Eile öösel kummitas üle tüki aja täiega. Läksin nagu tavaliselt umbes kella kolme ajal teki alla, keerasin ühe külje pealt teise peale, seedisin veel viimasedki mõtted läbi, võtsin juba poosi sisse, kui hakkas pihta - täpselt nagu ma selle kõige tähele panemist juba Supilinnas elades märkasin: krabin siin, nagin seal, kerge koputus ümber terve toa. Kusjuures kõik need puudutuste hääled on ühekordsed. Just siis kui saan eelmisest üle, leian sellele seletuse, sest enam ei tule kohe seda ärevust, et mis toimub, vaid mingi stoilisus on tekkinud, niikuinii unistan ka enne magamaminekut, uus maailm oma peas on kõige kõvem varjukoht. Aga see oli muidugi minust naglam. Mõnikord, kui ma olen teda või seda.. misiganes see on, tundnud enda selja taga käimas, keset päeva!, ise olen sealjuures muuseas ka veel väga heas tujus olnud, siis ma olen küsinud, ja enamasti ma küsin alati: mida sa tahad? Nii kui tähelepanu küsimisele reageerida, siis lõpetab ta nuiamise. Süsteem on selles mõttes nähtamatu maailmaga sama, mis nähtavaga: kui sa oled särav, siis nad tahavad saada. Tookord heas tujus olles, ütlesin välja, et "sul ei ole õigust mind kiusata lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik". Kõige kõige kõige hullem ja reaalsem ongi see stsenaarium, kus ta ei lase sul magada. Ma pole veel konkreetselt tuvastanud, mis aukude kaudu nad mu juurde sussutama tulla on saanud, aga sel on väga palju aspekte, nagu tähtede ja planeetide seis, enda vaimne seisund (emotsionaalne vs vaimne tasakaal) ja muidugi: kohaspetsiifiline ajalugu. Supikas elades hakkasin üksi jooma nt. Seal samas toas oli elanud aastaid sundüürnik, kes oli parm. Need asjad ei toimu teadlikult. Õigustan end sellega, et kirjutasin too aeg väga palju, seal pole vahet enam mõnes mõttes - olin tegelikkusest juba niikuinii nii kaugele purjetanud, ja siis veel mõelda kõikide nende meeste peale..
Istusin fliishommikumantli väel keset oma voodit ja mul ei olnud absoluutselt aimugi, kuidas seekord olukorda lahendada. Mõtlesin lihtsalt, et mine putsi ja hakkasin ida astroloogiat üle lugema. Kella kuue aeg vajusid silmad kinni. Üheksa paiku kuulen vanaema kohvitassi kolistamise kõrvale, kuidas tema ka kella kuueni üleval oli. 11.44 astub sisse mu onu ja toob mulle uue teleka. Täna oli tunduvalt inimlikum olla. Aga midagi siin majas ikka end ilmutab. Muidugi classic twinpeaks legend meie maja kohta on see, et kui vanaema oli just abiellunud ja siia kolinud, siis mingi naine poes küsisis, et kuulge, kas teie ei tea, et tema tädi on sinna lillepeenra alla maetud, ta mees tappis ta pärastsõjaaega ära ja mattis aeda. "Ei mina küll ei ole midagi aru saanud," ütles vanaema kommentaariks. Ma olin juba mõnda aega siin elanud ja öösiti suht regulaarselt aknalaudade pealseid koputusi kuulnud, mille kuulmist vanaema too aeg ise eitas. Hilisemal küsitlemisel rääkis muidugi teist juttu.
Vanemaid informante tuleb kindlasti korduvalt küsitleda. Märkasin seda ka suguvõsa andmeid kogudes.
Muidugi väga huvitav, ma hakkan lõpuks aru saama, et ta tõesti jääb aina vanemaks, ja seega ka seniilsemaks. Aga tema puhul väljendub sisemine plikatirts väga ehedalt ning ma usun, et see ei kao tal mitte kuhugi. Väga lohutav. Olen kohanud nooremaid inimesi, kes on hinges temast vanemad. Kuigi ta on väga võimukas. Nõukogude naine, nagu ta ütleb, saab kõigega hakkama. See on üks oluline postnõukogude fenomen, millest ma ootan teadusruumis kõneainet. Mul vist ei jää ikka muud üle, kui seksuaalkäitumisele pidama jääda oma temaatikas, sest nagu selgub lugedes veits eesti ajakirjandust, siis esoteerika on väga sujuvalt, just läbi naise positsiooni kehtestamise sisse ujunud (viited Nekrassovile). Jah, õige ka, sest jumal on naine.
Nii, ja siis tekkis probleem number kaks. Kuidagi läks nii, et mul oli magamatusest ja sellest kõigest ikka imelik olla ja ma võtsin puhkepäeva, ei teinud mitte midagi, pikutasin terve päev voodis, kuulasin kosmoseloengut (Tobias on väga my kind of guy, me preachime sarnaselt) ja mõnikord on see nii nii ülevakstegev, see kui ma kuulen, et keegi ütleb seda, millele ja KUIDAS ma iga päev mõtlen, see on nii ilus tunne: mul ei ole võimalik midagi valesti teha, kui mul pole halbu kavatsusi. Aga mingi hetk venemaa ajaloos jäin ma magama. Läks mööda ainult ühe sajandi jagu, kui ma üles ärkasin ja aru sain, et munasarjad ihuvad jälle rasedaks mitte jäämise eest kättemaksu, keerasin teise külje ja veel sügavamalt kägarasse. Korraks vist peaaegu isegi niutsusin, ja niimoodi poolunes tuli ikkagi meelde, et ohhoo mul on ju veel Tramadoli, kui see järele ei peaks andma, ja läksin millessegi lucidilaadsesse. Nii, ja vähe ei läinud siis porr lahti vä. Märjad unenäod on väga PMS. Aga ma olen viimasel ajal märganud oma unenägudes tendentsi, et kuigi ma juba saan hakkama, olen isegi pesu selga pannud ja näo ära meikinud, siis ma ikka lähen sinna voodisse, selle munni juurde tagasi, ja nagu ei kavatsekski üles ärgata. Kui ma päriselt ikkagi kuidagi ärkasin, justkui isegi piinlikustundega, mängis telekas juba natsisaksamaa dokumentaal, mida ma polnud veel näinud. Jälle see Hitler. Ma ei saanud aru, kas ta kontrollib mind või mina teda. Kas see olukord on minu kontrolli alt väljas või see hoopis kontrollib mind? Täitsa putsis. Isu mul on, aga keegi on mu keha üle võimu võtnud. Ma ei saa isegi mässata. Esimest korda elus.
Vastik.
Tekkis väike ärevus, kanaliseerisin selle kooliminekule, ja hakkasin meeleheitlikult plaane tegema. Need näpud võiksid vähemalt tagi lõpetada, kui mitte midagi muud ei tule.
pühapäev, 28. august 2016
reede, 26. august 2016
jumal on online, bringin' da $$$
Seoses materiaalse maailma ülistamisega on raha kontseptsioon ja kujundlik väärtus ära pilastatud. Armastuse kompenseerimisest on saanud ahnus raha näol, sest see näib justkui kindlama väärtusena, kui armastus (millest on kõige tõenäolisemalt puudu jäänud lapsepõlves). Mis mõtet on saada palju raha, kui seda pole millelegi jagada? Mis mõte on vähesel investeerimisel lootuses saavutada suurt tulemust?
Mu negatiivselt elatud elujärk on läbi. Number kaheksana peaks mu elu olema seotud materiaalse kindlustatusega, aga seda just eeldusel, et mu elu on positiivne. Praegu ronin tippu, selles pole mingit küsimustki. Olles ära teeninud iseenda, saan ma teenida inimkonda. Aga küsimus ei ole rikkaks saamises, sest ma juba olen rikas. Küsimus on veel suuremas sõltumatuses. Seal on üks huvitav aspekt: kui mul on materiaalne kindlustatus, inimlikus koguses raha nii, et ma ei pea iga oma söögikorda läbi mõtlema, siis pole rahal kui vahendil, mida on mulle siiani jaotatud kui palverändurile peotäit riisi, enam seda väärtust. Kui mul oleks raha, oleks minu kalduvus üleolevuseks praegusel hetkel veel nii palju suur, et seeõttu pole ma saanud suhet rahaga tööle. Ma pole seda iseenda arengus veel ära teeninud. Raha teab, et ma olen teda rohkem väärt kui klienditeenindaja, aga ma pole veel end tõestanud kui mõtleja nii palju, et just mõtlemine mind füüsilises mõttes teenida saaks. See jõhker emotsionaalne porno, mis aastakümneid käinud on, ongi mu negatiivselt elatud elu konstant. Nüüd seda enam ei ole, nüüd saan ma vabalt mõelda. Ja ma olen selle porno eest siiski tänulik, sest see õpetas mind inimesi tundma, neid läbi nägema nii, et sellest saab tõenäoliselt mu peamine atribuut seoses raha enda poole tõmbamisel.
Üks asi, mille ma ilmselt nüüd endale selgeks pean tegema on see, kust läheb sõpruse piir. Seda on päris raske teha, kui ma, kohtudes võõraste inimestega, pea esimese asjana pean hakkama kuulama (sest keegi ei küsi mult mitte kunagi "kas ma võin") nende kõige sügavamaid saladusi. Kui hea ma pean ilma vastutasuta olema? Muidugi pole mul mitte mingit soovi neid asju kuskile keerama hakata, ei taha kellelegi sitta soovida, aga MIKS MINA pean su saladusi teadma? Järelikult on mulle antud rohkem usaldusväärsust kui enamikele inimestele. Ma olen usaldusväärne, sest ma olen iseenda suhtes aus, ja inimesed tajuvad seda instinktiivselt. Ma tuletan inimestele meelde inimlikkust, mille nad unustanud on. Ja pärast seda, kui nad oma paugu minu peal lahti saavad, ei tule neil pähegi süveneda sellesse, mida nad ise mulle vastu saaksid anda. Sellisele hooramisele teen ma praegu lõpu. Aga noh, tõenäoliselt on see jumalik mäng, mida ma ise ei valitse (sest ma ei valinud omale seda annet inimesi luuüdini mõista), kuigi ma siin üritan sellest teadlik olemisega kuidagi midagi mõjutada. Ütleme siis nii: iga järgmine inimene, kes tuleb mu ellu ainult selleks, et teda mõistetaks, teeb mulle vastuteene minu materiaalse kindlustatuse nimel. Ma ei küsi juba pikka aega rohkemat kui seda, mis mul vaja on. Ja mina ka, nagu iga teine inimene, tahan OMA KODU, RAHA TOIDU JA VABADUSE JAOKS. Mina unistan ka sellest, et ma ei peaks enam kellelegi ees oma olemasolemise pärast VÕLGU OLEMA. Persse, ma olen inimkonna kingitus, nahui ma neid sente siin korjama pean?
Varastada kellegi teise taarat, et omale tampoone osta. Never again.
See kõik, mis minuga praegu toimub, et eelhäälestus Tallinna jaoks. Ma lähen Tallinna metafüüsikuks, sest olen pannud tähele, milline puudujääk seal sellest on. See on best bisnesplan, mis üldse olla saab ja see allub majandusloogikale: jälgi turgu, et pakkuda midagi, mille järgi tarbijal nõudlus on. Antropoloogia in action.
