Veel mõni märkus PÄRIS moeblogidest

Vaatasin just ühe hästi noore ja oma ea kohta küllatki äramärgitud moetüdruku blogi ja tema viimast postitust lemmik moeblogidest. See ei ole nagu ma poleks teda tükk aega jälginud, aga see postitus kinnitas mulle küll midagi, mida ma alati kartnud olen ja mis on alati hirm noorte tüdrukute puhul - bad influence. Meil kõigil on olnud eluaastatest 13-19 ilmselt rohkem või vähem halbu eeskujusi, aga sellel on alati mitu konksu küljes. Näiteks: Agnes õpetas mind suitsetama ja ma jõin koos temaga esimest korda viina, aga tänu temale kohtasin Jaksi. Samamoodi võib olla lootust, et kui fännid Barbie elu ja lootusetult rikaste, heaoluriiklus-kilomeetri-kauguselt-näost-näha fafa blingbling osa elust, siis on lootust, et see on faas, mis läheb mööda, mida rohkem sa päris elule näkku hakkad nägema. Või et isegi kui sa oledki nii rikas, et sul on raske näha tõsiasja, et kogu maailm keerleb ümber sinu teenindamise (sest sul on nutsu seega sa tarbid rohkem seega peavad orjad rohkem orjama), saad sa ikkagi olla värdjalik geenius ja midagi täiesti enneolematut luua. Kuna ma ei saa rääkida sellest, mida ma ei tea, vaid ainult sellest, mida ma näen, siis pole mul otseselt mingit seisukohta väikeste tüdrukute elamise kohta, aga ma pean neid üldjuhul armsateks ja lootustandvateks, aga selle hirmu kohta mu südames, kui ma näen liigset  eputamist, väärtuste mäest alla langemist ja luksuse ignorantsust, saab ilmselt öelda vanemlik hirm. Täiega kõva värk oleks Eestis näha jõuliselt omanäolist moodi, mis isegi ei mõtleks ahvida seda labast peavoolu, millest me niikuinii kaks aastat alati maas oleme. Sellise hilinemisega võib pigem kolm sammu ise juurde mõelda, kui kasutada hiljaksjäänud kasutatud võtteid. 

Enda missiooni kohta muide veel nii palju, et ilmselgelt esindan ma selle blogikökatsiga juhtivalt eesti vaeseid ja ambitsioonikaid moevaatlejaid, kelle taust võib-olla ehk liiga kirju ja labiilne, ent seda laiemat tõlgenduspinda on selle kontingendi seas stilistika analüüsil. Sest come on ma skännin isegi kodutuid! Sest art has no limits.

Idealist ideoloog käis jälle linnapeal

OK aitab sellest suvapasa ajamisest. Aeg on asjast rääkida. Mida ma just praegu avastasin: natsionalism vs kommunism. Meil on tegu massilise kultuuride segunemisega, mis kõik viitab sellele, et kommunism on tuleviku maailmanägemus. Miks? Sest riigid kaotavad oma mõtte, kuna natsionalism, ehk rahvuslus kui selline - ühe rahva kui liigi piiritlus - kaob, kuna kõik inimesed hakkavad üksteisega suhtlema. Suhtlemine tähendab ärilist, poliitilist ja erootilist kogemust. Kui võtta asja selles kõikehoomavas terminoloogias, nagu see suhtlus endast üldse kujutada saab. Seega natsionalism kui patriootlus iseenesest on kaduv väärtus, mida hakkab ületama kultuuriline väärtus. Kultuur on rohkem isegenereerunum, kui me üldiselt poliitilisest seisukohast arvata oskaks. Vähemalt mina, kuni tänase õhtuni arvata oleks osanud. Mul tuli muu jutu sees välja, et geneetiline ja keskkondlik mitmekesisus tekitab aja jooksul aina rohkem omapäraseid inimesi, kellele suhtluseesmärgiks saab aina vähem olema üks rahvus. Kultuur on mitmetahulisem kui üks kindel maalapp - selle kannatused ja õnn. Mass kaotab oma kaalu ja määravaks saab suhe. Sõjad piiride pärast on primaarsus, mille eeldus on riikliku identiteedi püsimajäämine, mitte revolutsioon inimeste  üldise heaolu pärast. (Ja mulle näib praegu, et riigipeadest on saanud selle värdjaliku riigiesindamise ainukesed armastajad - ülejäänud rahvas ainult kannatab selleläbi.) Sellepärast, kui tuleb olla kas tule või vee poolt, ja muudmoodi ma pole end kunagi määratleda osanud, kui äärmuste, tuleb mul öelda, et ma olen kindlasti kommunist, enne kui nats. Ja ma ei või veel ette aimatagi, kui kommunist ma veel olla saan!

