pole teist jäätist kellelegi anda. Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et mis seal siis ikka. Enda poolikule jäätisele tahtsin veel juurde pannagi, mingi seletamatu ahnus. Let me break it down, jällegi:

To dream that you are eating alone signifies loss, loneliness, and depression. You may feel rejected, excluded, and cut off from social/family ties. Eating may be a replacement for companionship and provide a form of comfort. Alternatively, eating alone reflects independent needs. Also consider the phrase, "what's eating you up?" in reference to anxiety that you may be feeling.

Thus, food is a metaphor to fulfill and gratify your hunger for love and desires. Frozen foods may refer to your cold emotions and frigid ways. Eating certain foods also refer to qualities that you need to incorporate within your own self. To see or eat ice cream in your dream denotes good luck, pleasure, success in love and satisfaction with your life. You need to savor the moment and enjoy it. Alternatively, the dream may suggest that you need to cool off and not let your temper get out of hand. On the other hand, the ice cream may be a pun on "I scream". Perhaps there is something that you need to let out.

Nii et kõik paralleeluniversumid on mu meeleseisundiga täiesti korrellatsioonis. Üksindus mõjub mulle hästi. Mõistuse lööb selgeks. Kohe väga selgeks. Nii selgeks, et ma mõistan, et mul ei ole mõtet üksinda elada, aga see pole enam mingi meeleheide, vaid teadmine. Teadmine sellest, kuidas hakata oma tulevikureaalsust kujundama. See tuba siin Supilinnas on ajutine, ma ei hakka siin isegi söögitegemisele mõtlema, sest miks ma peaksin endale süüa tegema? Inimene vajab tegelt väga vähe. Ja mu töö on mõtlemine. Muutkui istun, tikin, kuulan ja mõtlen. Ja vahin neid kasse ja vareseid aknast. Olen küll maha rahunenud, aga kohale ei ole veel jõudnud, sinna, kus ma olema pean. Tükid mu hingeperest on juba üksteise vastu triivinud, nüüd on mul usk selle võimalikkusest ja see on piisav pinnas edasi unistamiseks. Soko juba ütleski ära: my dreams dictate my reality. #transurfing

Eks seegi suvi tule omamoodi metsik, nagu ta alati metsik on olnud. Huvitav assotsatsioon lähiminevikust on veel muidugi see, et reedeöiste üllatuste tipuks rändas mu käekotti Imovane. Mu vana armas jõhker armuke, nagu see teinegi, inimesekujuline. Nüüd ma siis värisen jälle natuke. Aga see on nüüd küll viimane peatükk selles loos.
Ainult üks asi ideaalsest mehest veel: ta paneb mu suu kinni.  Ta valitseb mind valitsemata, ta paneb mind tahtma parem inimene olla ja ergutab mu vaimu. Lükkab mu vastu seina või pikali ja ei kahtle. See mees teab, kes ta on ja mida ta tahab. Nagu minagi tean, et ma võin lubada tal end allutada - ainult seetõttu, et ta teab sellest lugu pidada. Ta pole mitte jäme, vaid nii rafineeritud, peenekoeline, et võib omale lubada vaikimise passiivset ülbust.

punase kuu varjutused eilses öös

Sõitsin eile Tallinnasse selle peikadejama eest. Tulen siis bussist maha Vabaduse väljakul, kaks maja enne Mari kodu, ja mida ma näen? Tartust, kolme järjestarmuva poisi juurest - et koperdada ikka selle ainsa ja õige otsa?!
Jop Antonio!
Nalja teed mu kulul või, kosmos?

Ah et, koliksin liidu majja  t e m a  korterisse? No vaatab seda asja... kuigi ma seal Supilinnas juba hakkasin vareste ja kassidega läbi saama.. mhmh.

Ja bytheway mu vanavanaema, kes on siiani elus, tema 10. järeletuija, see on siis MU VANAONU, kellega ma tutvusin MUSTA PUUDLI PAARI EES EILE ÖÖSEL õlut juues.
Ta ise ütles "Ants.." ja ma ütlesin lihtsalt "Leida..:" ja sõnu polnudki rohkem vaja. Muidugi ta oli väga tige selle naise peale. Nagu mina alati olen olnud. Nahhui lased Siberis oma pere juurest jalga ja siis on lambist kuskil 10 järeletulijat? Leida, oleksid võinud ikka jalgu veits koomal hoida.

Me vahetasime temaga kõrvarõngad ära. Mul olid mu iiglaammused puhtad hõberõngad, temal, ma nägin juba kaugelt, pikad rippuvad, mingite kivikestega. Sobivad mulle.

Tõelist armastust ei pea taga ajama, nagu ma arvasingi. Tõeline armastus ei allu ühelegi su provokatsioonile, mitte ühelegi plaanile - see elab puhtast elaujõust, mida enam sa talle selleks voli annad. Me ei pea kunagi muretsema selle eest või pärast, mida meil pole, me peame armastama seda mis on olnud, mis meil sellest kõigest nüüd alles on.

Inglikaardid ütlevad:
TERVEMINE
TÕDE JA AUSUS
MANIFESTATSIOON - Kui tegu on armastustundega, tekib mõtte ning tunde liitumisest peagi ilmsiks saav tuum. Saate oma uute mõtete kaasa aitamiseks uskuda ning tunnete, unenägude või visioonide kaudu saabuvat Jumala ja inglite saadtetud juhiseid järgides.