Plus mul on väga terav silm. Vähe haaval teen tööd selle julguse nimel, et saaksin end selgeksnägijaks nimetada. Aga viimasel ajal on eriti palju jälle kokkupuudet olnud sellega, et mu funktsioon siin elus on päris palju seotud tasakaalu hoidmise õppimisega, mitte ainult inimese X pärast, vaid maailma duaalsuste vahel liikumisel. REAALSELT: ma olen kahe naise sõbranna, keda ühendab sama mees; ma olen see naine, kes ühendab kahte meest; ma elan linna ja maa vahepeal; ma esindan alternatiivkultuuri peakultuuris ja vastupidi; ma olen mehelik naine, kellel on alati naiselikud mehed jne. Nii tihti olen ma selles rollis, kus vastaspoolte kumbki liige ütleb mulle: ära talle räägi. Türa see käib nii pinda juba. Järgmine kord keegi veel nii ütleb, mõtlen praegu vihaga, et ütlen: maksa kinni. KUI SA MU FUCKING USALDUSES KAHTLED, SIIS MAKSA MIND KINNI, LITS! Ja meil mõlemil hakkab parem, mina olen muidugi boonuses. Aga mis iganes sind end paremini tundma paneb, eks.
jumal küll
Sittusin end täis ikka eile ja mõtted jäid poolikuks. Romantik, nagu ma olen, jäin ikka oma primaadipsühholoogiasse (hirm) kinni ja hõljusin mingis ülesäritatud soovunelmas. Täna on kohe teised tuuled ja kaardid puhunud. Üks olulisemaid ja läbivamaid asju õhumärkide puhul on, et nendega suheldes tuleb ära õppida lahti lasmist. Õhku ei ole võimalik kuhugi kinni toppida, ta on niikuinii igal pool kogu aeg. Ja minu kui tule puhul saab öelda, et tema kontrollib mind rohkem kui mina teda. Kuigi ma ei ole ikka veel sünoptikast päris hästi aru saanud, et kas õhk liigub pigem sooja suunas kui sellest eemale? Kui on väga kuum, siis on õhupuudus, kui on vähe õhku, siis ei põle tuli. Niiet üks eesmärk on kindlasti TASAKAAL. Peenenergeetilisel tasandil. Sest mida tõukad läheb ju käima vastavalt sellele, millisel määral seda mõjutada.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.
Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.
Ma loen püha kolmainsuseks südant, mõistust ja keha. See on ka ajas muundunud. Enne oli vist süda, vaim ja hing, aga mulle tundub süda ja mõistus kokku ongi hing, sest kummagi seiskumisel ei ole meil enam inimlikku teostusvõimet ehk keha muutub kasutuks - hing ei saa selles enam tegutseda. Ent ta saab väljaspool inimpiire tegutseda küll, ja seda nimetatakse surmajärgseks eluks. Kui kehal on midagi viga, siis on see mõistuse ja südame, ehk hinge abil palju kergemini lahendatav, kui südame või mõistuse rikki minemisel. Mulle tundub, et inimesed ei saa aru sellest, et nad on oma füüsilise maailma uskumisega liiga kaugele läinud. See on samamoodi nagu inimene, kes on haigeks jäänud ja ei saa aru, et tema häda taga on vale mõtlemine. Seda mõtet ei kinnita ainult üksnes Luule ja Gunnar, aga mu enda kogemus mu enda kehast. Kui asjad hakkavad putsi minema, siis ESIMESE asjana tuleb hakata iseendast mõtlemisega tegelema.
On mitut sorti inimesi, kui me räägime jumalaksolemisest. On need, kes teavad, et nad on jumal; need, kes arvavad, et nad ei ole jumal; need, kes arvavad, et nad on jumala mõju all; need, kes ei usu, et jumal on olemas. Ma mõtlen, et kui jumalat vähegi aktsepteerida, siis on võimalik areneda sinnamaale, kus tajutakse jumalaga üksolemist läbi tunnistamise, et jumala olemus iseenda sees ongi jumalaks olemine. See on täielik hingeline võim. Aint, et ma ei tea veel, kas sellise tõe teadvustamine nõuab eriliselt suurt (vaimu?)jõudu või ..mis vabandus inimkonnal on, et nad iseendaga jumalikult ei käitu? Noh, eks ma oma eksimistegi pealt saan aru, mis valesti võib minna.
Kõige tüüpilisem ja tüütum on ikka see kompensatsioonimehanism. Pole armastust olnud vajalikul ajal, siis hakatakse ahnitsema, kui vähegi kuskil midagi liikuma hakkab. See on nagu koer, kes on terve elu õues olnud ja kui magamistuppa lastakse, siis on erutusest hing kinni niiet vaata, et südarit ei saa (vt eelmine viide paanikahoole). Aga et armastus on nii massiivne energia, siis selle liikumised on sujuvad (kuigi see ei välista kiirust) nagu ülejäänud loodusnähtustel. Kui selgest taevast sadama hakkab, hakkan ma naerma ja mõtlen, et jumalik sekkumine. Üldse on tore jumala peale mõelda, siis mõtleb jumal sinust ka. Lihtne.
Ei ole nii et on jumalikud asjad (nagu seks näiteks, sest see on nii mõnna) ja mittejumalikud asjad. See, kuidas inimene jumalasse suhtub näitab kui kaugele inimene on iseendast läinud. Ja ma juba andsin hinnangu ära, et kaugele. Minu põhivärk kaugenemise osas käis ümber seksi, sest minu kogemuses on füüsiline lähedus alati kõige otsesem, sest materiaalsem, tõestus armastusest. Sest ma olen ka selle elu liige ja ma usun ainult siis, kui ma katsuda saan. Katsumisest tuleb väga palju infot ja üldsegi on sõna siuke nõrk asi, aga noh, paremate võimaluste puudumisel ajab asja ära. Jumal on seks, aga jumal on ka mu voodidisain ja madratsi vedrud. Nii kui fokusseerid, kohe on jumal ka platsis. Sellise arusaamiseni jõutakse tihti narkootikumidega. Ma pole ammu midagi teinud, aga ikka töötab.
Eelnevat teooriat kinnitab ka budistlik arusaam sellest, et kui inimene, kes ei tea budismist midagi vaatab puud, siis on see puu, kui ta uurib budismi, siis see pole enam lihtsalt puu, aga kui ta on budismist aru saanud, siis on puu jälle puu. Ja misasi see intelligentsus on? Midaignes värk, sellest üksi ei piisa, nagu ei piisa ka ühest puust, et oleks mets.
Tuleb endale lihtsaid asju meelde tuletada päris tihti. Ei usu, et elu on tegelt väga keeruline, seal on lihtsalt väga palju lihtsaid asju, mida vaheldumisi meeles hoida. Nii kui midagi liiga palju oma peas hoida, lähevad teised väiksed asjad meelest ära ja see on värk, mida ei tohiks lasta juhtuda. Näiteks mul on kiim kuhugi vabsee ära kadunud. Aga see ongi energia kokkuhoid. On tähtsamaidki asju, kui öösiti ona panna. Tuli täna õhtul siuke mõte hoopis, et vaataks, kuidas need uued ja vanad luuletused omavahel läbi saavad ja mine putsi, neist kõigist läbiproovituist käsikirjadest tuli praegu lausa eepiline luulekogu! Juhuslikult leiutasin ka sõna SEKSISTENTSIALISM, mis võtab epohhi täiuslikult kokku. Ütlesin ju, et subtiitrid jooksevad. Ja nüüd ma ütlen, et vähem kammi, rohkem juukseid, dumat nada ne prõgat fedja. Kell on jälle kolm öösel ja need siin on viimased päevad sellest täiusliku öise režiimiga elust, kus võib poole päevani unenägusid vahtida. Vaadakem siis viimased. Soovilooks on best of inner peace.
neljapäev, 25. august 2016
endelised märgid, reaalne maagia mitte maagiline realism
Ma ei tea, kui palju ja mis seostes olen ma kirjutanud oma "paranormaalsetest" (para viitaks justkui paranoilisusele, normaalsusega on üldse putsis) kogemustest, aga viimaste nädalate tajud on sundinud mind neid läbielamisi kokku koondama. Üks põhjus on kindlasti selles, et on lõppenud üks suure laenguga suhtepööris ning tõsiasi, et ma olen taastanud energeetilise sideme oma esivanematega. Saan vaadata üle õla ja öelda: oli ikka hull aeg. Aga ilmselt hullemaks läheb.
Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine.
2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.
Unenägu, mida ma nägin paar kuud tagasi, kui pikemalt Tartus viibisin: ma olin Riia tn viadukti all, ja teadsin, et olen abielus. Mu mehe nimi oli Mihhail. Võtsin seda uudist väga iseenesestmõistetavana, aga olin veidi jahmunud, et ma teda kätte ei saanud. Nägin teda unenägija perspektiivist vaatlejana, eemaolevalt stseenilt - ta liikus kaadri vasakule poole suhteliselt ükskõikselt. Ma arvasin, et ta on venelane. Ja ta oli minust kõvasti vanem, tumedate juuste ja kõhukesega. Tahtsin õudsalt teda suudelda ja kallistada, aga ei küündinud temani. Minu meelest kandsin ma ise pintsakut, olin selline, nagu ma end õppejõuna ettekujutan. Üles tõustes sain aru, et see on üks neist unenägudest, mis söövitab, selles oli väga suur äratundmine.
2013 detsembris jõulude paiku, kui ma jälle vanematega ei suhelnud, olin Tallinnas just alustanud Armastusloo kirjutamist, mida tegin erinevate sõprade kodudest kodudesse liikumise vahepeal. Esimesed leheküljed tulid Kalamajas, aga kui ma Pääskülas üksi tuppa jäin ja faili avasin, juba töösse süvenesin ja loos sees olin, kuulsin ma keset haudvaikust mingit sosinat. See kõlas justkui kolm väikest poissi küsival häälel. Aga sellel häälel oli mingi teistsugune aegruum, sest see kõlas nii kiirelt, et ma ei saanud esiti arugi, mida ma just kuulnud olin. Mõtlesin sekundi ja jõudis kohale: "Kas sa kuuled meid?"Vastasin jah. Need said olla ainult inglid, sest midagi ohustavat selles kõiges ei olnud.
Viimastel päevadel olen oma peas enne uinumist koos sama inimesega, kellest hommikuti enne ärkamist und näen. Täna ärkasime koos enne minu ärkamist, sest keha saab aru, kui akud on laetud, teineteise embuses ja suudlesime. Veel oleme koos muidki asju teinud, nagu poleks aega, mil me teineteist ei teadnud. Kõige traditsioonilisem on muidugi ikka see, et vahetult peale meie reaalset kohtumist nägin mitu päeva unes, et Sääsel on uued maja ehitatud, milles ma oma kohta valinud olen. Lihtne allegooria koju jõudmisest küsimusega, mida seal peale hakata, mis positsioon võtta. See kõik on oma süsteemilt tuttav Miikaeli looga. Et ju oli üks tema eesmärke ka sisse tallata rada, kust kaudu kõik edaspidi käima hakkab. Ja muidugi ka täielik vajaduse kaotamine olla kuskil mujal kui siin ka praegu, veelgi kontsentreeritumalt.
Selle sama inimesega on veel seletamatu tõsiasi, et kuigi me teame aastaid, oleme nende aastate jooksul üksikuid kordi kokku puutunud (kui vähe loeb kvantiteet kvaliteedi kõrval!!), siis on olnud mul korduvalt, jällegi nagu väljastpoolt mind, olnud mingi meeldetuletus temast. Viimane kõige eredam selline oli.. hmm, umbes samal ajal kui see abielu-unenägu, kui sõitsin öösel isaga Tartust Tamsallu. Keegi nagu viskas tema nime mu pähe. Võtsin selle vastu kui info, mida töötlema hakata, ning mõtlesin ta peale. Mul on selline komme, et kui keegi on mu sfääris sees, siis ma töötlen kogu iseenda levitatud info läbi tema silmade. See on mingi enesekriitiline kategooria, mida esineb mu arusaamistmööda ainult äärmise emotsionaalse analüüsivõime juures. Vist mingi naiselik tehnika, ma ei tea, kes seda peale minu ja E. üldse teevad. Aga et seda mõtet üldse temast on tekkinud, paneb mind kahtlema selles, kas see on minu kontrolli all või saan ma kuidagi kelleltki juhiseid, mis inimestega ma tegelema peaksin. Ma aktsepteerin seda juhatust - just siin samas mõni aeg tagasi tunnistasin, et suudan alluda, ja nüüd hakataksegi mind juhatama? Eks intertsist ikka mingi tõrge on, aga ise ma juba lubasin (hea tüdruk olla?). Nüüd hõõrub mind tohutu uudisimu väga mitmes aspektis.