TÜRA HALLOO KUI KÕVA SEE ON. Next level shit - sa pole enam ainult luuletaja, sa oled kommunist! Sul on VEEL SUUREM MISSIOON.

SEDA KÕIKE KOOS MAAILMALÕPU ROMANTIKAGA - ÖKOLOOGILINE DEKADENTS KOHTUB PROLEGLAMUURIGA POE PRÜGIKASTIDE JUURES SUITSU TEHES.

Mulle tundub, et nüüd alles läheb andmiseks.

Teoraport

On laupäeva lõuna ja mu pea lõhub. Õigemini - ma ei saa aru, kas see rohkem keerleb või lõhub, aga see on kestnud juba 6 tundi. Üritasin võimalikult kaua magada, et see mööda läheks, aga midagi pole muutunud. Tegin just chillipastat selle pohmaka meeleheiekastmes ning peaksin nüüd Aeti juurest läbi minema. Põhjuseid on palju - kõige rohkem maailmas! Käisime eile väljas, nägin Arupriitu ja.. issand jumal mu pea. Kuradi vein ja piiritusevurtsu pirnisiider ei käi kokku!!!

Mul on ausõna plaan Tallinnas käia. Mis sest et mul raha eriti pole, ei huvita. Mul on vaja Kärdiga KIRJANDUSASJU AJADA ja Martin Luigaga kokku saada. Noh - et ennast ületada, kõik need asjad on selleks. Aa.. muide, ma olengi postiljon nüüd. Olen juba nädal aega oma trajektori õppinud, st tõusen iga päev 6.15, lähen poole kaheksaks tööle ja tulen laibana õhtul mingi 6 aeg koju. Iga päev tunnen end tõelise rüütlina saatuse maastikel, iga päev on iseenda ületamine. Ühesõnaga räme küte.

Aga Tallinna koha pealt veel seda ka, et ..kuna ma tahan kaks asja omavahel ühendada, siis see nädalavahetus jääb ära. (Huvitav, miks ma sellist teksti kirjutan - kes seda üldse lugema peaks ja miks?) Sest Kärt on praegu siin ja värgid. 

Projektist praegu niipalju, et viimati värvisin jälle riideid Tartus. Seekord villase elektrisinisega ja see oli fantastiline kogemus. Muidugi mul oli aint 3 paari villaseid sokke, ülejäänud materjalid olid pigem puuvillased või isegi sünteetilised, aga kõigile jäi midagi külge. Tahtsin sellest kausitäiest pilti teha, aga no see digifotojuust.. oleks mul zenit, oleks sellest rohkem kasu. Mingid kuradi patareid on mingi kuradi laadimine, persemaivõi. Pildistamisega ei tule viimase aasta jooksul kohe üldse läbi. Mul oleks vaja suuremat tiimi, kel kõigil on oma nišš - üks lööb ming piitsaga, kui ma värvimisretsepti ei jälgi, teine teeb protsessist ja tulemustest pilte, kolmas õpetab õmblema, neljas sunniks mind marketingi ja copywritingu raamatuid lugema, neljas kütaks moeajalugu ette.. VITTU miks ma kõige sellega hakkama ei saa. Ja ma lähen veel tööle, kus ma pean päevas 16 km jalgsi käima. Ise olen nii loll et ei suuda oma valikuid langetada. Kuradi noorus raisk. Ikka veel.

KIIMAPIDUSTUSED ILMA SEKSITA

HYPNO

TAHAN SEDA LOOK'I: TAPAN SU ÄRA OMA VALGE NAHA JA MITTE ÜHEGI ÜLELIIGSE LIIGUTUSE, ILME JA VÄRVITA. Juuste sirgendamine on minu jaoks nagu end printsessiks ümberkehastamine. Ning mu uus unistus on õppida kasutama pruuni lauvärvi kvartetti, kõikide nende siniste, lillade ja roheliste asemel. Minimalizm tuleb täiega minu ellu ja ma suudlen teda.