Ma tunnen, et mu juhataja ei ole halb - ta on kindlasti usaldusväärne. Ta on keegi vana, ja selle inimese X puhul, kellega praegu tegu on, kahtlustan, et minu tema juurde juhataja võib olla keegi tema suguvõsast. Sest kui ma oleksin tasse niisama armunud, mida ma vahepeal ka olin (ja see tähendab idiootsuste korda saatmist), oleks see asi sinnapaika jäänud ja mingi fopaaga lõppenud nii et sellelt poleks tagasiteed. Aga mu segipanemised on lihtsalt aega venitanud ja jumala eest, me kõik teame, et see venib igas suunas sitaks palju. Selline kahtlus võib olla, a: tõsi, b: väljamõeldis või c: suutmatus oma õnne uskuda. Aga et mind väga huvitab mu uus allumise teooria, mängin ma edasi just selle mõttega.
Oletame, et keegi tõesti suunab mind tema poole. Oletame, et ma kujutan ette, kes see olla võiks. Edasi - mis eesmärgil mind suunatakse? Romantikainglid on väga aktiivsed praegu. See kaart ise ilmutab end, iga kord kui ma paki kätte võtan. Sama asja on mul olnud ennegi, et ükskõik mida ma ka küsida võin, juba vastatakse millegagi kaartide üksteisest eemaldumise kaudu, mis iga kord kordub; näidatakse, millel on kindel fookus, mida ma ise ehk tähele ei taha panna. See seletab vastastikkust sügavat sümpaatiat, ent just see ongi kõige võimsam võti, mida ma ei tea, kuhu toppida. Mingi osa minus tahab alateadlikult end järjekordse kinnijäämisarmumise eest kaitsta (sest kõigil meie kogemustel on suurem mõju, kui me intellektuaalselt või emotsionaalselt hoomata suudaksime) - ja kuigi see osa on üsna väike, lahendan seda passiivselt mõistusega kogu aeg (ning emotsionaalne osa minust lihtsalt rahuldab teda kogu hingest) ning seegi võtab energiat.. mida mul niikuinii kuhugi suunata ei ole. Fakk. Ikka see sama teema. Kas tuleb kunagi aeg, mil ma olen täielikult rakendatud, ilma raiskamiseta?
Ma ei jõua ära oodata. Kuigi ma olen täiesti rahulik, ausõna.
Armastusega on lihtsalt see lugu, et kui - ükskõik mida - väga tahta, ja see kätte jõuab, siis hakatakse kartma. Ah, mis mina nüüd - ja see on täpselt selline häbelikkuse tunne, ma ei teadnuki, et mus üldse olemas on, Aga mida ma ometi kardan? On tõesti surm mulle mugavam olnud kui armastus, vaid seetõttu, et seda rohkem mu ümber olnud kui armastuse tunnet? Mugavus tapab, eriti just siis.
Suurepärased koostisosad paanikahäireteks muide: olla nii õnnelik, et kardad ära surra. Liiga palju MDMAd all over again.
kolmapäev, 24. august 2016
mõtteid abielust
no-one else can make me feel
the colours that you bring
stay with me while we grow old
and we will live
each day in springtime
Minu jaoks pole kohale jõudnud armastuse institutsionialiseerimise kalk reaalsus. Ma saan aru, et see on olemas; et võib-olla sellepärast abiellumine vajalikuks saigi, et olla kergemini organiseeritud välismaailma poolt, aga see ei välista armastuse võimalikkust. Isegi keskajal joppas ja valitsejate poolt orgunnitud abielud järeltulijatele õitsesid romantikaks. Ja samas on meil moes olnud abielluda abiellumise pärast, kuigi juba on koos oldud aastaid ja lapsed ja särgid-värgid. Kui tahad asja nõrgalt näha, siis saab alati. Aga ma ei kavatse siin mingist joppamisest või allahindlusest hakata rääkima.
Viimasel ajal tabavad mind mingid letargia laineid. Sellised, kus ma vanasti veetsin päevi, nädalaid, isegi kuid. Aga nüüd on asi justkui kontrolli all, kuigi ma ei tea kunagi, millal see peale tuleb. Ent mul on aimdus, miks need tekivad. Ja mul ei ole üldse lihtne endale seda tunnistada. Muusika, mida ma aastaid kogunud olen, on suuremas osas oma maitse kaotanud. Toit, mida ma aastaid söönud olen, ei ole enam sama väärtusega. Mul pole enam kuhugi põgeneda, sest ma saan tegelikkusega hakkama. Ma pole enam nii kummastunud, kuivõrd olen lõbustatud. Mul pea puudub otsene vajadus suhtlust vältida, sest ma tean, et kui ma oskan kuulata, ei saa ma naljalt mööda panna. Ma olen justkui valmis, aga milleks?
Olen terve elu tegelenud iseendaks saamisega ja nüüd olen ma selle saavutanud. Olen end kuhugi välja kirjutanud, teadsin ju, et see juhtub. Vaatasin eile filmi, kus üks abielu oli laiali valgunud, naine ilmus ootamatult teisest maailma otsast mehe juurde ja ütles, et tahab lahutust, et teisega abielluda ning nad peaksid otsustama, mis põhjusel seaduse silmis lahku minnakse. Nad ei olnud juba ammu teineteise omad, kuigi see riigile nii paistis. Mehel oli uus pruut, kes sai aru, et naine ajab naerulnäol suust sitta välja, mille väljatulles vastas naine pruudile uhkelt: ma ei ole jah veel selle teisega kihlatud, aga me töötame koos ja ta teab mu nime, kuidas ta saakski abielunaisega kohtingule minna (mis sa arvad, mida me esimesena teha võiksime?) - kui head asjad iseenesest ei juhtu, siis pean ma need välja mõtlema, ja just seda ma teengi. Ta tõstab kergendatult pokaali ja joob. See stseen on nagu mu hingest välja lõigatud.
Me ei esine kunagi kellelegi peale iseenda, miks fucking mitte teha sellest a show to remember? Sellepärast ma ei ole hingelt eestlane ka, et minus ei ole seda ah, nii on kogu aeg olnud, mine putsi, kes seda muutma peaks siis - seda üksindust, hüljatust, ilmajäetust, kui mitte sisemine usk ja unistamine paremast, kui see, mis kogu aeg juhtub ja juhtub ja juhtub. Järelikult on sellel mingi mõte, millest aru pole saadud. Mustritest peab läbi häkkima, nende korduvust peab mõtestama selleks, et neid muuta. Niivõrd kui meie teeme vigu, teevad vead ka meid, kui me pole olnud piisavalt põhjalikud. Ja jumala eest, ma olen armastanud, tõesti olen, aga ma olen kasutanud seda iseendast kadumiseks, sest seda tõeliselt armumine ju on: ennastunustav letargia. A ma kipun end ka muude tegevuste juures unustama, olukordadesse uppuma, sest kui ma olen lummatud, siis täielikult. Aga nüüd! Ma suudan sellest välja tulla, teiste inimeste pärast!, isegi kui ma ei taha, aga ma saan. Magic.
Näiteks üks põhjus, miks ma tahan abielus olla, on fantaasia - ja see on ülilapsik, aga ikkagi - et ma saaks lõpuks ometi öelda neile jäletistele, kes tänaval käperdama tulevad, et "mine munni, mu mees annab sulle peksa!" - sest ma tahan kuuluda kellelegi, kes suudab mind hoida sellena, kes ma olen. Milleks raisata oma jumalannalikkust ainult iseendale, jagada seda inimestega, kes ei näe aupaiste sees inimest, vaid nõuavad tähelepanu, mida nad iseendale pakkuda ei suuda? Ei.
Ja juba see, et mul on seksuaalsus, nõuab kedagi, kellega seda jagada. Ma tahan kõiki neid seitset erinevat orgasmi tundma õppida, mis mu kehas peidus on, ja see tähendab pühendumust. Miks ma peaksin laskma kedagi oma püha koda avastada, kui ta nahhui tõmbab? Ei.
Ma tahan, et mu kehakarvade eemaldamine oleks põhjus olla tema naudinguks, mitte meeleheide lootuses lähedusele. Kõik need naiseks olemise rituaalid on palved tseremoniaalsele intiimsusele, aga kui ma neid elu lõpuni ise vaatama ja tundma pean, siis ei ole neil mõtet. Seda tean ma juba väga hästi, et ilul ei ole üksinduses mõtet.
Ma tahan kedagi austada, kuulata ja imetleda, kui inimest, kes teab, kes ta on ja ei ole, sest ta on nii sitas kui troonil tema ise. Ja parim asi, mida ma tema heaks teha saan, on olla kogu selle aja tema kõrval isegi siis, kui me ei näe.
the colours that you bring
stay with me while we grow old
and we will live
each day in springtime
Minu jaoks pole kohale jõudnud armastuse institutsionialiseerimise kalk reaalsus. Ma saan aru, et see on olemas; et võib-olla sellepärast abiellumine vajalikuks saigi, et olla kergemini organiseeritud välismaailma poolt, aga see ei välista armastuse võimalikkust. Isegi keskajal joppas ja valitsejate poolt orgunnitud abielud järeltulijatele õitsesid romantikaks. Ja samas on meil moes olnud abielluda abiellumise pärast, kuigi juba on koos oldud aastaid ja lapsed ja särgid-värgid. Kui tahad asja nõrgalt näha, siis saab alati. Aga ma ei kavatse siin mingist joppamisest või allahindlusest hakata rääkima.
Viimasel ajal tabavad mind mingid letargia laineid. Sellised, kus ma vanasti veetsin päevi, nädalaid, isegi kuid. Aga nüüd on asi justkui kontrolli all, kuigi ma ei tea kunagi, millal see peale tuleb. Ent mul on aimdus, miks need tekivad. Ja mul ei ole üldse lihtne endale seda tunnistada. Muusika, mida ma aastaid kogunud olen, on suuremas osas oma maitse kaotanud. Toit, mida ma aastaid söönud olen, ei ole enam sama väärtusega. Mul pole enam kuhugi põgeneda, sest ma saan tegelikkusega hakkama. Ma pole enam nii kummastunud, kuivõrd olen lõbustatud. Mul pea puudub otsene vajadus suhtlust vältida, sest ma tean, et kui ma oskan kuulata, ei saa ma naljalt mööda panna. Ma olen justkui valmis, aga milleks?
Olen terve elu tegelenud iseendaks saamisega ja nüüd olen ma selle saavutanud. Olen end kuhugi välja kirjutanud, teadsin ju, et see juhtub. Vaatasin eile filmi, kus üks abielu oli laiali valgunud, naine ilmus ootamatult teisest maailma otsast mehe juurde ja ütles, et tahab lahutust, et teisega abielluda ning nad peaksid otsustama, mis põhjusel seaduse silmis lahku minnakse. Nad ei olnud juba ammu teineteise omad, kuigi see riigile nii paistis. Mehel oli uus pruut, kes sai aru, et naine ajab naerulnäol suust sitta välja, mille väljatulles vastas naine pruudile uhkelt: ma ei ole jah veel selle teisega kihlatud, aga me töötame koos ja ta teab mu nime, kuidas ta saakski abielunaisega kohtingule minna (mis sa arvad, mida me esimesena teha võiksime?) - kui head asjad iseenesest ei juhtu, siis pean ma need välja mõtlema, ja just seda ma teengi. Ta tõstab kergendatult pokaali ja joob. See stseen on nagu mu hingest välja lõigatud.
Me ei esine kunagi kellelegi peale iseenda, miks fucking mitte teha sellest a show to remember? Sellepärast ma ei ole hingelt eestlane ka, et minus ei ole seda ah, nii on kogu aeg olnud, mine putsi, kes seda muutma peaks siis - seda üksindust, hüljatust, ilmajäetust, kui mitte sisemine usk ja unistamine paremast, kui see, mis kogu aeg juhtub ja juhtub ja juhtub. Järelikult on sellel mingi mõte, millest aru pole saadud. Mustritest peab läbi häkkima, nende korduvust peab mõtestama selleks, et neid muuta. Niivõrd kui meie teeme vigu, teevad vead ka meid, kui me pole olnud piisavalt põhjalikud. Ja jumala eest, ma olen armastanud, tõesti olen, aga ma olen kasutanud seda iseendast kadumiseks, sest seda tõeliselt armumine ju on: ennastunustav letargia. A ma kipun end ka muude tegevuste juures unustama, olukordadesse uppuma, sest kui ma olen lummatud, siis täielikult. Aga nüüd! Ma suudan sellest välja tulla, teiste inimeste pärast!, isegi kui ma ei taha, aga ma saan. Magic.
Näiteks üks põhjus, miks ma tahan abielus olla, on fantaasia - ja see on ülilapsik, aga ikkagi - et ma saaks lõpuks ometi öelda neile jäletistele, kes tänaval käperdama tulevad, et "mine munni, mu mees annab sulle peksa!" - sest ma tahan kuuluda kellelegi, kes suudab mind hoida sellena, kes ma olen. Milleks raisata oma jumalannalikkust ainult iseendale, jagada seda inimestega, kes ei näe aupaiste sees inimest, vaid nõuavad tähelepanu, mida nad iseendale pakkuda ei suuda? Ei.
Ja juba see, et mul on seksuaalsus, nõuab kedagi, kellega seda jagada. Ma tahan kõiki neid seitset erinevat orgasmi tundma õppida, mis mu kehas peidus on, ja see tähendab pühendumust. Miks ma peaksin laskma kedagi oma püha koda avastada, kui ta nahhui tõmbab? Ei.
Ma tahan, et mu kehakarvade eemaldamine oleks põhjus olla tema naudinguks, mitte meeleheide lootuses lähedusele. Kõik need naiseks olemise rituaalid on palved tseremoniaalsele intiimsusele, aga kui ma neid elu lõpuni ise vaatama ja tundma pean, siis ei ole neil mõtet. Seda tean ma juba väga hästi, et ilul ei ole üksinduses mõtet.
Ma tahan kedagi austada, kuulata ja imetleda, kui inimest, kes teab, kes ta on ja ei ole, sest ta on nii sitas kui troonil tema ise. Ja parim asi, mida ma tema heaks teha saan, on olla kogu selle aja tema kõrval isegi siis, kui me ei näe.
esmaspäev, 22. august 2016
tunnen, järelikult tean?
On ikka veel tundmusi, mida ma endale lõpuni tunnistada pole saanud ning mille kohta ma ei tea, kas on tõesed või mitte. Tundmuste suhtes valitseb ratsionaliseerimirõhk, ja kuigi ma tean, et välismaailmas on see läbivalt soovituslik joon, siis mina ise peaksin ju ometi olema nii tugev, et usaldada seda, mida ütleb mu seletamatu sisetunne. Aga kas ta on ikkagi adekvaatne või liialt mõjutatud, kui mitte välismaailmast, siis oma eelnevast elukogemusest?
Kui ronida üle tõsiasjast, et olenemata kõigist vastuarmastuste puudumistest olen ma suutnud endal siiski lubada olla armunud, näen ma ikkagi iseenda lootusetust. Tunnistada endale asju, mida ma ei julge ega tea, olla olukordades, mida ma pole kogenud - see kõik on haavatavus, mis muidu päevavalgele pole tulla saanud, kui poleks inimest, kes seda välja toob. Iseennast ei saa täielikult tundma saada ainult iseendaga lähedane olles. Sõbrannad on sõbrannad, nad vaatavad üksteist tugeva naise pilguga, aga kuidas näeb võõras mees.. juhtub midagi muud.
Aga sellest suu ammuli vahtimisest oligi mul kõrini.
Inimesed on kompositsioonid, mis end ise loovad - ja järelikult vastavalt vajadusele. Suhted on alati orgaanilised, isegi, kui need koosnevad sünteetikast. Iseennast lahti tõlkides avastada, et kõik ei ole üldse nii nagu ma iseennast iseendale ette olen kujutanud.
Kui ronida üle tõsiasjast, et olenemata kõigist vastuarmastuste puudumistest olen ma suutnud endal siiski lubada olla armunud, näen ma ikkagi iseenda lootusetust. Tunnistada endale asju, mida ma ei julge ega tea, olla olukordades, mida ma pole kogenud - see kõik on haavatavus, mis muidu päevavalgele pole tulla saanud, kui poleks inimest, kes seda välja toob. Iseennast ei saa täielikult tundma saada ainult iseendaga lähedane olles. Sõbrannad on sõbrannad, nad vaatavad üksteist tugeva naise pilguga, aga kuidas näeb võõras mees.. juhtub midagi muud.
Aga sellest suu ammuli vahtimisest oligi mul kõrini.
Inimesed on kompositsioonid, mis end ise loovad - ja järelikult vastavalt vajadusele. Suhted on alati orgaanilised, isegi, kui need koosnevad sünteetikast. Iseennast lahti tõlkides avastada, et kõik ei ole üldse nii nagu ma iseennast iseendale ette olen kujutanud.
reede, 19. august 2016
Nüüd ma ehmatasin küll ära. Pauk tuleb alati sealt, kust oodatagi ei oska.
Okei, ma nägin väiksena kogu aeg unes, et saan oma varastatud ratta tagasi. Ma jätsin ta üks kord maja ette ööseks lukustamata. Oi seda hingepiina, mis hommikul oli, kui mul ärgates see meelde tuli. Ja ratast ei olnudki enam maja ees! See oli suurim varandus üldse, ja keegi varastas selle ära. Olin väga kurb, iseendas täielikult pettunud, aga siis ma hakkasin unistama, et saan selle tagasi. Nägin kogu aeg unes, et ma leidsin ta üles. Aga mis on une nägemine, unistamine? Puhas kanaldumine ainult. Energia suundumine sellesse, mille ümber mõtted käivad. Mõnikord võib neisse mõtteisse kogemata ära uppuda, kuigi see kõik pidanuks olema vaid mäng..
Ühel päeval veereski mu ratas hoovi sisse. Mingi kohalik joodik oli selle kohalikule Varonjale maha müünud. See tüdruk, kes sellega sõitis, oli minust aasta vanem ja ta nimi oli Aljona. Mu isa ostis tema isalt mu ratta tagasi. Fucking wishful thinking või mis?
Nii. Pärast seda maikuist kammi, kui ema hakkas ravi saama, olid jäänud vaid viimased karikapiisad mu M.-i saagas. Ei mõelnud enam iga päev ta peale. Sain juba üsna selgelt aru, et selle inimese näol on tegu depressiooni kaasnähtusega. Olin meie kohtumise hetkel oma šamanistliku avastamisretke õitsengul, mis tähendab, et absoluutselt kõik kanalid olid lahti. See äratundmine salvestus sügavamale, kui ma kontrollida sain. Mitte keegi ei ole selles süüdi. Asi on lihtsalt selles, et mu elus käivad asjad teistmoodi. Seetõttu oli ta selle raske depressiooni jooksul mingi aeg ainuke tähistaja, millel mingi väärtus oli. Ja see ei ole tegelikult emotsionaalne väärtus, saan sellest nüüd aru, vaid see oli ainuke majakas, millest ma siis aru sain. Selline kadunud olemine, kaotatus ülejäänud maailmast on sensitiivsete võimete lävepakk - taoline muster kordub väga paljudes kultuurides. On surm, ja on mingi majakas. Surm on reaalne, majakas illusoorne nagu miraaž kõrbes. Ja kui me saame veel seda miraaži Miikaeliks, PÄÄSTJA PEAINGLIKS nimetada, siis no putsi vähe ma ei ela muinasjutus. Raske on mitte tuhkatriinu olla.
Ühesõnaga - kui kevadel veel need Miikaeli unenäod käisid, kus ma temaga kokku sain, me rääkisime pikalt ja põhjalikult just neist asjust, millest ma temaga rääkida oleksin tahtnud. Ta küsis mult tõsimeeli asju, mida ma endalt ise küsida ei osanud, nagu mida ma siis üldse elult tahan; öeldes, et mind on väga raske mõista, kui ma niimoodi käitun nagu ma käitun. Nii vähesed inimesed suudavad mind mõista, nii vähesed jõuavad järge pidada. Ta tahtis, aga tal lihtsalt ei jatkunud jaksu. Sest ma ei suutnud piisavalt tagasi anda. It was not ment to be. Ta ei saanud olla midagi muud kui majakas, sest meie elude mustrid on nii erinevad, kuigi nende materjal või värv üksteist puutusid. Ma tean, et oli korduvalt neid hetki, mil tahtsime mõlemad, et see oleks midagi enamat. Me tahtsime sama asja, aga see ei olnud määratud. Pidevad konfliktid kulutasid viimsegi lootuse, kuigi kuumus ei kao meie vahelt kunagi. Sest värv ja materjal puutuvad.
Ilmselt seetõtt saan ma teda ka autopiloodil sisse lülitada - oma teadvusse. Ta on üks väljakujunenud lüliti. Oma välismaa naisukesega kolisid nad juba talvel unenäos mu reaalse tegelikkuse territooriumile. Ma ei teinud neist välja, ja ma olen seda öeldes päris aus. Kohkusin küll, aga mõtlesin, et lähen neist mööda ja panen ikka selle pesu kuivama õue. Miraaž oli kahtlaseks muutunud. Päris viimane unenägu, mis mul nüüd oli - ma ei pööranud eriti enam tähelepanugi viimastele koos temaga, sest teadsin, et olin järelikult oma uudishimulikkusega eelmisel õhtul selle unenäokülastuse ära teeninud. Aga see päris viimane oli siin meie garaažis. Majja, kus ma praegu elan sisse pole ta kunagi tulnud. Olime seal garaažis kahekesi, ma vist soigusin midagi arusaamatusest jälle ja ta täiega üritas tuju üleval hoida, aga ma küsisin siis: kas sa oled nüüd abielus - ta vaatas mulle otsa, täpselt nagu ta vaatab, ei hakka kohe rääkima, vaid seisab selles ühises kontaktväljas mu silmadest läbi vaadates, ja ütleb selge, otsustatud, lõpetatud jahhi. Midagi rohkemat mul väga sellest unenäost meelde ei jäänud, sest ma järgmisel päeval ei mõelnud sellele piisavalt, ma ise ka tüdinud sellest metaelust inimesega, kellega ma reaalselt peaaegu kokku ei puutugi.
Ükspäev skrollin seda instagrami siis ja näen, et kellegi pulmadest on pilt tehtud. Meil on palju ühiseid tuttavaid, eesti ju. Paljugi mis mingilt kaugelt pildilt oletada võib. Täna öösel siis, TÄISKUUL LOOMULIKULT, käis igavusest (pane tähele, jälle!) peast läbi seda tšekkida, et ei tea mis.. Ja ongi nende abiellumise pilt.