Otseülekanne

Tulin Tartust reedel Rakverre ja me käisime Slavaga jälle Mjaus. Me oleme seda enne ka teinud, aga seekord ei olnud õnneks tal tervet karja naisi külas. Olin ainult mina ja ta korterikaaslase sõbrad. Me jõime jälle rummi ja vaatasime viimaste popmuusika hittide videosid. Tema on õnneks alati nende asjadega kursis ja nii ei maga ma Madonna ja Lady Gaga suuri saavutusi kunagi täiesti maha. Kuna Tartus oli märtsikuine uputus panin ma endale kummikud jalga ja läksin nendega ööklubisse ka. Ükski inimene pole veel kummikutega ööklubis käies nii ennast täis olnud kui mina. Mul oli isegi nii palju jultumust, et trügisin sellest meeleheite noagalõikavas atmosfääris Rakvere naistemerest läbi, otse djpuldi ette ja hakkasin kõige rõvedamal moel segast saagima. Naised läksid mult eemalt ära, aga mõne aja pärast sai mul endal ka jaks otsa. No sellest klubikontingendist Eestis tuleb teha pikem raport, eriti nüüd kus mul on ka kogemus ööklubi turvanaisena töötamisest.

Aga viimased kaks päeva olen ma jälle vanaema juures käinud, just jõudsingi oma keskkooli koju ja kirjutan seda värki. Isal on jälle müstilised teed, muidu pole siin üldse võimalik arvutile löögile saada. Tamsalu on isegi mulle nüüd mingi pöördvõrdeliselt teraapiliseks põgenemispaigaks muutunud. Hoolimata sellest, et jõudsin eile siia suht pohmas peaga, sain ma ikkagi veits tööd tehtud ja kõige pakilisemad asjad hinge pealt ära. Hästi vastik rõve ristmik on praegu elus, mida ma viimased 4 kuud pole tahtud vaadata, kuigi ma seisan täitsa selle keskel. Ja sellest kirjutasin eile öösel viis lehekülge manifestatsiooni. Mu viimase kümne aasta mõttevaramu märkmikuraamatukogu on nüüd suht täismahus siin ja ma mõtlen täna hakata selle tarbeks karpi ehtima, sest.. no päris rõve oleks kui keegi seda peaks teadlikult tahtma lugeda kunagi. Ma ikka peaks selle väärikalt kuhugi endale ära panema. Kuna mul endal Tartus mitte ühtegi ajakirja ei käi, siis ma lähen alati peast segi, kui ma vanu klantsajakirju näen, seega ma lõikasin eile jälle kolm tundi pilte välja ja kleepisin neid oma igapäeva märkmikku. Seda pole enne juhtunud, et üks märkmik mul poole aastaga enam peaagu kinni ei mahu, sest see on nii paksuks kleebitud juba. Muide ma sellest ei saa aru, et "eestis pole häid inspiration diaryse" kui selle point on nagu ükskõik millisel muul vihikul.

Igastahes homme tuleb Anna ka siia ja me õmbleme veel mu vanaema juures ja mulle peaks sealt postkontorist ka helistatama. Ma pole enda jaoks otsust vastu võtnud, kas ma tahan järjekordset ahvitrikki proovida või mitte, aga täna olen ma igatahes rahulikum kui eile. Elul ja suhetel on kombeks end üldises plaanis kuidagi ise organiseerida. Ma olen isegi oma lühikese elu jooksul liiga palju aega närveldamisele, hüsteeriale ja ülekammimisele kulutanud. (Muidugi teen ma seda edaspidigi, aga ma õpin neid olukordi nüüd paremini vältima.)

Hihii ja ma olen siin saanud õnneks uued õhulossid ka luua omale - SEE ON NII LAHE. Mul kujuneb väikestviisi välja täitsa oma patukontseptsioon. Õhinate nägudeni, kuni ma sulle sellest pajatama hakkan!!