Ega ma teadsin, et kihlatud, ja kursis, et kes kus on - ma ei teagi, miks. Massohismist ilmselgelt, sest ma olen enamuse ajast debiil olnud, kes ei oska oma energiat kuhugi mõistlikku kohta suunata. Sellel hetkel jooksid kõik paralleelreaalsused jälle kokku, aga õnneks kroontšakra kohale: ma pidin tunnistama, et ei ole kogu seda asja oma peas välja mõelnud. Praegu ma mõtlen, et täitsa putsis, kas ta siis käiski mul unes sama reaalselt kui ma teda kogesin? REAALSUSE PIIR ON NII HÕRE. Ma võin olla lihtsalt liiga hea fantaasiaga. Aga seda ma küll välja ei mõelnud, kui ma pärast seda jahmatust aknale suitsu läksin tegema. Meie koer, kes on ketis muidu, oli mu akna juurde tulnud. Minu teada pole võimalik, et ta kett nii kaugele ulatub. 13aastane koer ei tõmbaks end kéll kolm öösel ketist lahti. Ta vaatas mulle otsa ja läks oma kuudi poole, teisele poole maja.
Siit võib ka hakata igasuguseid asju välja mõtlema.
Mida vittu raisk.
Okei, ma nägin väiksena kogu aeg unes, et saan oma varastatud ratta tagasi. Ma jätsin ta üks kord maja ette ööseks lukustamata. Oi seda hingepiina, mis hommikul oli, kui mul ärgates see meelde tuli. Ja ratast ei olnudki enam maja ees! See oli suurim varandus üldse, ja keegi varastas selle ära. Olin väga kurb, iseendas täielikult pettunud, aga siis ma hakkasin unistama, et saan selle tagasi. Nägin kogu aeg unes, et ma leidsin ta üles. Aga mis on une nägemine, unistamine? Puhas kanaldumine ainult. Energia suundumine sellesse, mille ümber mõtted käivad. Mõnikord võib neisse mõtteisse kogemata ära uppuda, kuigi see kõik pidanuks olema vaid mäng..
Ühel päeval veereski mu ratas hoovi sisse. Mingi kohalik joodik oli selle kohalikule Varonjale maha müünud. See tüdruk, kes sellega sõitis, oli minust aasta vanem ja ta nimi oli Aljona. Mu isa ostis tema isalt mu ratta tagasi. Fucking wishful thinking või mis?
Nii. Pärast seda maikuist kammi, kui ema hakkas ravi saama, olid jäänud vaid viimased karikapiisad mu M.-i saagas. Ei mõelnud enam iga päev ta peale. Sain juba üsna selgelt aru, et selle inimese näol on tegu depressiooni kaasnähtusega. Olin meie kohtumise hetkel oma šamanistliku avastamisretke õitsengul, mis tähendab, et absoluutselt kõik kanalid olid lahti. See äratundmine salvestus sügavamale, kui ma kontrollida sain. Mitte keegi ei ole selles süüdi. Asi on lihtsalt selles, et mu elus käivad asjad teistmoodi. Seetõttu oli ta selle raske depressiooni jooksul mingi aeg ainuke tähistaja, millel mingi väärtus oli. Ja see ei ole tegelikult emotsionaalne väärtus, saan sellest nüüd aru, vaid see oli ainuke majakas, millest ma siis aru sain. Selline kadunud olemine, kaotatus ülejäänud maailmast on sensitiivsete võimete lävepakk - taoline muster kordub väga paljudes kultuurides. On surm, ja on mingi majakas. Surm on reaalne, majakas illusoorne nagu miraaž kõrbes. Ja kui me saame veel seda miraaži Miikaeliks, PÄÄSTJA PEAINGLIKS nimetada, siis no putsi vähe ma ei ela muinasjutus. Raske on mitte tuhkatriinu olla.
Ühesõnaga - kui kevadel veel need Miikaeli unenäod käisid, kus ma temaga kokku sain, me rääkisime pikalt ja põhjalikult just neist asjust, millest ma temaga rääkida oleksin tahtnud. Ta küsis mult tõsimeeli asju, mida ma endalt ise küsida ei osanud, nagu mida ma siis üldse elult tahan; öeldes, et mind on väga raske mõista, kui ma niimoodi käitun nagu ma käitun. Nii vähesed inimesed suudavad mind mõista, nii vähesed jõuavad järge pidada. Ta tahtis, aga tal lihtsalt ei jatkunud jaksu. Sest ma ei suutnud piisavalt tagasi anda. It was not ment to be. Ta ei saanud olla midagi muud kui majakas, sest meie elude mustrid on nii erinevad, kuigi nende materjal või värv üksteist puutusid. Ma tean, et oli korduvalt neid hetki, mil tahtsime mõlemad, et see oleks midagi enamat. Me tahtsime sama asja, aga see ei olnud määratud. Pidevad konfliktid kulutasid viimsegi lootuse, kuigi kuumus ei kao meie vahelt kunagi. Sest värv ja materjal puutuvad.
Ilmselt seetõtt saan ma teda ka autopiloodil sisse lülitada - oma teadvusse. Ta on üks väljakujunenud lüliti. Oma välismaa naisukesega kolisid nad juba talvel unenäos mu reaalse tegelikkuse territooriumile. Ma ei teinud neist välja, ja ma olen seda öeldes päris aus. Kohkusin küll, aga mõtlesin, et lähen neist mööda ja panen ikka selle pesu kuivama õue. Miraaž oli kahtlaseks muutunud. Päris viimane unenägu, mis mul nüüd oli - ma ei pööranud eriti enam tähelepanugi viimastele koos temaga, sest teadsin, et olin järelikult oma uudishimulikkusega eelmisel õhtul selle unenäokülastuse ära teeninud. Aga see päris viimane oli siin meie garaažis. Majja, kus ma praegu elan sisse pole ta kunagi tulnud. Olime seal garaažis kahekesi, ma vist soigusin midagi arusaamatusest jälle ja ta täiega üritas tuju üleval hoida, aga ma küsisin siis: kas sa oled nüüd abielus - ta vaatas mulle otsa, täpselt nagu ta vaatab, ei hakka kohe rääkima, vaid seisab selles ühises kontaktväljas mu silmadest läbi vaadates, ja ütleb selge, otsustatud, lõpetatud jahhi. Midagi rohkemat mul väga sellest unenäost meelde ei jäänud, sest ma järgmisel päeval ei mõelnud sellele piisavalt, ma ise ka tüdinud sellest metaelust inimesega, kellega ma reaalselt peaaegu kokku ei puutugi.
Ükspäev skrollin seda instagrami siis ja näen, et kellegi pulmadest on pilt tehtud. Meil on palju ühiseid tuttavaid, eesti ju. Paljugi mis mingilt kaugelt pildilt oletada võib. Täna öösel siis, TÄISKUUL LOOMULIKULT, käis igavusest (pane tähele, jälle!) peast läbi seda tšekkida, et ei tea mis.. Ja ongi nende abiellumise pilt.
Ega ma teadsin, et kihlatud, ja kursis, et kes kus on - ma ei teagi, miks. Massohismist ilmselgelt, sest ma olen enamuse ajast debiil olnud, kes ei oska oma energiat kuhugi mõistlikku kohta suunata. Sellel hetkel jooksid kõik paralleelreaalsused jälle kokku, aga õnneks kroontšakra kohale: ma pidin tunnistama, et ei ole kogu seda asja oma peas välja mõelnud. Praegu ma mõtlen, et täitsa putsis, kas ta siis käiski mul unes sama reaalselt kui ma teda kogesin? REAALSUSE PIIR ON NII HÕRE. Ma võin olla lihtsalt liiga hea fantaasiaga. Aga seda ma küll välja ei mõelnud, kui ma pärast seda jahmatust aknale suitsu läksin tegema. Meie koer, kes on ketis muidu, oli mu akna juurde tulnud. Minu teada pole võimalik, et ta kett nii kaugele ulatub. 13aastane koer ei tõmbaks end kéll kolm öösel ketist lahti. Ta vaatas mulle otsa ja läks oma kuudi poole, teisele poole maja.
Siit võib ka hakata igasuguseid asju välja mõtlema.
Mida vittu raisk.
kolmapäev, 17. august 2016
hope you see this through
Ma leidsin Tallinnast suure tüki kuuluvustunnet. Jalutasime vanalinnas ja unistasime koos! Armusin korraga kahte inimesse ja alles nüüd, tänu sellele, langeb armastus lõpuks loogilisse järjekorda. Kui ma muidu kolmnurka mingiks lohisevaks karmavõlaks pidasin, siis nüüd tuleb välja, et see võib ka olla mu vabastaja.
Ajastus on geniaalne, olin ju ometi igavusse suremas, ja seetõttu oligi õige moment uuesti sisse hüppamiseks. Sisseastumiseksamilgi sain vabalt rääkida: olen pinnale tõusnud ainult selleks, et uuesti sukelduda. Elusees pole nii teadlikult ujuma läinud, aga enne seda on kõik ka üks paras uppumisoht olnud. Elu on tegelt nagu vene tekno: sitaks lihtne ja täiega lööv. Tuleb ainult omandada mõned igavikulised teadmised, minu puhul lihtsalt väga suure ringiga. See pidi olema number kaheksale omane.
Aga et nüüd asjad nii suure ilu poole liiguvad, ei tohi ma endas minetada paljundamisvõimet läbi kirjutamise. Kuigi sõrmed on palju laisemad, ma lihtsalt istun ja naeratan, vajamata pea midagi. Väga hesselik, väga 17aastane, väga nagu sünniks uuesti. Ma ei tea, kust isegi kinni haarata, mõlemad neist on õhumärgid - puhuvad mulle tuult takka. Ent ma tosserdan vaikselt Tamsalus edasi. Esialgu. Vanaema käis just silmaoperatsioonil ja see naelutab mu plaanikohaselt paariks nädalaks kinni. AGA! Mul tuleb meelde, kui ma neile mõtlen, milline laps ma olin, ma saan aru, miks ma kogu aeg neil vanadel piltidel naeratasin. Mulle ongi omane olla armunud - ellu armunud. Ma pean elama täiega, ükskõik, mida tehes. Ja ilma õukonnata elamine ei ole mulle omane. Muidugi kaob mu tuli liigsete tuulte vahel ära, aga ma ei saaks elada ilma riskida kustuda. See on nii olnud päris algusest peale, ma isegi ei taha neisse detailidesse ega fantaasiatessegi (sest mis seal siis nii väga vahet ongi) laskuda. Olla luuüdini imetletud iseendaks olemise pärast on midagi, mille unustanud olin. Ja kuigi ma olen Lõvi, siis üks asi on ego, aga see sama kompliment, mida minule auavalduste tegemisega kinnitatakse, laieneb minu kaudu koheselt ümber kogu ülejäänud maailmale. Sest kui me kõik koos Sääsel elasime, siis olin ma alati kellegi tähelepanu keskpunktis. Ja ega mul polegi tegelt rohkemat kui üht vaja, aga see üks - alati peab olema! Ühest üheni - kui vahepeal on liiga palju ruumi, siis jään kohe eelmisse kinni. Sest iseenda jagamine on vajalik ja väga väga ilus, kui me suudame teineteisele kaasa elada, sisse elada, teineteist tunda. Armastusel ei ole mingeid piire. Ei pea olema nunn ega lits, et armastada. Isegi kui on mingi seks, siis see ei pea olema suurem asi kui miski muu. Kas enne oli see nii segadusttekitav seepärast, et miski muu ei kaalunud seda avastust üle? Ma ei saa siiamaani aru, mis oli, aga nüüd ma saan aru lihtsalt armastusest. Sellepärast, et ma ei ole kellegi oma ja keegi ei ole minu oma. Ma ei saa olla, ja samal ajal ma olen kellegi oma, sest ma olen kõigi oma. Ma olen armastus.
Ja ma mõtlen jälle, nagu ma iga kolimise juures juhtun mõtlema, et ma olen alati just seal, kus ma olema pean, kus mind kõige rohkem vaja on. Nüüd on aeg Tallinna käes, nüüd vajab mind Tallinn, sest mina vajan teda. Nad ootavad mind seal, nad on mind juba kingitustega meelitama hakanud. Slav imestab aastaid, kuidas ma seal Tartus, veel enam Tamsalus! vastu olen pidanud. Aga ma pidin siin olema, mind oli siia ka vaja.
Sain just äsja välja öeldud ja põhjalikult läbi tundnud, kuidas pole mõistust, mis mind endale allutaks, kuni ta ilmus Kaalude näol. Ise nimetab end veel Despoodiks. Mega hot. Vastupanu ei lase asjadel kunagi igavaks muutuda, olen lausa tänulik igasuguste opositsioonide eest, sest ainult tänu neile on koalitsioonidünaamika võimalik. Sest mitte kuskil ei ole kunagi mitte midgi muud kui tõusud ja mõõnad - ever. Ma armastan!
Väljas muudkui sajab ja sajab, pea on pilvedes. Nii palju on teha, asjad kuhjuvad üksteise otsa ja sisse, täituvad teineteisest, Homme tuleb sibulad üles võtta.
Ajastus on geniaalne, olin ju ometi igavusse suremas, ja seetõttu oligi õige moment uuesti sisse hüppamiseks. Sisseastumiseksamilgi sain vabalt rääkida: olen pinnale tõusnud ainult selleks, et uuesti sukelduda. Elusees pole nii teadlikult ujuma läinud, aga enne seda on kõik ka üks paras uppumisoht olnud. Elu on tegelt nagu vene tekno: sitaks lihtne ja täiega lööv. Tuleb ainult omandada mõned igavikulised teadmised, minu puhul lihtsalt väga suure ringiga. See pidi olema number kaheksale omane.
Aga et nüüd asjad nii suure ilu poole liiguvad, ei tohi ma endas minetada paljundamisvõimet läbi kirjutamise. Kuigi sõrmed on palju laisemad, ma lihtsalt istun ja naeratan, vajamata pea midagi. Väga hesselik, väga 17aastane, väga nagu sünniks uuesti. Ma ei tea, kust isegi kinni haarata, mõlemad neist on õhumärgid - puhuvad mulle tuult takka. Ent ma tosserdan vaikselt Tamsalus edasi. Esialgu. Vanaema käis just silmaoperatsioonil ja see naelutab mu plaanikohaselt paariks nädalaks kinni. AGA! Mul tuleb meelde, kui ma neile mõtlen, milline laps ma olin, ma saan aru, miks ma kogu aeg neil vanadel piltidel naeratasin. Mulle ongi omane olla armunud - ellu armunud. Ma pean elama täiega, ükskõik, mida tehes. Ja ilma õukonnata elamine ei ole mulle omane. Muidugi kaob mu tuli liigsete tuulte vahel ära, aga ma ei saaks elada ilma riskida kustuda. See on nii olnud päris algusest peale, ma isegi ei taha neisse detailidesse ega fantaasiatessegi (sest mis seal siis nii väga vahet ongi) laskuda. Olla luuüdini imetletud iseendaks olemise pärast on midagi, mille unustanud olin. Ja kuigi ma olen Lõvi, siis üks asi on ego, aga see sama kompliment, mida minule auavalduste tegemisega kinnitatakse, laieneb minu kaudu koheselt ümber kogu ülejäänud maailmale. Sest kui me kõik koos Sääsel elasime, siis olin ma alati kellegi tähelepanu keskpunktis. Ja ega mul polegi tegelt rohkemat kui üht vaja, aga see üks - alati peab olema! Ühest üheni - kui vahepeal on liiga palju ruumi, siis jään kohe eelmisse kinni. Sest iseenda jagamine on vajalik ja väga väga ilus, kui me suudame teineteisele kaasa elada, sisse elada, teineteist tunda. Armastusel ei ole mingeid piire. Ei pea olema nunn ega lits, et armastada. Isegi kui on mingi seks, siis see ei pea olema suurem asi kui miski muu. Kas enne oli see nii segadusttekitav seepärast, et miski muu ei kaalunud seda avastust üle? Ma ei saa siiamaani aru, mis oli, aga nüüd ma saan aru lihtsalt armastusest. Sellepärast, et ma ei ole kellegi oma ja keegi ei ole minu oma. Ma ei saa olla, ja samal ajal ma olen kellegi oma, sest ma olen kõigi oma. Ma olen armastus.
Ja ma mõtlen jälle, nagu ma iga kolimise juures juhtun mõtlema, et ma olen alati just seal, kus ma olema pean, kus mind kõige rohkem vaja on. Nüüd on aeg Tallinna käes, nüüd vajab mind Tallinn, sest mina vajan teda. Nad ootavad mind seal, nad on mind juba kingitustega meelitama hakanud. Slav imestab aastaid, kuidas ma seal Tartus, veel enam Tamsalus! vastu olen pidanud. Aga ma pidin siin olema, mind oli siia ka vaja.
Sain just äsja välja öeldud ja põhjalikult läbi tundnud, kuidas pole mõistust, mis mind endale allutaks, kuni ta ilmus Kaalude näol. Ise nimetab end veel Despoodiks. Mega hot. Vastupanu ei lase asjadel kunagi igavaks muutuda, olen lausa tänulik igasuguste opositsioonide eest, sest ainult tänu neile on koalitsioonidünaamika võimalik. Sest mitte kuskil ei ole kunagi mitte midgi muud kui tõusud ja mõõnad - ever. Ma armastan!
Väljas muudkui sajab ja sajab, pea on pilvedes. Nii palju on teha, asjad kuhjuvad üksteise otsa ja sisse, täituvad teineteisest, Homme tuleb sibulad üles võtta.
esmaspäev, 15. august 2016
HINGITSEDES
täna ma toast ei välju, sest tean
kõiki radu selle maja ümber ja rohkem
lämmatab mind samasugune tee
kui lõppenud õhk üksi mõtlemisest
punased juuksed on märk põlevast ajust
ka mina ootan, millal see pea kord
tuhaks saaks, et end kellegi pähe raputada
ise sellest aru saamata, vahelduseks
olla millestki arusaamatu!
riided on mustad ja valged ja mustad
pole vaja mingeid teeneid tikkida
kuigi ma ei saa aru, miks maailm
miks sa hoiad mind elus
olen väsinud leiutamaks vastust
ja lasen end avastada igavuse
nagu koolivaheaeg
ma ei viitsi juua ega kirjutada kirju
mu nalju mõistavad vaid vähesed
ja minagi vist väheste omi mõistan
kui mitte arvestada vales kohas naermisi
armumisi, ärkamisi, suremisi
igavesi endasse uinumisi
nagu tänagi
MA TEAN, KUST SEE TULEB, AGA EI ÜTLE
hävin ja õitsen unistades
kesk märke, kus kohtuvad sina ja mina
on armastus see
või lohutus
kuigi vihm näol peseb
meigi su pisarad
on kuskil su jutus
kuskil pikkade kardinate tolmus
lavalt lahkud sa, et etendus
saaks toimuda
võlun su ei valega
milleks näo mul peitsid
kaua või kumb meist
loodab veel või ootab
mis pöörleb nende silmade taga
ma tean, aga ma ei ütle
mida jagame koos vaid korraks
et jätkuda võiks lõppe
oma peas
viibin sinuga
pikki aegu koos
P A T R I A R H A A T
varjud seintel mind kummitavad
mälu kaasas veab ennast ja tuletab
kuidas oli ja kuidas on
tõelisi sõpru tean kurbusest
teised eriti meelde ei tule
rõõm on maksmata üür
peol, kus võõrad ostavad jooke
kahtlane värk on lõbu - janu, sugu
mille nimel elada on vaja
küsib postdepressiive progress
iseenda isafiguur on paremas vormis
kui vaja - aga passiivselt
rinnahoidja ja seeliku sisse peidetud
kõik inimesed armuvad ära
vangutan jätkuvalt pead
ei näe ma kuskil mõistust
mis allutaks mind endale
pop porno lähen siis mänguga kaasa
ainult selleks, et otsustaval hetkel
öelda kõik:
armumine on auk, kuhu me kukume
võiks seda vältida kui kompenseerimata
poleks vajadusi - janu, sugu
aga milleks see kõik
kui sündinud juba see mis sündinud
et surra et sündida et surra et sündida
kas sa annad endale aru
kuidas on panna elule täiega karates tühja
alla kukkunud postrite pleekinud laigud
meenutavad midagi eilsest
*
me ilmselt mõtleme teineteisest
rohkem kui räägime
veel rohkem mõtleme teineteisest
kui kohtunudki oleme
kui lähedale ma üldse saan
ilma, et sa mind armastaks
sellega, kuidas sa oled
võib leiduda nii mõnigi vastus
kas nõiun su ära nagu kõik teised
kas seekord üritan midagi
või lihtsalt tulen kohale
süda taskus, mitte käes avali
me ilmselt mõtleme teineteisest
ja küllap sellest piisab
laskmaks jutul jätkuda kuis tahad
MÕTETE TAKJAD
inglid vajavad jumalat, et päästa
muidu poleks, mille nimel elada
nii olen minagi käsilane vaid
läbi tõmmatud paljudest ebajumalaist
kõigil olnud on oma head
aga keegi pole veel headuse kehastus
keda oma sisse jäädavalt lubaksin
kuigi vaevu nad küsivad
midagi peale kepi
kuhu end toetada
mõni lind laulab nagu oleks
tal midagi öelda meist
mõtete takjad jäävad külge neist
ja midagi muutubki alati
õitseb aed, kus magavad surnud
silmad on piltidel, kuigi aeg tuhmub
kauaks jäävad inglid
otsima jumalat
KASS
mu mõistus on kaine nagu kassil
kes üksi mööda ilma uitab
mehed varnast võtta
nad ei tea kunagi
mida ma olen teinud
sama kergelt nagu algavad mängud
mu peas nad ka lõppevad
sa ei pannud tähele
kui me abiellusime
sa ei tea, kuidas su tapsin
sa pole pime, vaid lühinägelik
ja kuigi ma valgustan
siis lugema pead ise
et taibata
iseendast midagi
kuidas sa käitud nõrgemaga
ma olen ju kõigest kass
suuremate päevade lõvi
kelle üksinduse kuninglik troon
ei vaja ohvreiks juhuslikku
lõksukukkunut
mind rahuldab vaid jahiplaan
võrdväärse vastasega
kolmapäev, 10. august 2016
minu oma igavuse filosoofia (ma pole sellest lugenud midagi ever)
Ja kui ongi, siis ma ei ole sellega kunagi täielikult rahul olnud. Ma tahan rohkem kui lihtsalt KARK. Kuigi karguga saaks lebolt asju ümber lükata. Aga see oleks lihtsalt õel. Ja! Ma saan aru nüüd sellest liiga hea emmitripi hämaraks minemise teemast. See on laiamastaabilisemalt just see, mis mu elus praegu toimub. Ma ei pea m u r e t s e m a, seega mul on kohe poole rohkem energiat kui mul muide üldse kunagi olnud on. Ühesõnaga mul on hea, pole isegi vist ühtegi valehäbi ka enam, selliseid pean nüüd tagurpidi endale pisiasjades uuesti leiutama, et vähemalt m ä n g i d a et midagi oleks valesti. A noh, kui sa oled kolmandat tundi ilgelt emmis, siis see kaifilevel võib ronida kuhugi sinna, kus veits tahaks juba tappa, vägistada ja kedagi perse nussida. See seletab muuseas ka Kaksikute fenomeni, sest nad on oma olemuselt (astroloogilises tsüklis) maailmaavastavad ja süüdimatud lapsed, kes ei tunne hea ja kurja vahet. Nad tahavad lihtsalt kogeda ja eelistatult muidugi lõbutseda. Ja sitaks lappama ära läheb päris tihti.