Mina oma halekoomilises traagikas

You packed your things in a carpet bag

Left home - never looking back
Rings on your fingers, paint on your toes
Music wherever you go

You don't fit in a small town world
But I feel you are the girl for me
Rings on your fingers, paint on your toes
You're leavin' town where nobody knows

You can win if you want
If you want it you will win

On your way you will see
That life is more than fantasy

yo pussies and kittycats

Mul on häid uudiseid. Täna oli järjekordne õppetund sarjast "võtame üle vanaema oskused" ning lõpuks olen ka asja juurde jõudnud. On valminud kontseptsioon esimese real määsterpiece-wanna-get-to-know-my-skill töö jaoks. Selleks muidugi aastate ettevalmistus kelpa teooria aretamisel, et jõuda välja tõelise ökoni - ma teen kõik tagurpidi ja kasutan selleks maksimaalselt juba olemasolevaid materjale, mida ma töötlen ümber juba olemasolevate vahenditega seadmata endale erilisi piiranguid. Kuna õmblusmasina näol on tegu 20 aastat vana riistvaraga, siis ei ole mõtet talle mingit satsi, mille käsitlemisega ma niikuinii toime ei tuleks, ette sööta. Me tegelema ikka vana hea teksa, naha, võrktülli ja värviliste niitidega. Aga see on siiski veel tulevik. Masin ei ole end minu tuppa halogrammeerinud, ma käin hoopis vaikselt vanaema pool teda kosimas. Viimase paari päeva ettevalmistused on olnud ka järjekordse laari riiete värvimine, nööpides soramine ja kappidest linase riide avastamine. Muide, vanaema kappides jätkub terveks kuradi kollektsiooniks riiet, nii et hui peangi rikkaks hakkama.

Hui saan ka kunagi. Tegin just tuludekki ja see lits annab mulle makstud 270 asemel 90, kuigi ma käisin juba poodides ja pitsat söömas selle teadmisega, et tuleb ära normal hunnik nutsu, aga ..jah, pole midagi imestada. Saatus lööb ikka noa selga, kes siis veel, kui mitte saatus. 

peace out mothafuckas

Laupäeval käisin kultuurinominentide preemiate jagamisel. Muide mul oli kutse ja ma olin nominent ka, ega ma muidu läind veini lakkuma. Rahhi JÄLLE ei saand, aga no ma lõin end vähemalt täiega üles (tseki pilti), kuigi mul oli elu retsim nohu ja ma ei tundnud toidu maitset, rääkimata enda parfüümi lõhnast. Muidugi oli mul hästi ebamugav ja ma tahtsin hästi purjus olla, aga sellest ei tulnud midagi välja. Võõrad inimesed olid meie vastu sõbralikud, aga ma olin ikka nii sotsiaalne amputant et hirmusin endal peaaegu pissi püksi. Pärast oli tantsulavastuse esikas ka, aga tatt minu pea sees oli minust juba sandi teinud ning me tulime koju ära. Pühapäeval vedasin oma kompsud vanaema juurde, kus läkski lahti eelmainitud suur riidevärvimistöö. (Ta lubas muide ühe oma plekk-kaussidest mulle anda, et ma saaks Tartus paremini värvida. Enne kasutasin mingit Jaksi väikest salatikaussi, kuhu mahtus umbes kaks lõngakera.) Ja oi! kui ilusaid lillasid ja kollaseid me saime! Ühtede mu kõige paremini istuvamate pükste järgi tegime lõiked tulevase projekti jaoks ka. Mu järgmine samm on hakata materjalitükki ette valmistama, millest saaks lõike abil pükste juppe välja lõigata. Töö ülesehitus on mulle endale verbaalselt väljendusraskusi tekitav, aga ma tean ülihästi, mis mul plaanis on. 

Noh, see koosneb sellistest komponenttegevustest:

vanad riided

ülesharutamine

värvimine

suvaliste juppide üle värvimine suvaliste värvidega

lõigete tegemine (kalkal)

riiete värvide ja materjalide omavaheline sobitamine

riiete üksteise külge õmblemine sobituvuse alusel

pükste valmistamine ilma valehäbita esimest korda elus seda tehes täielikult läbi kukkuda kaotamata mitte midagi peale rikkuse mis on saavutada kogemus

Neljapäeval lähen postiljoni proovipäevale. Tahaks nädalavahetusetöö ilgelt üle tra saata, aga kahjuks raha ei kasva puu otsas. Aga samas - sõbrad ka mitte.. ja eneseväärikus ammugi mitte.