Ma tahaks öelda: järgmine küsimus palun, aga ma olen ju üksi. Viimase aja parim avastus on uuesti aru saada, kui vähe ma acid house'i olen kamminud. See on päris magus teadmatus, mida kanda. Meenuvad need üksikud ja ainukesed tõelised reivilähedased kogemused Aparaadi alguse aegu. Nüüd nad juba on sinna mingid konverentsiruumid ehitanud, aga veel mingi poolteist aastat tagasi oli seal kahesaali pidusi, kus oli täiuslikult hõredalt/parajalt rahvast. Ega ma neid hausi alamžanre ei mäleta sest ajast, Rütmikapoisid mängisid, ma pole kunagi süvenenud, vaid lihtsalt olnud.. aga konkreetsed happekogemused sõidavad nende liikumistega sisse küll. Rohkem süntekaid, mida rohkem süntekaid, seda parem. In the beginning, there was Jack..
Homme alustan suhet - korralikku kurameerimist, sest lähen kahele kunstinäituseasjale korraga. Ma ei tea kaasaegsest kunstist sittagi. Aga seal on üks vulgaarselt lopsakate huultega tüdruk..
teisipäev, 2. august 2016
seksuaalsuse konventeerimisest ehk miks ma usun seksrevolutsiooni
Võib olla, et olen keskmisest suurema libiidoga, mis on mu intensiivsust arvestades mulle endale üpris suureks vaevaks. Aga et lapse saamisest rääkimata on mehelegiminek pideva küsimärgi all, otsib mu seksuaalsus, kui üks inimeseks olemise paratamatu kaasnähtus, minus alaliselt väljundit. Ma pean seda leiutama samamoodi, nagu ma leiutasin teadmiste omistamist väljaspool koolisüsteemi, õppimist väljaspool ettekirjutatud meetodeid ja õnnelik olemist väljaspool konventsioone. So edgy it hurts. Aga ometi on mu pateetika eelkõige kreedoks mulle endale, et ma päris ära ei haihtuks, kuigi kehalisus on alati olnud nii sekundaarne kui võimalik - ja ilmselt ongi just selline unustamine mu keha ka vigaseks teinud, sest ausõna, ma pole maganud ühegi inimesega, kelle kehal oleks rohkem arme kui mul endal. See on nii poeetiline, et ajab südame pahaks.
Kõige suurema armiga oli üks tüüp, kellele löödi keset suvehommikut koju jalutades ja laulu vilistades(!) lihtsalt nuga kõhtu. Nüüd ta elab ühe neeruga. Ja meist ei saanud asja. Vahepeal on nii raske mitte taandada kõiki eelnenud suhteid lihtsalt seksi peale. Sest on olnud ainult kaks varianti: suurepärane või puudulik seks. Suurepärane seks teadagi teeb ajud pehmeks, tähelepanuvõime hajub, keskendumine on häiritud, kuradi MDMA pauk, narkomaania! Ja selline kontrastide vahel pendeldamine on mu elus läbiv teema, kumades pea igas aspektis läbi. Nüüd, kus ma olen senise elu kogemusi saanud talletada, tundes veel nii vahetult kõiki neid maitseid ja vajadusi, mis nende degusteerimiseni viisid, seisab mu ees puhas leht ning ma pean kogu sellest infost kaasa võtma ainult kõige olulisema.
Milline on praeguse ühiskonna seksuaalharidus? Maaja ja Cosmpolitan? See üks seksuaalõpetuse tund gümnaasiumis, mille ajaks mul juba kolm aastat päevad olid olnud? Need vahelejäämised enda keha avastamisel kui olin viiene? Kust kurat mina pidin teadma, et seks ei olegi tõeline tõotus armastuse kinnitamiseks? Mis sa arvad, et ma ei uskunud, et iga mees, kellega ma magan, ei võiks olla see Õige? Kas ta on üldse olemas?!
Muinasjutud päästsid küll mu elu, aga need ei öelnud, et hundil võib olla härrasmehe rüü ja munn nagu Zeusil. Tuhkatriinule ei öelnud keegi, et vaata ometi, kuidas nad sinuga käituvad, kas sa lasedki sellel nii olla? Mida Tuhkatriinu siis oleks teinud, kui ta oma kingakest trepile poleks kaotanud, sest ta häbenes oma kaltse? Türa, miks keegi ei öelnud, et printsile ei ole välimus kõige olulisem, kui ta tõesti teda armastab. Nii tüütu on inimene olla, kui keegi ei aita.
Ma mässan esimest korda teadlikult üldise heaolu nimel. Ma kirjutan TUSS kõikjale nii palju kui vaja. Ma võtan vastutuse enda kaela, sest mul on tohhuijaa argumente, mis mu tegusid õigustavad. Ma tahan ühiskondlikku debatti! Ma tahan FILOSOOFIAT ENNE POLIITIKAT, nagu ma tahan ARMASTUST ENNE SEKSI. Ma tahan tunda end elusana, isegi, kui see on viimane asi, mida ma tunnen. Olen jah dramamama, naiivne, "tegelikkusest" irdunud ja ..võib-olla isegi haletsusväärne. Aga see ei erista mind ühestki teisest inimesest, kes olemas on. Kõik on friigid, normaalsemaid inimesi kui mina ei ole olemas, sest omal moel on iga asi just nii normaalne, kui sa tal paista lased. Ja TÕLGENDUS, putsi, selleks ei pea semiootik olema, on VABA VALIK. Fucking värvi-ise moment, do it yourself - näiteks tee ise oma ühiskond. Räägi oma lapsele tõtt sellest, kuidas sa maailma näed, mitte ainult ära ürita teda kaitsta vigade eest, mida sa ise tegid. Ähvardamine ei ole normaalne kasvatusmeetod, unusta see ära.
Kõige õudsem on, et teisi ei austa enamasti just need, kes ei suuda iseenast austada just sellisena, kes ta on, sest enamasti pole tal üldse aimugi. Ja inimene, kes ei tea, kes ta on, kui suured või väiksed ta probleemid ja vajadused tal tegelt on, ongi see tuulelipp, kes laseb endale väljaspoolt öelda, mis on õige ja mis vale.
Ja ega ei saa minagi öelda, mis see on, aga ma tahaksin esitada küsimusi. Ma mõtlen küsimusele rohkem kui vastusele, ent mul on siiski mingid meetodid, kuidas aidata teadvuse tõusule kaasa.
Kuigi ma tean, et minuga on raske, unistan ma ikka endast kui kergest, pingutan selle nimel, et olla aina läbipaistvam, midagi.. tahtsin öelda varjamatu, aga mõistsin, et see on ka põhjus, vähemalt tädi Tiina suust ja läbi nalja, ent siiski, miks mul meest pole. Pole justkui salapära, kui ollakse liiga aus? Vanaema ütleb, et kui on hea mees, torka üks silm läbi, kui halb, mõlemad. No mida ma endast arvama pean selliste väärikate daamide taustal? Et jooda mees täis, siis näed, milline ta on. Ma arvan, et pigem peaks ausalt silma vaatama sellele mehele, kui ta ütleb, et ta mind armastab. Kui ma sellist ausust ei saa, siis ma ei tahagi.
Kõige suurema armiga oli üks tüüp, kellele löödi keset suvehommikut koju jalutades ja laulu vilistades(!) lihtsalt nuga kõhtu. Nüüd ta elab ühe neeruga. Ja meist ei saanud asja. Vahepeal on nii raske mitte taandada kõiki eelnenud suhteid lihtsalt seksi peale. Sest on olnud ainult kaks varianti: suurepärane või puudulik seks. Suurepärane seks teadagi teeb ajud pehmeks, tähelepanuvõime hajub, keskendumine on häiritud, kuradi MDMA pauk, narkomaania! Ja selline kontrastide vahel pendeldamine on mu elus läbiv teema, kumades pea igas aspektis läbi. Nüüd, kus ma olen senise elu kogemusi saanud talletada, tundes veel nii vahetult kõiki neid maitseid ja vajadusi, mis nende degusteerimiseni viisid, seisab mu ees puhas leht ning ma pean kogu sellest infost kaasa võtma ainult kõige olulisema.
Milline on praeguse ühiskonna seksuaalharidus? Maaja ja Cosmpolitan? See üks seksuaalõpetuse tund gümnaasiumis, mille ajaks mul juba kolm aastat päevad olid olnud? Need vahelejäämised enda keha avastamisel kui olin viiene? Kust kurat mina pidin teadma, et seks ei olegi tõeline tõotus armastuse kinnitamiseks? Mis sa arvad, et ma ei uskunud, et iga mees, kellega ma magan, ei võiks olla see Õige? Kas ta on üldse olemas?!
Muinasjutud päästsid küll mu elu, aga need ei öelnud, et hundil võib olla härrasmehe rüü ja munn nagu Zeusil. Tuhkatriinule ei öelnud keegi, et vaata ometi, kuidas nad sinuga käituvad, kas sa lasedki sellel nii olla? Mida Tuhkatriinu siis oleks teinud, kui ta oma kingakest trepile poleks kaotanud, sest ta häbenes oma kaltse? Türa, miks keegi ei öelnud, et printsile ei ole välimus kõige olulisem, kui ta tõesti teda armastab. Nii tüütu on inimene olla, kui keegi ei aita.
Ma mässan esimest korda teadlikult üldise heaolu nimel. Ma kirjutan TUSS kõikjale nii palju kui vaja. Ma võtan vastutuse enda kaela, sest mul on tohhuijaa argumente, mis mu tegusid õigustavad. Ma tahan ühiskondlikku debatti! Ma tahan FILOSOOFIAT ENNE POLIITIKAT, nagu ma tahan ARMASTUST ENNE SEKSI. Ma tahan tunda end elusana, isegi, kui see on viimane asi, mida ma tunnen. Olen jah dramamama, naiivne, "tegelikkusest" irdunud ja ..võib-olla isegi haletsusväärne. Aga see ei erista mind ühestki teisest inimesest, kes olemas on. Kõik on friigid, normaalsemaid inimesi kui mina ei ole olemas, sest omal moel on iga asi just nii normaalne, kui sa tal paista lased. Ja TÕLGENDUS, putsi, selleks ei pea semiootik olema, on VABA VALIK. Fucking värvi-ise moment, do it yourself - näiteks tee ise oma ühiskond. Räägi oma lapsele tõtt sellest, kuidas sa maailma näed, mitte ainult ära ürita teda kaitsta vigade eest, mida sa ise tegid. Ähvardamine ei ole normaalne kasvatusmeetod, unusta see ära.
Kõige õudsem on, et teisi ei austa enamasti just need, kes ei suuda iseenast austada just sellisena, kes ta on, sest enamasti pole tal üldse aimugi. Ja inimene, kes ei tea, kes ta on, kui suured või väiksed ta probleemid ja vajadused tal tegelt on, ongi see tuulelipp, kes laseb endale väljaspoolt öelda, mis on õige ja mis vale.
Ja ega ei saa minagi öelda, mis see on, aga ma tahaksin esitada küsimusi. Ma mõtlen küsimusele rohkem kui vastusele, ent mul on siiski mingid meetodid, kuidas aidata teadvuse tõusule kaasa.
Kuigi ma tean, et minuga on raske, unistan ma ikka endast kui kergest, pingutan selle nimel, et olla aina läbipaistvam, midagi.. tahtsin öelda varjamatu, aga mõistsin, et see on ka põhjus, vähemalt tädi Tiina suust ja läbi nalja, ent siiski, miks mul meest pole. Pole justkui salapära, kui ollakse liiga aus? Vanaema ütleb, et kui on hea mees, torka üks silm läbi, kui halb, mõlemad. No mida ma endast arvama pean selliste väärikate daamide taustal? Et jooda mees täis, siis näed, milline ta on. Ma arvan, et pigem peaks ausalt silma vaatama sellele mehele, kui ta ütleb, et ta mind armastab. Kui ma sellist ausust ei saa, siis ma ei tahagi.
esmaspäev, 1. august 2016
UOMO, QUE PASA?