TEDx Tartu: Reet Aus | Saadete järelvaatamine | ETV2 | ERR

My Look Diary

selliste piltidega petan ma kõik ära

muidu olen pigem selline

ja parematel päevadel tegelen ka pooldumisega

Vaatasin ükspäev Ariel Pinki videosid jälle. On ikka haige tüüp.

check out the wig I made for my winter

kujutan ette, et olen sama peen kui rikkad tüdrukud

 9gag

(arvasin kogu aeg, et mul on ilusam nina)

friendly fish

kooki?

sirgendasin juukseid enne kui Riinuga rummist segi jõime pühapäeva õhtul

Riinu polnud ikka veel, aga ma jõin juba paradiisijooki ja see on Kairo pilt seal taga

Siit vaatasin seda  ka just praegu.  Ameerika on ikkagi kerge tekitama okserefleksi (igaks juhuks) aga ma ületasin end. Ja seal oli asju, mis mulle meeldisid: you are your own world ja tõsisasi, et mood on kultuuriline nähtus + iluihalemine peakski olema ka kõige guccimuccimate topdisainerite peas kui miski kaduv ja pigem habras kui inimeste manipuleerimine. Seda viimast siis ärilises mõttes. Mul on kogu selle enda maailma reaalsusega ühtimapanevusega ületamatuid probleeme, mis pole täiesti võõrad ka Tom Fordile, mis on rahustav. AAAAH ja muidugi steitment millega ma tahaks kogu aeg ringi käia: sul võib olla väga palju raha ning sul võib olla hea stiil; sul võib olla väga vähe raha ning sul võib olla hea stiil, aga kui sul on palju raha ja sul pole stiili, siis on perses.

Oskar ütles mulle kunagi, et ma näen alati stiilipuhas välja, aga see ei tähendavat veel, et ma oleks stiilne. Noh, parematel päevadel mulle väga VÄGA meeldib mõelda, et ma olen stiilikunn. See kaldub ilmselgelt tegelikult kategooriasse "usun ise nii palju, et see töötab", aga ega ma täit tõde ei tea ja ei saagi kunagi teadma. Isiklikult on riietumine ikkagi liiga palju mu emotsioonidega seotud. Kui ma kannan hästi suurt ja pikka, peaaegu koledat mantlit, siis olen ma tõenäoliselt maailmas samamoodi eksinud nagu oma kehaga selles ülisuures mantlis. Esteetika kaotab tähenduse, kui on teisi - esteetikat ületavaid - tundmusi. Stiilipuhtus siis tema arusaamade järgi on võib-olla see, et sa ei kanna kunagi midagi, mis poleks sulle omane?

Lähiümbrus

Siin on näha seda kelpaprojekti, millest ma end läbi ei ole närinud. Eile hakkasid poisid toas hullama ja ma olin üldiselt terve päeva isegi kuidagi nokastunud olekus niiet ma kammisin jälle mingeid lapsepõlvearmastusi. Täna pärast kunstikoolist tulekut võtsin end kokku, tegin ühe kõne (sain eitava vastuse ning ühe eitava vastuse ka meili teel) ja praegu on eriti mõnusalt pohhui. Mõlgutan isegi häguseid mõtteid välismaale minekust, sest hakkab kujunema uudishimu selles suhtes, kas kusagil üldse kedagi midagi kotib. 

Siin tegelen mõne teiste täiesti mõttetu kelpaasjaga, nagu vihikutele kollažide tegemine. Miks? Kellele seda vaja on? Mida see muudab? Ma ei tea nendele küsimustele vastust, ma ei tea, miks ma seda värki teen, aga seda on lahe teha. Nüüdseks olen muidugi aru saanud, et mul endal ei hakka neid asju, mida ma nii hoolega kaunistan, kunagi vaja minema ja kõik need karbikesed ja vihikukesed, mis aastate jooksul kogunenud on, tuleks lihtsalt inimestele ära anda. 

Selle lambi värvisin akrüülidega üle. Muidu on suvaline valge rauast lamp. Ja selle taga on pildiraam ühelt mu esimeselt kirjasõbrannalt ning selles on pilt mu vanaemast ja vanaisast mingil korteriläbul.

(Taamal ka õppelaenu leping, mida ma paari nädala pärast maksma pean hakkama.)

Kuna mul on eelnevalt piltidega hästi kehvasti läinud ja ma olen mitu korda kaotanud mitme aasta jooksul tekkinud värtuslikku materjali, peaksin rohkem hakkama pilte üles riputama.