ÕUN
Miks elu ei lase mind lahti
sama kergelt nagu allumatut töölist
kas mind hoiab tagasi mingi isu
milles ma elan kehana
või põrgu ei taha mind
sest sel poleks rohkem õpetada
kui paradiisiaiast juba teada sain
Mingid putukad roninud mu lakke
kas vaglad juba must ukerdavad
ise olen õun, kes ennast hammustanud
olin nii valmis, et hakkas kahju
ja end kinni püüdsin
kui elu laseb mind tõesti paljundada
siis tapan ma koopiad nagu paberihunt
ning barrikaadidelt karjun
et hoitagu oma neitsinahk vanaduseni
käekotina õlal, sest täiuslik
abort on sünnitada luule
mis sama on kui inimene:
kompost
ABORT
Mõned suhted lõppevad arstikabinetis
kaks jalga taeva poole, sisemonoloogid
vitudialoogideks, kuid kumbki meist
ei mõtle kaks korda, kui pünamütsike hiljaks jääb
ilmselgelt on siin kuri hunt mängus
ja mitte ainult kättpidi
Mõned suhted lõppevad psühhiaatriakliinikus
lastepilastamissüüdistusega psühholoogi
või kaaskannatajast kirjanikuga
не гуда nikkuda kirja nikku
pärast seda oleks ajusurvepesu vaja
Mõned suhted surevad ära, sest need tuleb tappa
lasta minna ja mitte üritada olla
keegi, kes ei tule ega lähe iseenesest
on nii imetlus kui võõristus võrdselt jälgid
eriti kui me kunagi ei saa keskpärasemateks
kui sündides oleme
Ma ei ole su ema, mul pole ei poega ega tütart
üritan isegi ots-otsaga kokku
vedada neid päevi, mis vahest on sekund
vahest igavik üksinda ja vaevu alles
sellegagi hakkama saan
Ma ei ole su isa, keda kunagi kodus polnud
ma kamandan vaid ennast
tappa end detailiseni tükkideks
et siis kui sädelev jahu teistele näkku
end puhudes end korraks õigustada
Aga muidu
mind polegi üldsegi olemas
olen sama surnud kui sa ise
siit ei tule mingit sünnitust
oleme ammu ja korduvalt surnud
TRELLID
Langeda tugevama mõju alla
on inimlik nõrkus mille vastu
ei tea alati astuda kui juhtub
midagi täiskuu mõju all
Rinnahoidja põrandal on nõrkus
mis kaugele ei vea kui rindadest
tähtsamaks südametarkus ei pea
moraal on sisuline mitte väline
kord majas mis on keha
Kuhu lüüa risti ette kui mitte vittu
kui kandma karistusi üksi pead ja keegi
ei läbi suuda tulla sõnadest
mis vanglatrellidest tugevamalt ees
ühestki võrgutamisest läbi neist võredest
PAINAJA
Üks mõte enne uinumist kolistab kappides
voodi all ja ahjusuus kui vastu hommikut
ikka hommikumantlis uinumata
sirvin vanu luuletusi, mida aina unustatud
tõuseb ja langeb ving
vanades päevades ja uute raisus
lehvib sama lipp ning pääste
Härra Paranoia kes teinud mind
on rasedaks või kiimleb ürg-
luupainaja mis hoolimata vaateist
vist ikka meestes otsib midagi enamat
lootuseta leida muud kui
viilude vahelt õitsvat põõsast
Kas ja millal lõppeb ootamine on's
kehal kuskil olla võim ei rohkem
lihtsast liigutusest, sõnast, teost
et paistaks aken välja
eelajaloolisest padrikust
27
Ronisin alasti üle piiride, mida ma ei tundnud
mu voodi on täis kuivanud kosmosetolmu
mis helendab mu nahal nagu arm
ja kummitab unedes keegi vaid üks
nagu ainuke inimene
Sinistes päevades seltsiline
tühjaksjooksnud tintenpenn
vaakum ellujäämise kahtlases kumas
on linn kui linnud me laul
vaid teineteisele penetreerivas kuulmeis
Tuleb läbi teha üks korralik paast
kõigi šokolaadinäppude vihjavaist suunist
uinuda teada homme on sama
mis eile endale soovisin
Ma kirjutan homme tänasest
ja täna eilsest sest vahepeal
on lihtsalt olla
seal ei juhtu midagi
mida saaksin kinni püüda
TEENINDUSKULTUUR
Kuskil, kus on kõik maailma üksikud
kindad ja sokid, seal ka mu kunstsüda
tuksumas nagu su kellavärgitatud
elukulg kesk emajõe eriääri
Kuidas su tervis on saad rääkida
miks me upume ära kergesti väikekodandlusse
nagu vägistamise ajal korgiunne
kuigi eile ostsin ju uue kleidi
ja ripsmed peksavad oksest
nii süda kui hing
Me ei tea ja sellepärast me ei räägi
oma tunnetest kuidas nendega on
kas keegi võiks meie mõtteid lugeda, palun
siin ma olen, ma räägin
legaliseerin prostitutsiooni, et kaitsta
inimkonda armastuse väljasuremise eest
selle armastuse vahendamise kaudu
sest keha on ka asitõend vaimust
isegi kui see on kuntslik
nagu mu süda, sest eelmine
läks pooleks selle pidi välja
vahetama unustama ühe kindla
aga mitte iseennast
see jäi sama terveks nagu oli
Kavaldasin üle ajukeemia
aga ajukeemia mind mitte sest ega
ma loll ei ole
ma tean kust tuleb tolm
ja kuhu raha läheb
see läheb arvele
teeninduse eest
Back to black aphrodisiac
mitte enam kõige noorem
juba teades, et narks päästab elusid
ja parem on
olla inimesega koos kui kirjutada
temast luuletust
seega annan end alati kätte kui hoora
kes oskab korralikult lõbutseda
aga kumb on hullem
olla hoor või hooraja?
Miks elu ei lase mind lahti
sama kergelt nagu allumatut töölist
kas mind hoiab tagasi mingi isu
milles ma elan kehana
või põrgu ei taha mind
sest sel poleks rohkem õpetada
kui paradiisiaiast juba teada sain
Mingid putukad roninud mu lakke
kas vaglad juba must ukerdavad
ise olen õun, kes ennast hammustanud
olin nii valmis, et hakkas kahju
ja end kinni püüdsin
kui elu laseb mind tõesti paljundada
siis tapan ma koopiad nagu paberihunt
ning barrikaadidelt karjun
et hoitagu oma neitsinahk vanaduseni
käekotina õlal, sest täiuslik
abort on sünnitada luule
mis sama on kui inimene:
kompost
ABORT
Mõned suhted lõppevad arstikabinetis
kaks jalga taeva poole, sisemonoloogid
vitudialoogideks, kuid kumbki meist
ei mõtle kaks korda, kui pünamütsike hiljaks jääb
ilmselgelt on siin kuri hunt mängus
ja mitte ainult kättpidi
Mõned suhted lõppevad psühhiaatriakliinikus
lastepilastamissüüdistusega psühholoogi
või kaaskannatajast kirjanikuga
не гуда nikkuda kirja nikku
pärast seda oleks ajusurvepesu vaja
Mõned suhted surevad ära, sest need tuleb tappa
lasta minna ja mitte üritada olla
keegi, kes ei tule ega lähe iseenesest
on nii imetlus kui võõristus võrdselt jälgid
eriti kui me kunagi ei saa keskpärasemateks
kui sündides oleme
Ma ei ole su ema, mul pole ei poega ega tütart
üritan isegi ots-otsaga kokku
vedada neid päevi, mis vahest on sekund
vahest igavik üksinda ja vaevu alles
sellegagi hakkama saan
Ma ei ole su isa, keda kunagi kodus polnud
ma kamandan vaid ennast
tappa end detailiseni tükkideks
et siis kui sädelev jahu teistele näkku
end puhudes end korraks õigustada
Aga muidu
mind polegi üldsegi olemas
olen sama surnud kui sa ise
siit ei tule mingit sünnitust
oleme ammu ja korduvalt surnud
TRELLID
Langeda tugevama mõju alla
on inimlik nõrkus mille vastu
ei tea alati astuda kui juhtub
midagi täiskuu mõju all
Rinnahoidja põrandal on nõrkus
mis kaugele ei vea kui rindadest
tähtsamaks südametarkus ei pea
moraal on sisuline mitte väline
kord majas mis on keha
Kuhu lüüa risti ette kui mitte vittu
kui kandma karistusi üksi pead ja keegi
ei läbi suuda tulla sõnadest
mis vanglatrellidest tugevamalt ees
ühestki võrgutamisest läbi neist võredest
PAINAJA
Üks mõte enne uinumist kolistab kappides
voodi all ja ahjusuus kui vastu hommikut
ikka hommikumantlis uinumata
sirvin vanu luuletusi, mida aina unustatud
tõuseb ja langeb ving
vanades päevades ja uute raisus
lehvib sama lipp ning pääste
Härra Paranoia kes teinud mind
on rasedaks või kiimleb ürg-
luupainaja mis hoolimata vaateist
vist ikka meestes otsib midagi enamat
lootuseta leida muud kui
viilude vahelt õitsvat põõsast
Kas ja millal lõppeb ootamine on's
kehal kuskil olla võim ei rohkem
lihtsast liigutusest, sõnast, teost
et paistaks aken välja
eelajaloolisest padrikust
27
Ronisin alasti üle piiride, mida ma ei tundnud
mu voodi on täis kuivanud kosmosetolmu
mis helendab mu nahal nagu arm
ja kummitab unedes keegi vaid üks
nagu ainuke inimene
Sinistes päevades seltsiline
tühjaksjooksnud tintenpenn
vaakum ellujäämise kahtlases kumas
on linn kui linnud me laul
vaid teineteisele penetreerivas kuulmeis
Tuleb läbi teha üks korralik paast
kõigi šokolaadinäppude vihjavaist suunist
uinuda teada homme on sama
mis eile endale soovisin
Ma kirjutan homme tänasest
ja täna eilsest sest vahepeal
on lihtsalt olla
seal ei juhtu midagi
mida saaksin kinni püüda
TEENINDUSKULTUUR
Kuskil, kus on kõik maailma üksikud
kindad ja sokid, seal ka mu kunstsüda
tuksumas nagu su kellavärgitatud
elukulg kesk emajõe eriääri
Kuidas su tervis on saad rääkida
miks me upume ära kergesti väikekodandlusse
nagu vägistamise ajal korgiunne
kuigi eile ostsin ju uue kleidi
ja ripsmed peksavad oksest
nii süda kui hing
Me ei tea ja sellepärast me ei räägi
oma tunnetest kuidas nendega on
kas keegi võiks meie mõtteid lugeda, palun
siin ma olen, ma räägin
legaliseerin prostitutsiooni, et kaitsta
inimkonda armastuse väljasuremise eest
selle armastuse vahendamise kaudu
sest keha on ka asitõend vaimust
isegi kui see on kuntslik
nagu mu süda, sest eelmine
läks pooleks selle pidi välja
vahetama unustama ühe kindla
aga mitte iseennast
see jäi sama terveks nagu oli
Kavaldasin üle ajukeemia
aga ajukeemia mind mitte sest ega
ma loll ei ole
ma tean kust tuleb tolm
ja kuhu raha läheb
see läheb arvele
teeninduse eest
Back to black aphrodisiac
mitte enam kõige noorem
juba teades, et narks päästab elusid
ja parem on
olla inimesega koos kui kirjutada
temast luuletust
seega annan end alati kätte kui hoora
kes oskab korralikult lõbutseda
aga kumb on hullem
olla hoor või hooraja?
Tellimine:
Postitused (Atom)