Huvitav on jälgida eesti tüdrukute moeblogisid. Teen seda puhtalt hasardist, mis kinnitaks veelkord, et mul pole jälle kellegagi eriti midagi ühist. Umbes samamoodi nagu kirjandusringkondades. Selle asemel, et näiteks Inglismaal moekunstnikuks õppida lasin ma end eile eksmatrikuleerida, käin poodides rohkem asju vaatamas kui ostmas, teen väga külmas Tartus ahjupliidil kotlette ja ujun ikka oma ähmastes unistustes. Kuna ma tegin selle otsuse nüüd lõplikult ära, et aitab nendest koolidest mõneks ajaks, seisin ma pehmes suitsetamise uimas (irooniliselt) ülikooli raamatukogu ees ja mõistsin, et pean end nüüd palju rohkem distsiplineerima kui kunagi varem. Mida vähem pean teistele midagi tõestama, seda rohkem on vaja endale tõestada, et suudan ise mingi süsteemi luua, mis toimib. Seega hakkasin ma jälle mõnedes asjades sorima.

P(h)onyartsi kohta olen ma juba mingis ringkonnas sõna võtnud, aga kogu see nuts ja meik ei välista paljusid asju, mis päriselt midagi väärt on. Ma ei tea, see oli mul vist mingi igikeltslik mõttejäänus, mida oli mugav mõelda ja see oli minust rumal. Kuidagi juhuslikult avastasin end täna jälle rikaste maailma sisse piilumas. 

 

Ma ise lasen end väga palju rahast mõjutada ning mul on aastaid selle paberist asja olemasolu moraalseid tahke endale kuidagi raske neutraalsena serveerida. Money changes everything - aga see ei pea nii olema. Viimane aeg on jälle tõestanud, et ma saan ka paari euroga toormaterjali, et teha just seda, mida ma tahan. Ja pole mitte mingit kooli, reegleid, takistusi. Lits võta end kätte ja tee ära!

Pommuudis on muidugi see, et lähiajal peaks vanaema õmblusmasin minu juurde jõudma. Tal on kindlasti probleeme, ent seetõttu loodan ma, et moodustame oma katkistest pooltest ühtse terviku ja hakkame tootma tõelist kelbast. Sain Rakvere taaskasutusjaamast 2 euroga kuuserohelise villase ja suure mantli ning 1.60ga 60ndate stiilis valge veluurkübara, millele on kiustatus lisandusi teha (olen alati unistanud pitslooriga kübarast). See on alustuseks hea nikerdamine. Olen täheldanud ka, et mul on üldse kalduvus ja alati suur kiusatus just mütsid hullumoodi ära retsida. Samas ma ei viitsi enam üldse selle väljakandmise koormaga tegelda. Mõnel üksikul ilusal sügispäeval või esimesel kevadkuul veel, aga -20 kraadiga on hea, et ma peale kreemi veel üldse midagi näkku panen. Ja selliste nikerdatud asjadega pole mõtet poolikut mängu teha. Eriti. Sest selle baretiga käin ma küll valimatult ringi. Peaks mingid pildid siia tekitama, aga fotoka akudega on pidevalt mingi probleem. Ja ma olen laisk siga ka.

Ja paar tüdrukut olen avastanud (ma teeks nagu fännimise värki jälle!)

Nancy Cunard. Üks esimesi luuletaja-stiilikunn-poliitiliststeitmentiomav naine aegade algusest. 

Ja Edie Sedgwick. Seeriast a-hood-full-of-fucked-up-girls. Mudugi Warhol incorporated, aga Andy on mulle siiani sümpaatne. See oli tsikk kes viitsis. Aga ega tal palju üle ei jäänud ka. Lõpuks sai puhta otsa.

Loodan, et suudan end veel ületada ja saada üle hirmust telefonikõnede ees võõrastele inimestele, et neilt tööd küsida. Emailimine on mõnes mõttes samm tagasi telegraafi juurde, milele vastuste saamine on lootusetu.

Rätseppa minust ei tule. Ma ei saa kunagi eriti aru, et ma midagi valesti oleks teinud, kui ma mingitel vestlusel olen käinud. See on "ametlikul" teel töö otsimisega samamoodi - sulle öeldakse, et sa ei saa, aga selle, miks ei saa, pead ise välja mõtlema. "Sest keegi teine oli parem" on kuidagi vähevõitu, kuigi ma selle ise välja suudan mõelda. 

Kuigi ühiskonnast väljatõrjutu tunne on küll. See ongi kõige kõvem löök alati olnud - kui enda arvates ajad õiget värki ja siis tuleb välja, et see ei ole ikka eriti usutav. Ei mina saa aru, kust see piir läheb. "Mida sa viimati õmblesid?" - ma isegi ei mäleta mida ma vastasin. Vist tahtsin hakata riiete värvimisest rääkima, aga siis jõudsin oma peasoleva tikitud baretini. "Mida sa üldse õmmelnud oled?" suutsin meenutada ainult 8. klassi moeshow koledat kleiti. Isegi keskkoolis õmmeldud kole kapuutsiga pluus ei tulnud meelde. Ja mis masinaga me õmblesime. Ilmselt lugesid nad mu pilgust, et rääkimata masinate markidest ei tea ma ammugi midagi tava- ja eriotstarbelistest masinatest. "Praegu õmblen pigem käsitsi, teen asju ümber, sest mul pole veel masinat." 

Lõpetasin keskkooli neli aastat tagasi, mul on lõpetamata mõttetu ülikooli haridus, mu cv-s on üksikud tööd klienditeenindajana. No jah, ja need kaks avaldatud luulekogu, mis mu tuleviku suhtes otseselt midagi helgemaks ei muuda. Mitu lähedast inimest ütles mulle täna, et "ju see siis polnud nii määratud" ja ma ei tea isegi seda, kas see on budistlik filosoofia või lihtsalt lohutus lollidele.

Poke Her Face

Ma lähen teisipäeval vestlusele. See on vestlus kutsekooli sissepääsemiseks, rätsepa erialale keskhariduse baasil. Ma pole enam luuletusi kirjutanud, kui novembrikuu välja arvata (siis tuli kolm tükki järjest), aga need on niikuinii pigem päevaplaani täitematerjal kui midagi Ilgelt Kõva. Vist. Ühseõnaga vahet pole, sest ma olengi hakanud kirjutama kõige regulaarsemalt just päevaplaani täitematerjaliks. Mu päevaraamat on pisike variant õpilaspäevikust. Mul on suur nõrkus märkmikukeste ja päevikute suhtes. Vanemate korteris peaks siiamaani kõik vihikud, märkmikud ja päevikud alles olema, millesse ma kunagi kirjutanud ja joonistanud olen. See on kuidagi hästi turvaline variant, et sul on kaasas üks asi, millele sa saad kõike öelda - läbi arvutada oma finantsseisu, sosistada mõtteid, proovida läbi värvilahendusi ja tintelpenne, teha lehekülgede viisi kollaaže juhuslikult leitud ajakirjade piltidest ja kinnipüütud värvilaikudest. Noh ja kõige muu seas saab sinna siis ka näiteks tunniplaani või mõne kohtumise paika panna. Kuna mul on nii vähe kohustusi, siis jäävad need mul niisama ka meelde, nii et see mind väga hunnikut paberit kaasas kandma ei motiveeri. Kirjutamine on põgenemisvõimalus, visuaalid on kindlus.

See on üks noor tüdruk Inglismaalt. Ta on ilmselt noorem kui mina, aga ma olen vist jõudnud sinna punkti, kus ma näen läbi piltide inimesi, kes kajastavad ühte osa minust, nagu oleks minu füüsiline keha kunagi mõnel ristteel korraga eri suundades pooldunud. Ja vahel kohtan ma nende pooldunud Minude sõbrannasi, vaenlasi ja iidoleid, saades endalegi seletamatult aru nende rollist. 

Üleni must ja kahvatunahkne sarkastiline müstiline sundimatu mõrd - parim sõbranna ja südametu hülgaja. Temast ei saa ma vist kunagi lahti, ükskõik kui värvilisi riideid ma ka ei kannaks. Ta on kadeduse ja õeluse kehastaja, kes ei üritagi pugeda inimlikkuse tumeda külje varju, vaid tunnistab oma sappi täie tõsidusega ilma ühtki näoilmet muutmata. 

"Kas nad käsivadki sul selline olla?" 

- "Ei, ma olen päriselt selline."

Ja neid on veel ja veel ja veel ja nad põrkuvad ja reageerivad ja lõhkevad või on hoopis malbed, jutukad, efooorilised tundmata mingeid piire. Pole minu võimuses neid ja nende kohtumisi taltsutada, kuigi ma olen püüdnud. Tean nüüd vähemalt, et tasuks olla veel vähem pretensioonikas. Mitte perspektiivitu või eksinud, vaid lüües rääkida sinikatest vähem kui nad võib-olla tegelikult väärt on.